Meie pere pesapuu

30. detsember 2013

30.12.2013 - 2. elupäev

Hommikuks ma polnud enam palatis üksi, toodud oli üks sünnitaja.
Hommikul tuli ämmaemand ja küsis, kuidas piimaga. Ütlesin, et eile õhtul veel lüpsti, aga suurt midagi ei tulnud, nii et ämmaemand vist loobus. Seepeale küsis, et kas ma ise olen lüpsnud. Näitas siis, kuidas seda teha ja tõi mulle tagavaraks süstlaid, kuhu kallist kraami koguda. Sain ühe vajaliku toiduportsu kätte, so 1 ml. Läksin seda viima. Isegi jaksasin 3. korrusele minna, kuigi liftiga. Vaatasin neid areldi läbi kuvöösi. Ja siis õde küsis, et kas ma tahan neile pai teha. See tundus uskumatu, et ma seda teha tohin. Pidin käed ära pesema ja antiseptikuga sisse hõõruma ja ma saingi neid puudutada! Nad tundusid nii hirmõrnad olevat! Minu käest ikka natuke suuremad. See oli väga emotsionaalne hetk mõistagi.
Saatsin tööle meili, et meiega on nüüd niiviisi. Vastu tulid õnnesoovid, mis mind ikkagi pigem kurvaks tegid:(
Ämmaemand käis mind vaatamas, tõi lastele kingituseks padjad ja tekid ning ütles, et anestesioloog olla määranud mulle ibuprofeeni valuvaigistiks. Võtsin siis neid, kuigi aru ei saanud, et parem oleks:) Kui ämmaemandalt küsisin, et milles võis enneaegse sünnituse põhjus olla, siis tema arvas, et ikka mingi põletik. Et kuna ma olen varem 2 last sünnitanud, siis nõrgas emakakaelas ei tohiks põhjus olla.
Hiljem käis arst mind vaatamas ja lubas mu lõpuks duši alla. Arvas, et ma olen kenasti paranenud, määras madala hemoglobiini pärast natuke rauda veel ja tilguti läheb veel edasi. Tema arvas, et põhjus oli ikkagi emakakaelas, kuna kõik analüüsid olid korras. Mine siis võta kinni. Küsisin ka paberimajanduse kohta, kuna ametlikult oleksin pidanud 30.12 puhkusele minema ja 20.01 alles dekreeti. Tema ei osanud täpselt vastata, aga lubas sotsiaaltöötaja minuga rääkima saata.
Sotsiaaltöötajalt kuulsin, et nad väljastavad mulle alates 26.12 haiguslehe, mis kestab 28. rasedusnädalani ja siis väljastatakse sünnitusleht. Puhkusetasude tagasimaksmise kohta ütles, et see oleneb tööandajast. Küsisin ka nimepaneku kohta. Põhimõtteliselt saab abikaasa ka üksi panna ja saab seda teha kohalikus omavalitsuses. Ema oli ka juba jõudnud uurida, et siis on vaja minu  nõusolekut nimede suhtes.
Netis uurisin natuke ennaegsete laste kohta. Eks ma olin ju Laisikult ühtteist kuulnud varem, aga tema laps oli märksa suurem. Leidsin mõned haigekassa infomaterjalid ning lehe http://enneaegsedlapsed.ee/. Mõnes mõttes oli seda lugeda väga kurb, aga samas sain targemaks ja mõistsin ka, et vaatamata kõigele on meil siiani läinud hästi!
Saatsin ka personaliosakonda meili, et minuga on selline olukord ja mis saab puhkuse tasudest. Vastus tuli, et maksa tagasi ja tee seda täna-homme, et ei jääks võlgu uude aastasse! Kuna kontonumbreid meilis ei olnud, ei saanud ma maksta ja saatsin selle kohta küsimuse.
Kella 3 paiku tuli abikaasa. Kogusin järjekordse piimaportsu ja läksime lapsi vaatama. Issi sai ka neid nüüd silitada. Meile seletati, mis monitor näitab: südametööd, hapniku omastamist, vererõhku ja hingamist. Sondi kaudu antakse natuke piima, 1 ml iga 2 tunni tagant, et vaikselt harjutada seedesüsteemi tööle, aga peamised toitained saavad nad otse veeni. Lisaks antakse antibiootikumi. Kehatemperatuuri mõõdab masin kogu aeg. Lisahapniku antakse natuke ka ning hingamisel abistab CPAP. Pissima pidid ilusti, aga kakaga on raskusi veel.
Haiglas oli parasjagu käimas uuring enneaegsete laste ja nende vanemate läheduse kohta. Et kui palju lubatakse vanematel oma laste juures olla jne. Et nad tahaks meid ka "värvata". Kuigi issi on meil haiglas väga harva, siis arvasime, et ma võin ikka osaleda, ongi midagi natuke teha. Põhimõtteliselt tuleb iga päev märkida, kui palju ema ja isa osakonnas on ning kas nad on nahakontaktis (laps on paljalt vanema paljal rinnal) või kas last hoitakse (laps on vanema kätel, süles või kaisus, mitte inkubaatoris ega voodis). Esialgu on meil võimalik vaid osakonnas olla.
Lasteosakonna seintel on palju enneaegsete laste pilte. Esialgu oli meeletult kurb neid vaadata, aga need pidid seal olema vanemate poolt saadetud, et need teistele vanematele toeks oleksid. Ja seal oli meie lastega samas seisus lapsi küll, kellest kasvanud tublid ja suured lapsed.
Õhtupoole siis asusime nimesid mõtlema. Eks mingid variandid meil olid, eriti tüdruku osas. Poisi omaga oli keerulisem, eriti kuna mõtlesin, et võiks sarnased nimed olla. Lõpuks ikkagi midagi mõtlesime välja, aga päris kindlad veel polnud.
Õhtul käisin lõpuks ometi duši all. Päris vaevaline oli see veel, sest liikumine teeb valu ja käe peal on kanüül, mida märjaks ei tohtinud teha, aga päris inimese tunne tuli.
Õhtul sain lõpuks ometi süüa! Senini olin ju pudru, puljongi, jogurti ja banaani dieedil. Päris hea oli!
   

Kommentaare ei ole: