Muutuste tuuled

Tundub, et viimasel ajal on kuidagi palju juhtunud ja juhtumas. Juhtub see, et täitub mu pikaaegne unistus oma kodust. Unistus on küll vahepeal muutunud, aga praegu tundub nii õigem ja parem. Nimelt kolime me õige varsti minu vanaema majja. See on küll juba eakas ja mõnda aega tühjana seisnud, aga ikkagi on ta oma. Saame toimetada täpselt nii, nagu tahame. Tööd on seal omajagu, et kõike korda teha, aga aega ju on. Juba unistan oma peenramaast ja mõtlen sisekujunduse peale. Loodetavasti saab sellest meie lastele hea kodu, kuhu ka täiskasvanuna tahetakse tagasi tulla. Ja muidugi ka hea koht, kuhu sõbrad saaksid külla tulla. Teeme jälle sauna ja ehk seekord Leili jääb ellu:) Ja kindlasti saab pikka aega meil tegeleda koristus-, lammutus- ja ehitustöödega. Uuest aastast aga juhtub veel midagi. Vaevalt hakkan elukorraldusega uues kodus harjuma, kui tuleb jälle ümber harjuda. Nimelt ma lähen ilmselt jaanuaris tagasi tööle. Ma plaanisin tegelikult järgmisel sügisel lapsed lasteaeda panna ja tööle tagasi minna, aga juhtus nii, et minu asendaja läheb ise lapsepuhkusele ja nii pakuti mulle mu tööd tagasi. Issi otsustas siis ise lastega koju jääda ja mina lähen tööle. Mulle ilmselt tähendab see kahekordset koormust, sest peale palgatööd tuleb ju ikkagi perenaisekohustused ka täita, aga ma arvan, et issi saab lastega hästi hakkama ja lastele ka meeldib issiga olla.

Kõige selle taustal tuleb taaskord tõdeda, et Saatusel on kummalised teed. Ma olen ise kahjuks suhteliselt otsustusvõimetu, alati mõtlen liiga palju ja tahan kindlasti õige otsuse teha, lõpuks ei saagi aru, mis see õige oleks. Tundub aga, et kui millegi juures ei suuda otsustada, mis on õigem, siis Saatusel on kombeks sinu eest otsustada. Ja sul jääb üle tõdeda, et just see ongi õige. Ma olen tegelikult varem mõelnud, et vaat kui tore oleks Koimlas elada ja möödunud sügiselt oli see meil isegi jutuks, aga ju siis polnud õige aeg veel. Samuti oli meil vist juba enne Sandri sündi jutuks, et äkki issi ise jääb lastega koju mingiks ajaks, aga jällegi kindlat otsust polnud teinud. Nüüd aga lähevad asjad kuidagi nagu iseeneset paika.

Hõissa pulmad!

Nii tore, kui sõpruskonnas ka keegi pulmi peab. Ei ole enam meie ainukesed õnnelikud. Minu arust ikkagi abiellumine teeb mehest ja naisest perekonna. Kooselu on selline nii ja naa: jah elame küll koos, aga kui homme enam ei meeldi, siis saan vabalt minema jalutada. Aga kui sa oled teineteise, paaripanija ja kümnete pulmakülaliste ees lubanud oma kaasat hoida ja armastada elu lõpuni ja seda kõike veel allkirjaga kinnitanud, siis sa ju püüad seda lubadust iga hinna eest täita. Minu arust perekonnaseisuameti paaripanija rääkis väga kaunilt armastamisest, toetamisest, austamisest, hoolimisest. Seda kõike on vaja, et igapäevaelust läbi tulla. Ja ennekõike on vaja hoida armastust.

Pulmapidu oli väga tore, pruutpaar väga kaunis, nalja ja mänge oli, tantsu oli ja muidugi süüa oli. Pulmapeole minek oli väga hea põhjus kodust välja saada. Lapsed on õnneks juba piisavalt suured ja vanaema väga vastutulelik, seega saime üle pika-pika aja ka mehega koos kuhugi minna, see kulus meile vägagi ära. Vanaema sai lastega väga hästi hakkama, emme-issi muretsesid ikka rohkem ja muudkui tüütasid oma helistamistega:) Tartus sai ka natuke jalutatud ja nostalgitsetud.

Veel kord: Palju õnne ja armastust noorpaarile! Ja ootame siis järgmiseid, loodetavasti pruudipärg sai õigetele inimestele maha mängitud:) Ja palun ärge tehke 5 ühes:)!

Suvi läks kui unenägu

Kirjutada oleks ju palju, aga nagu tavaliselt: aega ei ole. Seega mõned pildid ja märksõnad.

Meile tuli uus pereliige: Nullu. Väga mängu-, pai- ja nurrumishimuline väike marakratt. Veel üks segav faktor käsitöö tegemisel, need lõngakerad on ju niiiii põnevad. Sannu meeldib talle hirmsasti, vahel Sannu tükk aega roomab edasi, kass jala küljes järgi lohisemas.

Muru niitmine on suvel üks põhitegevusi. Õnneks on olemas tubli abimees murutraktor ja selle peale naistel eriti asja pole, igas vanuses mehi aga tõmbab ta küll ligi: Seenel sai käidud, Karliga ja Sannuga ka, Sannu sai päris kiiresti aru, mida me sambla seest otsime.Sander on suur avastaja ja ronija. Ronib voodile, tugitoolidele, sealt edasi lauale, kappidele. Alguses ei saanud alla ja hüüdis emmet appi, nüüd keerab ilusti tagumiku ette ja tuleb alla.

Augustis täitus Sandril 10 kuud.Vahel peale ärkamist on vankris üks väike tont:
Suvel sai vaarikatega maiustatud, Sannule ja Karlile meeldisid need väga: Oli ka nii palju sooja, et lapsed said vette:

Tänaseks kõik. Blogimiseni viimasel ajal kuidagi ei jõua. Ja mis mõte ongi asjast enam kirjutada, kui sujuvalt on möödunud paar nädalat või isegi kuu. Võib-olla peaks blogi ka "emapuhkusele" saatma:)