Marakratt Karl

Nüüd tuleb pikem sissekanne teemal minu-laps-on-kõige-tublim-armsam-targem-asjalikum-nunnum-jne:)

Kõige tähtsam uudis on see, et Karl õppis Saaremaal käputama ja laseb nüüd neljakäpakil ringi. Kõige kiirem ja osavam ta veel pole ja pikematel retkedel vajub ikka kõht ka uuesti maha, aga muidu esimesena läheb nüüd käpuli edasi. Kusjuures esimesed sammud tegi ta jälle just siis, kui emmet toas ei olnud:) Nii et midagi positiivset ka Saaremaise mittemagamise ja virina kõrvale.

Tegelikult on Karl nüüd igavene marakratt ja paharett. Esimene suurem pahandus oli see, kui ta kuidagi laualt shokolaaditüki kätte sai ja otse loomulikult selle ära sõi. Ma mõtlesin küll, et kuidas Karl nii vaikselt on, aga ta jäi lauanurga taha ja ma ei näinud teda. Mõne aja pärast tuli kavala näoga minu juurde, ise üleni shokolaadiga koos, nagu juuresolevalt pildilt näha. Samal päeval õnnestus tal veel sahtleid avada ja munakoori ning rosinaid süüa. Samuti on ta osav klaasikillumeister- üks klaas kukkus maha, teise lõi ta vastu seina puruks. Eile lõhkus 2 purki. Kusjuures purkidega ja totsikutega meeldib talle toimetada, neile kaasi peale panna ja ära võtta. Kas te teate katseid ahvidega, kus neile antakse purk banaaniga ja nad üritavad seda sealt seest kätte saada? Tundub, et Karl on praegu ahvidega samal intellektuaalsel tasemel, sest ta üritas purgist niidirulli kätte saada. Pani käe kenasti purki ja võttis rulli pihku, aga käsi koos rulliga enam välja ei mahtunud. Proovis mitu korda, aga lõpuks vist vihastas nii, et lõi purgi puruks. Igal juhul, kui mina imeliku heli peale tuppa tulin, siis olid purgist ainult killud järel. Vannitoas lõhkus teise purgi veel samal päeval ja kallas pesupulbri ümber. Ma ei saa hetkekski vannituppa minna, kui juba ta on mul järel seal ja poti või kapi kallal, sest ukse oskab ta nüüd lahti teha, kuna seespool riivi veel pole.

Üldiselt on tal vist kodus kahekesi minuga lihtsalt igav. Kõik lubatavad sahtlid ja kapid on mitu korda läbi sorteeritud, mõned üksikud mänguasjad köidavad ta tähelepanu mõneks hetkeks. Ma ei jaksa teda lõputult ka kukil kanda ja hüpitada. Tegelt peaks üldse iga hetke kasutama lõputööks, aga kui mina arvuti taga olen, siis on Karl enamasti mu jala küljes nii kaua, kui ma ta sülle võtan või tema juurde põrandale lähen. Üks päev käisime suure igavuse leevendamiseks mängutoas temaga. Esialgu oli muidugi kõige parem mänguasi ja ronimissein ikka emme, aga pärast mängisime peitust ja kiikusime ja ehitasime klotsidega ning tundus, et talle meeldis.

Karl käib potil ka nüüd. Ja kui noku ikka potis püsiks, mitte peos, siis saaks pissi potti ka. Aga nii kui noku paljas on, siis on ta peos ja nii juhtub, et terve vannituba pritsitakse täis. Aeg-ajalt tahab ta potilt jalga ka lasta, aga viimasel ajal tuleb siiski harva enne ära, kui miskit poti sees on.

Magamisega on endiselt kehvad lood. Tartus omas kodus ikka magab öösiti paremini õnneks, ei virise paar tund nagu Saaremaal ning jääb ikka tissi otsas magama, aga magamajäämisega on endiselt raskusi nii päeval kui õhtul. Ikka on vaja olla põlvili, istuli, käpuli, püsti, arvab vist, et püstijalu on ka võimalik magada. Ja äragates ka (magame viimase une hommikul kahekesi kaisus)-nii kui silmad lahti, nii juba käpuli ja püsti ja minema. Endal silmad veel vajuvad kinni, aga ikka on vaja minna. Püsti ajab ka igal võimalisel. Viimasel ajal on kohe eriti julgeks läinud ja hoiab ainult ühe käega kuskilt kinni või toetab kergelt jalga kuhugi vastu. Ja vahel laseb lausa lahti käed ning ajab end püsti, justkui tasakaalu harjutades, paar sekundit püsib püsti ka, siis kukub potsti tagumikule. Asjade najal teeb samme ka ja tegelikult on seismine palju kindlamaks läinud, enam jalad nii ei tudise all. Eks nüüd hakkab käimist harjutama. Mõned maibeebid juba käivad ise.

Kui ta omaette vahel ikka ka toimetab, siis ta on niiiii asjaliku olemise ja näoga. Meeldib köögikapis potte-panne-kausse sorteerida ja sahtlis kulpe-pannilabidaid. Ja kui peitust mängime, siis naerab ja kilkab lausa, kui emme või issi üles leiab. Suus endiselt 2 hammast, ülemised vist ikka on tulemas, vähemalt ila tuleb meeletult ja eks mõned virinad ka sellest.

Vot selline on meie Karl. Järgmisel nädalal juba 10-kuune. Uskumatult kiiresti läheb aeg!