11. elukuu 29.10 kuni 28.11

Selle kuu märksõnadeks on haigus ja liikumine.
5. novembril käisime perearsti juures. Juba siis mainisime, et Kaspar nagu köhiks, aga perearst ei kuulnud midagi. Samal päeval saime lõpuks ka taastusravi arsti juures käidud. Ta vaatas mõlemad lapsed üle ja leidis, et Liisa võiks võimlemas küll käia, kuna ta ei aja käpuli ennast, jalad vajuvad kohe laiali. Kaspar on aga niigi aktiivne ja talle poleks vaja. Tore küll, aga füsioterapeudi juurde saime aja alles 1. detsembriks! Kohe oleks ju vaja.
Võtsin siis dr Paluste eelmisel ülevaatusel poetatud lausesabast kinni, et võiksime mõneks ajaks Tallinnasse taastusravi saama minna, kui siin nii pikad järjekorrad, ja helistasin talle. Pakkus meile võimalust minna 12. novembrist 10 päevaks. Saaksime siis võimlemist ja võib-olla ka basseini. Kuna aga nädal hiljem oleksime saanud vanaisaga koos Tallinnasse, 12. aga oleks pidanud issi meid ekstra viima, siis lükkasime nädal aega hiljemaks selle ehk siis 18.11.
9. novembril oli Liisa ja Kaspari esimene isadepäev. Tegid issile kingituse ja magasid rahulikult mitu tundi õues.

Kaspar on vahelduva eduga juba pikalt nohune olnud, nüüd lisandus köha. Algul ta lihtsalt köhatas ja tundus, et tatt on kurgus, aga köha läks aina hullemaks ja 13.11 otsustasime arsti juurde minna. Perearst kuulas ja ütles, et midagi nagu on, aga tema jutust ja ilmest jäi mulje, et ei midagi hullu. Igaks juhuks saatis vereproovi tegema ja lastearstiga konsulteerima. Ootasime siis igal pool ja lõpuks pääsesime lastearsti juurde. Tema ütles lühikese kuulamise järgi, et bronhiit ja lausa nii tõsine, et suunas meid kohe haigla poole auru saama. Kui ma poleks vennalt kohe "aurumasinat" saanud laenata, oleks meid haiglasse pandud! Tegime siis kodus aure, Ventolin 3 korda ja Pulmicort 2 korda päevas, lisaks 2 päeva küünlad, mis pidid ninas turset alandama. Laupäeval tuli Liisale ka nohu ja hakkas köhima pisut. Esmaspäeval, 17.11 läksime uuesti kuulama. Kuna ei olnud oluliselt paremaks läinud, siis pandi Ventolini aurud 4 korda päevas. Teisipäeval oleksime pidanud Tallinnasse Lastehaiglasse taastusravisse minema, aga kohalik lastearst arvas, et meid ei võeta. Helistasingi siis pärast Tallinna lastearstile ja tõepoolest meid ei tahetud. Olin selle mõttega juba nii harjunud ja tundsin, et lastel oleks seda väga vaja ning lisaks olid igasugu kohtumised kokku lepitud, nii et esialgu oli päris kurb. Lootsin ka lõpuks selle kuulmisuuringu ära teha. Aga siis hakkas Kaspar 18.11 pisut roomama ja  Liisa kolmapäeva õhtul (19.11) äkki käputama. Esialgu tuli paar saamu käpukil ja paar tõmmet roomates, kumbagi polnud ta varem teinud, järgmisel päeval pani juba ainult käpuli edasi. 22.11 aga ajas end juba toe najal põlvili ja 28.11 põlvitas ilma toeta.
Kaspari köha läks õnneks paremaks. Uuesti kuulamas käies 20.11 arvas arst, et parem, aga mitte päris terve ning käskis veel aure teha, Ventolini 2 korda päevas nüüd pühapäevani ja Pulmicorti ka 2 korda päevas kolmapäevani. Aga kui me Ventolini esmaspäeval ära jätsime, hakkas ta öösel jälle köhima. Tegime siis Ventolini ka kolmapäevani ja siis oli köha ka lõpuks kadunud.
Kaspar hakkas haigusega segamini peaaegu istuma (u 12.11). Või õigem oleks öelda küljetama :) See käis nii, et ta ajas end käpuli, siis pani tagumiku maha ja ühe käega toetas end küljelt ja teisega sai siis asjatada. Ise oli väga rahul.
Mõnda aega hiljem hakkas ka Kaspar liikuma (esimest korda liikus käpuli edasi 23.11), aga see oli tal mingi segastiil esialgu. Paar sammu käpuli, siis "ujus" kõhuli, siis rullis ja siis sättis end ühele ja teisele küljele istuma. Aga edasi ju sai!
Haigusega segamini tuli Kasparile 22.11 esimene hammas alla, tegelikult  2 hammast praktiliselt korraga. Või vähemalt kui avastasin esimese, siis järgmisel päeval oli kõrval teine ka väljas.
Liisale proovisin sel kuul korra näputoitu anda. Tegin kana-kartuli-porgandi hautist ja andsin sealt tükke talle. Kui tükkidega püree ajab neid öökima, siis sellise toiduga sai Liisa vabalt hakkama. Kasparile ma ei julenud siiski anda, tal on raskem see neelamine veel. Ükskord andsin banaanist lutsutada talle, aga sai tüki kätte, mille peale ta oksendas. Näputoidu raamat on mul loetud ja see kõlab päris hästi ja lastesõbralikult, aga selleks, et Liisa omale vajaliku koguse lisatoitu näputoiduna ära sööks, peaks ta vist päev läbi ainult sööma. Eks ma aeg-ajalt annan neile kätte muidugi ka asju: õunalõik, beebiküpsis, paprika- või kurgiviil. Porgandikang oleks hea, aga seda ma allergiahirmus ei taha anda.
Magamisega on meil endiselt nii ja naa. Tavaliselt on neil 3 uinakut: hommikupoole toas 30 minutit, lõunal õues u 3 tundi ja õhtupoole toas jälle 30 minutit. Vahepeal jäid nad hommikupoole voodis kenasti ise magama. Panin voodisse, natuke jorisesid omaette ja uinusid. Siis järsku enam ei jäänud. Jorrasid aina valjemini ja pidin käima kõhupealt kiigutamas ja sussutamas. Vankris magamisega ka omaette teema. Jäävad kiiresti ja kergesti magama, aga et nad oma 3 tundi täis magaksid, tuleb käia ikka kiigutamas-sõidutamas aeg-ajalt. Enne haigeksjäämist juhtus ka, et magasid järjest 3 tundi. Haigusega muidugi õue ei saanud ja tuli õppida voodis magama. Magama nad isegi jäävad, aga algul ei osanud/tahtnud nad kuidagi kauem magada, kui 30 minutit ja siis olid terve maailma, eriti muidugi emme peale tigedad ja virilad. Siis aegamööda õnnestus neid uuesti magama saada peale 30 minutit, aga ikka tuleb käia jälle sussutamas ja kiigutamas. Õhtul nad algul ei tahtnud kuidagi viimasele uinakule jääda, aga mida paremini nad päeval magasid, seda kergemini jäid ka õhtul magama. Ööunne jäämine on ka kuidas kunagi. Issi söödab Kaspari ära ja paneb voodisse, vahel jääb üksi kohe, vahel joriseb enne, vahel peab aitama lõpuks. Liisa jäi algul ikka tissiga, aga mingi aeg enam mitte, hakkas hoopis võimlema seal. Panen ta siis voodisse, istun juures ja silitan kõhtu ning peale natukest nukerdamist uinub. Öösel harva ainult süüakse ja magatakse, enamasti on see Kaspar, kes viriseb aeg-ajalt.
5. 11 mõõdeti arsti juures lapsi järgnevalt: 7800 g ja 66,5 cm Liisa ning 7290 g ja 68 cm Kaspar. Selle haigusega muidugi oli Kaspari söögiisu niru, kodused kaalumised olid Kasparil 7265, 7285 ja 7195 g, Liisal 7670, 7930 ja 7770 g. Lootsin, et nad sünnipäevaks jõuavad oma sünnikaalu 10-kordistada, aga vist ikka mitte.   

10. elukuu 29.09 kuni 28.10

30.09 käivad Liisa ja Kaspar esimesel lastevanemate koosolekul lasteaias. Mõlemad peavad end hästi üleval, Kaspar teeb väikese uinaku lõpuks.

02.10 käime perearstil jälle. Kasparil on jalgadel ja näol karedad laigud, mida ma ise pidasin allergiaks ja arst arvas sama, kirjutas meile kreemi välja. Aga mille vastu see allergia olla võiks, ma ei tea, kuna lisatoitude lisamisel ma ei täheldanud mingit reaktsiooni. Kahtlustaks porgandit, kuna Karlil oli ka titena porgandiallergia.

Kui senini liikus ainult Liisa kõhuli olles tagurpidi, siis alates 02.10 teeb seda ka Kaspar.

06.10 keeras Kaspar esimesed korrad kõhult seljale ja paar päeva hiljem rullib juba edukalt põrandal:)

07.10 tuli meil jälle Tallinna-reis ette võtta. Seekord silmaarstile. Seekordne käik oli minuarvates suht mõttetu, sest ega lapsed ju paigal püsi enam ja silmaarst vist paar korda saigi vaadata silmi, seekord mingi aparaadiga ka ei vaadatud. Õde küll üritas Liisal silmarõhku mõõta, aga kummastki silmast sai vist korra ainult. Tulemus oli siiski õnneks korras. Juunis-juulis tuleb jälle minna.

Kui meie eelmiste sõitude ajal olid lapsed väiksemad ja peamiselt magasid autos, siis seekord nad enam nii kaua magada ei osanud. Tegid oma pool tundi ära ja tagasiteel pool teed Liisa lihtsalt jauras Virtsuni.

13.10 tuli meil teist korda Tallinna sõita. Seekord oli esiteks plaanis ortopeed Kasparile, kuna tal on mõlemal jalal teine ja kolmas varvas suhteliselt kokku kasvanud. Ortopeed oli muhe härra, kes ütles, et praegu küll midagi ei opereeri, et see operatsioon ei olegi üldse mitte nii väike ja kerge, tuleb nahka võtta jne. Kui küsisin, et kas see midagi mõjutab, siis vastas, et Kaspar ujub võib-olla kiiremini :) Tagasi võiksime minna 3-4 aastaselt. Siis oli meie oma arsti vastuvõtt. Kaalus ja vaatas mõlemad lapsed üle ja oli nende arenguga päris rahul. Liisa on tema arvates tublim, kuigi ei keera kõhult seljale. Kaalu võiks mõlemal rohkem juures olla. Kasparil arvas ta hüperaktiivsuse tunnuseid nägevat ja soovitas temaga rahulikumaid tegevusi ja mitte lasta tal niimoodi rahmeldada. Et praegu on lihtsam seda välja harjutada, muidu kooliajal on keeruline. Eks ta seal arsti kabinetis oli küll superaktivist, aga see vist oli pigem üleväsimusest, ega ta alati ei ole selline. Allergia kohta ei osanud tema ka arvata midagi, ütles, et tegelikult võivad praktiliselt kõik toidud erinevates inimestes allergilist reakstiooni tekitada ja et nii väikestel tavaliselt testid midagi ei näita. Peabki lihtsalt proovima ja vaatama. Arst soovitas meil kindlasti taastusravi arstil käia ja kui võimalik, siis ujumine pidi eriti hästi mõjuma. Kui kuulis, et meie arsti aeg alles mägede taga, siis pakkus, et võiksime Tallinnasse haiglasse sisse nädalaks tulla. Esialgu ma sellest mõttest ei vaimustunud, aga eks paistab. Füsioterapeudi juurde saime ka peale väikest ootamist. Tema soovitas käpuli olemist harjutada, et mingi padi või asi rinna alla, et oleks käpuli ja siis diagonaalis ühest õlast ja ühest puusast hoides kõigutada edasi-tagasi.

See reis oli natuke rahulikum, aga teel linnast koju hakati ikka väga valjuhäälselt protesteerima, et nemad ei taha enam SEKUNDITKI turvahällis istuda ja üleüldse on kõik halvasti.

21.10 jäi Kaspar nohusse jälle. Kogu magamine oli väga keeruline seetõttu.

Sel kuul on mõlemad end käpuli hakanud ajama. Alustas Kaspar voodil. Upitas pepu püsti, aga käed olid küünarnukkideni maas ja nina ka voodis:) Siis mingi aeg hakkas pead hoidma ja siis mingi aeg seisis sirgetel kätel. Liisa hakkas vaikselt natuke kõhtu maast lahti tõstma, aga ta jalad vajuvad nii laiali, et põlvedele veel ei saanud.

9. elukuu 29.08 kuni 28.09

2. septembril pidime minema Tallinnasse kõrva-uuringule, aga kuna Kasparil on nohu, siis jääb see ära.

4. septembril avastab Kaspar ka, et tal on jalad ja nendega on nii tore mängida. Liisa hakkab kõhuli olles tagurpidi liikuma.

6. septembril keerab Kaspar voodil end paar korda kõhult seljale, ilmselt on see pigem poolkogemata, kuna ajab pepu upakile, nina läheb vastu voodit ja pigem vajub siis selili.

7. septembril keerab Liisa end seljalt kõhule!

10. septembril käime töö juures Laisikut dekreeti saatmas. Liisa ja Kaspar käivad muudkui mööda tädide sülesid ja on väga tublid.

12. septembril paneb Liisa omale varba suhu. Kaspar liigub ka kõhuli olles ringiratast.  

19. septembril keeras Kaspar voodil kõhuli ja järgmisel päeval lausa rullis voodil ning keeras põrandal ka kõhuli.

22. septembril on Liisal nohu ja esimene palavik. Küll õnneks ainult 37,5, aga piisav, et last õnnetuks teha. Järgmisel päeval on Kasparil ka palavik 37,7 ja ta magab ainult süles.
24. septembril pidi meil olema see kauaoodatud taastusravi arst, aga kuna Kaspar oli endiselt palavikus, siis me minna ei saanud. Oi, ma olin pettunud. Nii kaua sai oodatud ju! Ja eriti õnnetu olin ma siis, kui uue aja sain 5. novembriks! Hiljem muidugi mõtlesin, et ma oleks võinud Liisaga ikkagi ära käia, aga siis olin juba aja tühistanud.
Ootavad, kuni hommikupuder ära jahtub (tegelikult nad ei maga ühes voodis, aga kui juhtub, et puder on alles kuum ja mõlemad üleval, siis panen nad ühte voodisse juttu ajama):

Sel kuul võib öelda, et mõlemad keeravad. Kui Liisa peale seda esimest keeramist tükk aega ei keera, siis peale Kaspari keerama hakkamist hakkab tema ka täie hooga pihta uuesti. Esimesed korrad käivad suure vingumisega, sest ega see nii kerge polegi, lõpuks suure pingutamise peale ikka õnnestub.
Sel kuul on Liisa on hakanud nutma, kui ma toast välja lähen. Enne võisin nad vabalt mängukaare alla tšillima jätta, kui neil oli hea tuju ja endal oli vaja pisut toimetada, aga nüüd laseb Liisa kohe hädakisa lahti, kui mind silmapiiril pole.
Kodused kaalumised: alustavad ühelt pulgalt kuu alguses, aga nüüd paneb Liisa mööda. Liisa: 6275, 6420, 6530, 6680, 6710, 6840, 6950 g ehk 675 g kuus
Kaspar: 6275, 6320, 6420, 6530, 6560, 6560, 6630 g ehk 355 g kuus.
9-kuused:

 

8. elukuu 29.07 kuni 28.08

Palavus jätkub ja ühes sellega on raskendatud laste magamine. Kuna toas on natukenegi jahedam kui õues, siis üritame toas magada, aga raskendatud on nii magama jäämine, kui ka pikemalt kui 30 minutit magamine. Õue saab hommikul või õhtul, kui on natukenegi jahedam. Kaspar uinub ise voodis, aga Liisa hakkab seal ainult röökima. Enamasti aitab ainult süles kussutamine. Vaikselt proovin teda õpetada ise ka magama jääma. Selleks keeran ta linasse pambuks, kiigutan süles, kuni silmad hakkavad kinni vajuma ja siis panen voodisse ning kiigutan veel kõhu pealt. Vahel õnnestub, vahel mitte. Kuid ajapikku hakkab ka Liisa lõpuks ise magama jääma.

Kui ilm aga jahedamaks läks, magasid lapsed lausa 4 tundi vankris, küll vahepealse kiigutamisega, aga ikkagi! Ja kui ükskord õues äikese kätte jäime, siis kogu see äge müristamine ei seganud ka sugugi nende und, magasid garaažis väga magusalt.

9. augustil käime külakokkutulekul. Oma peret registreerides oli päris naljakas kõik 6 nime järjest ette vuristada :)

13. augustil on meil esimene pudrusöömine. Alustame hirsihelvestega nagu ka vanemate poistega omal ajal. Pudru segan piimapulbriga ja läheb alla küll.

17. augustil naerab Liisa esimest korda laginal, kui ma kogemata talle naljakat häält tegin. Samal päeval käivad meil issi-poolsed sugulased külas, keda Liisa oma naeratusega võlub :)

18. augustil avastab Liisa, et tal on jalad! Nii huvitav on nendega mängida :)

27. augustil jääb Kaspar esimest korda nohusse.

Täpselt 28. augustil on meil järjekordne perearst. Liisa mõõdetakse 5540 g raskuseks ja 60 cm pikkuseks, Kaspar 5620 g ja 60 cm.

Samal päeval käime korra ka minu töökohas külas. Õhtul on väike sünnipäevapidu jälle, kui Mamma ja Laisik külla tulevad.

Sel kuul on mõlemad hakanud end selili olles küljele keerama, aga kõhuli ei saa veel. Liisa lükkab kõhuli olles end sirgetele kätele ja pöörleb ümber oma telje.

Kodused kaalumised: Liisa: 5490, 5660, 5715, 5775, 6005, 6190, 6200 ehk 740 g kuus ja Kaspar: 5730, 5790, 5840, 5900, 6080, 6120, 6160 ehk 560 g kuus.

8-kuusel sünnipäeval:

 

7. elukuu 29.06 kuni 28.07

Selle kuu märksõnaks on kuumus.

30. juunil uinuvad lapsed ise voodis magama ja õhtul jääb ka Kaspar üllatuslikult ise voodis magama.

1. juulil tuleb järjekordne Tallinna-reis ette võtta, sest silmaarst tahab lapsi näha. Seekord on ainult uus arst, sest see, kes Lastehaiglas tavaliselt vaatas, läks ise dekreeti. Kuigi praktiliselt kogu aja oli tal see uus kõrval õppimas. Mingi aparaadiga mõõdetakse seekord laste silmi. Silmarõhud on korras mõlemal ja nägemine +3, mis pidi selles vanuses korras olema. Lastele see sõit eriti ei meeldinud ja nutsid autos päris palju. Väikse uinaku tegid arsti juures oodates süles.

5. juulil naerab Kaspar esimest korda häälega ja järgmisel päeval Liisa ka.

7. juulil tuleb uuesti Tallinnasse sõita. Seekord võtame suured poisid ka kaasa, kes sellel ajal Mammaga koos loomaaias käivad, kui meie arstide juures oleme. Kõigepealt on Liisal kardioloog, et üle vaadata tema süda. UH-ga tuvastab ta, et Liisal on arterioosjuha endiselt natuke avatud, aga see tema seisundit ei mõjuta ja korrigeeritult aastaselt võiks üle vaadata.

Seejärel ootas meid dr Paluste. Ta tuvastas kohe, et Liisa hoiab oma käsi kramplikult õhus ja õlad on kuidagi taga. Et peaksime tal käsi all hoidma ise, kui ta süles on, muidu jääbki selline asend sisse. Kasparil on õlavööde liiga nõrk, endiselt ei viitsi ta pikalt kõhuli olla. Arst soovitas meil taastusravi arsti juurde minna, et lastel oleks vaja võimlemist kindlasti. Sama soovitas ka füsioterapeut. Ta näitas lisaks meile erinevaid harjutusi ja soovitas kasutada asendit korrigeerivat patja, et Liisal õlad liiga taga ei oleks.

Tollel Tallinna-sõidu päeval oli hirmus kuum, nii et kogu sõit oli paras piin. Ja pärast seda on pikalt kuum. Nii et lapsed ei taha üldse õues vankris magada.

18. juulil lähevad Liisa ja Kaspar esimest korda randa. Saan vennalt laenuks rannatelgi ja lapsed tšillivad seal üsna pikalt. Vankris magada aga ei taha rannas, vist on liiga palav. Õnneks on suured poisid juba piisavalt suured on toimetavad rannas omapead, lihtsalt hoian silma peal neil.

19. juulil lähme kohalikule laulupeole. Lapsed on väga tublid, natuke uudistavad niisama vankris, natuke magavad hoolimata kisast-kärast ja muusikast.

20. juulil võtame ette sõidu naabersaarele, sest Maailmaparandaja on meid Täpikese esimesele sünnipäevale kutsunud. Rahvast on palju ja ilm läheb väga palavaks, aga õnneks lapsed magavad kenasti vankris. Muhust sõidame Memme ja Papa juurde. Liisa teeb seal oma rekordmagamise ja magab hommikul 6.45-ni välja! Päeval seevastu aga üldse ei maga, kuna ilm on megakuum. Nii kuum, et julgen ka lapsed korraks lastebasseini kasta. Ja see kuumus jätkub (+28 C) veel mitu päeva. Päeval siis lapsi üldse õue ei viigi, alles õhtul lähevad vankrisse.
24. juulil käime perearsti juures. Kaspar 5620 g ja 60 cm, Liisa 5540 g ja 60 cm. Perearst paneb meile aja taastusravi arsti juurde, mida meile Tallinnast soovitati ja esimene vaba aeg on alles 24. september! Neil on ju kohe võimlemist vaja :(

27. juulil jäävad Liisa ja Kaspar pikemalt issiga, kuna lähen suurte poistega Ooperipäevade Lastegalale. Ooperitelgis on ka hirmus kuum, aga poistele kontsert meeldis. Liisa ja Kaspar olid ka tublid olnud ja magasid vaatamata kuumusele õues pikalt.

Sel kuul on Kaspar ikka rohkem kõhuli hakanud olema. Panin talle esialgu kokkumurtud rätiku rinna alla toeks, pärast oli ise ka juba. Liisa on hakanud rippuvaid mänguasju kaaare küljest püüdma.
Kodused kaalumised: Liisa: 5150, 5225, 5225, 5225, 5275, 5415, 5460 ehk ainult 310 g kuus, Kaspar: 4930, 5075, 5040, 5200, 5325, 5440, 5600 g  ehk võttis juurde 670 g kuuga ja läks Liisast mööda.
7-kuusel sünnipäeval oli niiiii palav, et rohkem riiet ei saanud isegi korraks selga panna:

6. elukuu 29.05 kuni 28.06

29. mail käime esimesel avalikul ürituselpannkoogipäeval. Lasteaias on meil nimelt tore traditsioon, et lastekaitsepäeval lähevad lapsed kohalikku botaanikaaeda, kus lapsevanemad korraldavad neile toredaid õuemänge ning hiljem sööme kõik ühiselt pannkooke. Pannkoogisöömine oli algselt pannkoogipuu all, aga viimastel aastatel ei viitsi me nii kaugele minna. Lapsed magasid vankris praktiliselt kogu aeg vaatamata sellele, et nii suured kui väikesed tahtsid ikka vankrisse kiigata ja kuna lasteaialapsi oli üle 20, siis kisa-kära ikka jätkus. Vahepeal sõid ja magasid edasi. Isegi siis magasid, kui vankrist turvahällidesse tõstsin ja kodus turvahällid esikusse tõstsin. Täiesti üllatav nende puhul.

2. juunil käisime esimest korda matkamas. Karli klass otsustas oma traditsiooniks teha kevadise matka koos lapsevanematega. Mõistagi ei olnud lapsevanemate osalemine kohustuslik ja üritasin Karlile ääri-veeri rääkida, et issi on tööl ja mina hästi kahega matkata ei saa, aga näha oli, et see oleks talle pettumus olnud. Kuna üks lapsevanem lubas teise lapse enda külge haakida, siis läksimegi kõik koos. Kaspar oli siis kõhukotis minuga ja Liisa linaga tädi kõhul. Lapsed pidasid end jälle väga hästi üleval ja magasid terve matka aja. Lõunapausi ajal sõid nemadki ja pärast magasid edasi. Hiljem magavad lapsed kodus ka kenasti, jäävad isegi ise voodis magama!

3. juunil on järjekordne perearst. Liisa kaalub 4650 ja pikkust 54, Kaspar 4360 ja pikkus 55 cm. Vereproovi anname ma hemoglobiini näidu jaoks. Liisal on see 107 ja Kasparil 113. Dr Palustele helistades ütleb ta, et üle 100 on näitaja ok. Rauda muidugi sööme edasi.
7. juunil alustan taaskord püree andmist. Seekord tundub asi minevat ja nädal hiljem lisandub kõrvitsale lillkapsas.
Kaspar hakkab tissiga streikima. Hommikupoole sööb, aga päevapoole enam mitte, nii et olen sunnitud talle pudelist lisa andma.
13. juunil käime Liisa ja Kaspari uut sõbrannat vaatamas. Sõbranna on küll alles paarinädalane, aga praktiliselt sama suur, ainult olemine on vastsündinu oma, samas kui minu omad on ikka juba suure tite olemisega.
14. juunil käivad Liisa ja Kaspar esimest korda Mamma juures. Kasparile tundus seal meeldivat, sest tegi oma rekordmagamise öösel ja ärkas alles kell 3!
19. juunil kolib Liisa oma voodisse. Nad ei mahu enam hästi risti voodisse magama ja lisaks sahmivad juba päris palju, nii et segavad üksteise magamist. Ja oma voodis magamine meeldis Liisale, sest esimesel öösel magab kohe joonelt kella 5ni järjest!
20. juunil alustame issi töökaaslastega jaanipäeva tähistamist. Lapsed magavad vankris, kuigi pean pidevalt sõidutama neid. Jätame issi pidutsema ja tuleme ise koju. Esimest korda peale haiglast tulekut pean ma nad üksi magama saama õhtul. Natuke pabistan selle pärast, kuna tavaliselt issi söödab Kasparit pudelist ja kui ta pudeliga magama ei jää, siis paneb voodisse. Täna aga Kaspar halastas mulle ja jäi ka tissi otsas magama, seda pole juba ammu juhtunud!
Jaanipäeva tähistamist jätkame Memme ja Papa juures. Lapsed magavad vankris jaanilõkke ääres :) Suured poisid magavad esimest korda üksi telgis!
26. juunil on jälle perearsti juurde vaja minna. Kaspari mõõdud 4930 g ja 56 cm, Liisa omad 5090 g ja 56 cm.
Linnas sõidan lastega Mamma juurde, kus tähistame natuke suuremalt nende 6-kuuseks saamist. Esimest korda teeme ka perepildi:

Kodused kaalumised: Liisa 4400, 4520, 4550, 4645, 4650, 4735, 4810, 5000 ehk 725 g kuus ja Kaspar 4010, 4200, 4240, 4420, 4575, 4555, 4615, 4825 ehk 825 g kuus. Kohe näha, et Kaspar on lisa saanud, kaalutõus on suurem kui Liisal. Nüüd ta sööbki algul rinnast, siis mingi aeg hakkab nutma seal ja enam ei taha ja annan siis pudelist juurde. Lootsin küll, et ta saab suuremaks ja tugevamaks ja loobub ise pudelist, st sööb rinnast vajaliku portsu, aga millegipärast ei söö.
Nüüd läheb lisatoidu söömine ka meil enam-vähem. Näo, põlle ja käte peal on küll vist sama palju püreed, kui kõhtu jõuab, aga ikka söövad. Liisale meeldib söögi ajal keelt ka suust välja ajada ja kui püree juhtub suus olema, siis selle ka mõistagi :) Söötmine käib praegu nii, kuna nad istuks ju kuidagi söögitoolis:

Magamisega on asjalood ka natuke paranenud. Öösel magavad pikemalt ja niisama üleval ei ole, päeval ka suudavad ikka mitu tundi järjest magada.

5. elukuu 29.04 kuni 28.05

29. mail oli jälle perearsti juurde vaja minna. Kaaluti-mõõdeti ja arstitädi oli meiega rahul. Liisa oli 3580 g ja 51,5 cm ning Kaspar 3320 g ja 51 cm.

3. mail võtsime ette lisatoidu andmise. Tegelikult oleks pidanud seda juba varemgi arsti sõnul tegema, aga tundus, et nad on ikka liiga pisid selle jaoks. Proovisime siis nüüd. Nagu arvata on, on see esialgu rohkem mädimine kui söömine. Ajavad keelega suust välja ainult. Peale esimesi kordi teen pausi sisse, kuna tundus, et ei lähe neile ikka see ja 17. mail proovime uuesti alustada.

6. mail tuli meil ette võtta järjekordne Tallinna sõit. Seekord tuli veel varem sõitma hakata, sest kella 10ks pidime juba Lastehaiglas olema. Silmaarst tahtis Kaspari silmi vaadata ja laste isiklik ihuarst mõlemaid lapsi näha. Silmaarst ütles, et Kaspari silmad on jälle nõksu võrra paranenud, aga endiselt päris terved ei ole. 3 nädala pärast tahab ta uuesti vaadata. Lastearst kuulas ja vaatas ning oli meiega rahul. Et lapsed on parasjagu juurde võtnud vahepeal. Vereproovi andsime ka ja hemoglobiin on endiselt pisut madal (mõlemal 115), aga võrreldes viimati haiglas võetud prooviga on tulemus parem. Rauda tuleb endiselt juurde anda, 1,5 ml korraga.

Nädalas võiks lapsed juurde võtta u 150 g ja 6-kuuseks saades võiks kumbki ühe söögikorraga väikese purgi püreed nahka pista. Arst soovitas suvikõrvitsat, lillkapsast ja viimasena porgandit.

Peale arsti käisime mehe õe juures lapsi tankimas ja meile pakuti ka süüa. Tagasiteel hakkas Kaspar kahjuks pahurdama. 

9.05 jäävad lapsed esimest korda vanaemaga paariks tunniks kuni mina lasteaias emadepäeva kontserdil käin. Hiljem pääseme emaga mõlemad kultuurimaja kontserdile, kui issi lapsi valvab. 

11.05 tulevad meile katsikulised, seekord minu pere. Liisa-Kaspar saavad kingituseks oma vanaema õmmeldud lapitekid ja puzzlemati. Lisaks saavad onupojalt laenuks lamamistooli ja mängukaare. 

27.05 on meil järgmine Tallinna sõit. Seekord läheme koos minu isaga, sest nad on paar autot meile välja valinud kuulutustest ja need tuleks üle vaadata. Kuna meid on 5, siis otsutame isa bussiga minna, seal on rohkem ruumi ja saame ka käru kaasa võtta, et proovida, kas see autosse ikka mahub. Aga isa buss jääb paar kilomeetrit enne Ääsmäed seisma! Asusime siis sugulasi läbi helistama, kes meid aidata saaksid. Kuna hommik on veel üsna varajane, siis keegi ei taha esialgu meiega rääkida. Seal teeääres bussis passides on mul väga hea meel, et lastele on piimakanistrid omast käest võtta:). Lõpuks saame meie lastega ühe autoga Tallinnasse ja mehed saavad teise auto, millega minna autosid vaatama. Lastehaiglasse silmaarstile jõuan lastega suht viimasel hetkel, arst on just ringkäiku lõpetamas ja ära minemas. Õnneks on ta nõus kauem olema ja Kaspari ka ikka üle vaatama. Ootame siis, kuni silmatilgad mõjuma hakkavad ja selgub, et Kaspari silmad on terved! See tähendab enneaegse retinopaatia on ise paranenud!

Kaspar naeratas esimest korda teadlikult 13. mail, paar päeva hiljem juba suure suuga ja ajab juttu.

Issi istutas Liisale ja Kasparile aeda oma õunapuu, millel on 2 sorti: Valge klaar ja Suislepp.

Liisa teeb 15.05 oma senise rekordmagamise ja magab öösel 6 tundi järjest. Muidu on magamisega keerulised lood. Vankris ka ei taha magada ainult kui sõidutatakse. Olen juba päris meeleheitel, kui proovin nad teki sisse mässida ja nad magavad! Kuni läks palavaks ja enam ei saanud mässida.
Kodused kaalumised Liisal: 3450, 3605, 3695, 3880, 3965, 4010, 4075, 4110, 4220 ja 4275 g ehk siis 870 g kuus, Kasparil 3170, 3185, 3385, 3475, 3605, 3645, 3740, 3810, 3910 ja 4000 g ehk siis 890 g kuus.

28.04-04.05

28. aprillil täitus lastel juba 4 kuud. Esimest korda sai emme sünnipäeva puhul ise torti küpsetada ja saime seda terve pere ringis süüa.

Sünnipäeva puhul tuli ette võtta teine perearsti visiit. Kaaluti, mõõdeti ja tehti kingituseks süsti. Et nad üksi ei peaks süstivalu kannatama, tehti sutsud ka issile ja venna Sannule, neile siis puugivaktsiinid. 

Arsti juures mõõdeti Kaspari kaaluks 3320 g (seal kaalutakse koos mähku ja bodiga), pikkuseks 51 cm ja peaümbermõõduks 37 cm. Võrreldes eelmisel perearsti visiidil 08.04 mõõdetuga on kaalu juures 500 g ja pikkust 4 cm. Peaümbermõõtu eelmisel korral ei mõõdetud. Liisa kaalus arstil 3580 g, pikkus 51,5 ja pea 36,5 cm. Võrreldes eelmise korraga juures 520 g kaalu ja 3,5 cm pikkust.

Sellel nädalal on mõlemad lapsed avastanud, et oma näppe on ka päris magus lutsutada, kui emme tissi ei ole kohe võtta. Selle viimasega on Kaspar õhtuti riidlema hakanud. Öösel ja hommikupoole sobib tiss küll, aga pealelõunat võtab küll tissi suhu, aga samas hakkab nutma. Ma arvan, et ta ei viitsi lihtsalt enam imeda peale seda, kui esimene piimavool on läbi ja saab siis tigedaks, kui piima enam ei tule. Olen siis talle pudelist juurde andnud.

Magamisega on endised lood. Mõni üksik öö on õnnestunud nii mööda saata, et lapsed ainult söövad ja magavad. Enamasti kisutakse aga mingi aeg jorin üles, tavaliselt hommikupoole, ja siis ei jää muud üle, kui nad kõhupeale magama võtta. Üldiselt nad ongi meil öösiti kaisus, sest siis nad magavad natukenegi, kui oma voodisse tõsta peale söötmist, siis üsna varsti on jorin lahti. Ja nii ma siis keerutan end kordamööda ühe ja teise poole vastavalt sellele, kes kisa teeb. Kui päeval nad söövad tavaliselt ühel ajal, siis öösel kordamööda.

Päeval magatakse korralikult ainult vankris ja seda peab ka aeg-ajalt kontrolli mõttes ikka kiigutamas käima. Aga üks päev juhtus ka selline ilmaime, et mõlemad lapsed magasid päeval toas ja mitte emme süles. Kaspar nimelt kustus peale pudelit kott-toolis ära (söödan teda pudelist seal, sest samal ajal Liisat rinnast söötes hoiab see Kasparit sobilikus asendis) ja jäi sinna magama lausa tunnikeseks. Ja Liisa magas samal ajal voodis. Emme jõudis isegi õhtusöögi valmis teha, mida polnud sinnamaani kordagi juhtunud.

2. mail käisid meil esimesed ametlikud katsikulised. Saarlastest kambakese liikmed olid kõik oma võsukesed maha jätnud ja tulid Liisat-Kasparit vaatama koos uhke riidekorviga. Eks ma üritan need ilusad kostüümid ka vastalt pildile saada, kui need meile ükskord parajaks saavad.

3. mail oli selline ajalooline päev, et lapsed said esimest korda püreed. Nad on juba 4-kuused ja arst käskis paar päeva enne meie järgmist kohtumist proovi teha, et siis saaks öelda, kuidas läks. Oli küll üsna imelik vastsündinule lusikaga püreed anda, aga läks üllatavalt edukalt! Ma küll ei tea, mida need lastetoidu tootjad valmistavad, et ainult mingeid segapüreesid poes müüakse. Tahtsin alustada kõrvitsast, nagu soovitatakse, aga poes oli ainult juurvilja! püree kõrvitsast ja kartulist (nii ütles silt purgil). Kartul peaks olema üks viimaseid köögivilju minu teadmist mööda, mida lastele antakse. Ja toore tavalise kõrvitsa hooaeg on vist läbi, sest seda ka poes ei müüda. Igal juhul kahel hommikupoolikul pakkusin neile siis seda kõrvitsa-kartuli püreed ja täitsa sõid, ei ajanud välja ega midagi, aga ööd olid meil tavalisest veel rahutumad, mistõttu kahtlustasime, et äkki püree tekitas gaase. Aga see võis ka kokkusattumus olla, kuna nad on pidevalt öösiti rahutud.

Pühapäevasel päeval ohverdas issi enda lastele, et ma saaks oma hobidega tegeleda st pesu pesta ja triikida. Ema mul vaatas juba kerkivaid pesukuhjasid, et ta peab ikka appi tulema. Aga sain ikka oma jõududega hakkama. Kuigi kui ma varasemalt triikisin praktiliselt kõik asjad ära, siis nüüd jäävad ikka päris paljud triikimata. Sander juba torises, et kas ta tõesti peab TRIIKIMATA pidzaama selga panema:). Ja kui ma ka triigitud saan, siis tuleb pesu ka kappi panna.

On üks emade kõnekäänd, et esimese lapsega riided pestakse, kuivatataks ja triigitakse, teisega pestakse ja kuivatatakse ning kolmandaga ainult kuivatakse:) Lisaksin veel, et kui esimese, teise ja kolmandaga pannakse riided peale neid toiminguid ka kappi, siis neljandaga selleni ei jõua ja riided lähevad ka hunnikust otse kasutusse.

Tegemata koduste tööde pärast mul ongi natuke kahju ja kurb päevad läbi teleka ees passida ja lapsi süles magatada, aga midagi pole teha. Kui valida triikimata pesukuhjad või magamata ja pahurad lapsed, siis valin ma mõistagi triikimata pesu. Ja igal hommikul ärgates loodan, et täna tuleb parem päev ja lapsed TÄNA PÄEVAL hakkavad magama. Sama loodan ma ka igal õhtul magama minnes, et TÄNA ÖÖSEL nad magavad. Ja igal õhtul ja hommikul tuleb tõdeda, et täna polnud veel see päev või öö.

Ega õues ka eriti selliseid töid ette võtta ei tasu, mida igal hetkel pooleli jätta ei saa. Sest vankris järjest rahulikult maganud on nad mõnel üksikul päeval. Enamasti tuleb neid aeg-ajalt kiigutamas käia. Ja kui kiigutamise peale juba rohkem aega läheb, kui töötegemiseks jääb, siis on juba mõttekam üks pikem jalutusring ette võtta. Siis saab vähemalt kevadist loodust rohkem näha, kui ühe koha peal kiigutades. Ja koer on ka õnnelikum:)

Kaspari kaalud: 3170, 3185. Kuu ajaga on Kaspar juurde võtnud 594 g.

Liisa kaalud: 3450, 3605, 3660. Kuu ajaga on Liisa juurde võtnud 774 g.

11.-20.04.2014

Kaspar oli jube rahutu ja nuttis pidevalt. Algselt arvasime, et tal on gaasid, aga siis huvi pärast kaalusin teda, et teada saada, palju ta sööb. Ja kaalumisel selgus kurb tõsiasi, et Kaspar endiselt ei jaksa või ei viitsi vajalikku toidukogust süüa. Nii et osaliselt ta karjub ilmselt ka tühja kõhu pärast. Kusjuures Liisa nutust saan ma aru, kui ta näljane on, aga Kaspari omast mitte. Nii me siis otsustasimegi talle pudelist lisa anda. Ideaalis peaks ma piima välja pumpama ja siis rinnapiima talle pudelist andma, aga tunnistan ausalt, et selleks ei ole mul aega. Või õigemini on võimatu lüpsta, kui laps (või kaks) on süles. Seega võtsin tagavaraks ostetud piimasegu ja ta saab 2 korda päevas seda juurde. Panime pudelisse Espumisani ka ja tundus, et Kaspar oli märksa rahulikum.

15. aprillil tuli meil lapsed autosse pakkida ja esimene Tallinna-sõit ette võtta. Hommikune tankimine ja pakkimine sujus hästi ja jõudsime kenasti praami peale. Mandril tegime ühe tankimispeatuse Haapsalu "raudtee" juures. Ja ITK Silmakliinikusse jõudsime ka aegsasti. Seal pandi jälle tavapärased tilgad ja pidime ootama, kuni need mõjuma hakkavad. Siis vaatas silmaarst laste silmi, seekord tegi ta mingi aparaadiga silmadest pilti. Päris julm oli ise ekraanilt pilti vaadata. Eriti Liisa silmades laseri jälgi. Kaspari silmad ei ole endiselt terved, aga siiski natuke paremad. Uus ülevaatus 6. mail. 

Peale silmaarsti orienteerusime osavalt Lastehaiglasse oma arsti juurde. Ta kuulas ja vaatas lapsed üle ning ütles, et on rahul meiega. Ta soovitas ka Kasparit enne ja peale sööki kaaluda, näiteks ühe päeva jooksul, et näha, palju ta sööb. Samas kaalus võttis ta ka enne lisa andmist juurde, nii et päris näljas ta ka ei olnud. 

Peale lastearsti tankisime ennast ja lapsi Statoilis ning võisimegi tagasi Saaremaa poole sõitma hakata. Lapsed pidasid praamini tublisti vastu, seal oli jälle väike söömispaus. Ja siis koduni välja. 

See oli päris üllatav, et meie issi, kes on Tallinnas sõitmist vältinud nagu tuld, sai sellega nüüd väga hästi hakkama. Ilmselt oli asi ka selles, et sõitsime juba tuttavatesse kohtadesse ja kahe peale teadsime, kuhu vaja minna.

Ei tea, kas lapsed olid reisist nii väsinud, aga ööl peale reisi magas üks 4 ja teine lausa 5 tundi järjest! Sellist asja kodus küll juhtunud ei olnud.

Ühel päeval oli lasteaias koosolek ja issi jäi lastega paariks tunniks omapäi. Tankisin nad enne täis, nii et minu arvestuse järgi oleks pidanud täpselt jõudma, aga just kui hakkasin riidesse panema, et koju minna, helistas Karl, et emme tule juba koju, kaksikud ainult nutavad. Haiglas sai nende järgi kella õigeks panna, täpselt 3 tundi pidasid söögivahet, praegu on aga nii nagu jumal juhatab. Ja alati on nad siis niiiii näljased, nagu poleks päev läbi süüa saanud.

Üldiselt pole laste magamine paranenud. Liisa veel magab voodis, aga Kaspar on enamasti mõni minut peale voodisse panemist üleval ja vigiseb. Oleme mitmed ööd nendega üleval istunud ja kussutanud. Või tegelikult enamasti issi istub ja laseb minul võimalikult palju magada, mis on temast ääretult armas. Tundub, et kaisus magavad nad natukenegi paremini.

Kõrvalt vaatajal oleks päris kerge öelda, et mis mõttes lapsed magavad ainult süles või kaisus ja et pärast on magama kussutamisest ja kaisus magamisest väga raske ära harjutada. Aga kui sa ise siin sees oled, siis teed kõik võimaliku, peaasi, et lapsed natukenegi magavad. Ja mõtled, et küll pärast tegeled teiste muredega. Praegu ma lohutan end sellega, et nad on ju veel eriti pisikesed, ehk pärastpoole läheb kergemaks. Samas mingi hetk tekkis ka minul masendus. Et lapsed ei maga ja kodu on nagu segasumma suvila ja suured lapsed vinguvad, et keegi nendega ei tegele. Aga siis oskas mees kuidagi lohutada ja see läks üle.

Liisa kaalud: 3120, 3170, 3200, 3200, 3240

Kaspar kaalud: 2900, 2930, 2955, 2985, 2990, 3015.   

3.-10.04.2014 - esimene nädal kodus

Uskumatu, kui palju kaasaelajaid meil on! Kuna viimane blogipostitus tõi väga palju armsaid kommentaare, kus sooviti ikka meie tegemistega kursis olla, siis üritan ikka kirjutada. Iseasi, kas selleks aega on, praegunegi postitus oli mitu päeva pooleli.
3. aprill oli siis see rõõmupäev, kui peale Liisa aju uuringut ja pikka jutuajamist arstiga saime asjad lõpuks kokku pakkida (küll neid oli palju vahepeal kogunenud), lapsed turvahällidesse panna ja Saaremaa poole sõita. Lapsed reisivalmis:

Reis läks õnneks üsna sujuvalt, Virtsus ja praami peal tankisin lapsed ära, mille peale Liisa ka portsu välja lasi ja mida pidime siis Kuivastu sadama hoones pesemas käima. Peale seda ühe jutiga koju. Kus ootasid vanemad vennad, lilled, õhupallid, tervitussilt, ema valmistatud maitsev õhtusöök ja tort. 

Esimesel hommikul kodus:

Esimene jalutuskäik kodus oma isikliku sõiduvahendiga:

 Kus sai näha, mis vahepeal meie seenemetsaga tehtud on:

Karl on meil väga asjalik vanem venna: käib ikka paitamas ja jutustamas nendega ning aitab mul neid krooksutada. Sander nii väga huvi üles ei näita või ta lihtsalt teab, et tema sülle me lapsi eriti ei usalda veel. Aga tema toob mässusid ja aitab mul neid vahetada. Ja üldse igasugu asju aitavad tuua. Muidugi võib sellest omakorda probleem tekkida, et kumb saab tuua:)

Suur suur venna Karl Pisikese Preiliga, nagu ta Liisat kutsub:

Üldiselt mööduvad päevad ja ööd lapsi kussutades. Nad nimelt ei armasta meil eriti magada. Või tegelikult armastavad, aga ainult süles või kõhu peal. Nii kui üritame voodisse panna, läheb esialgu vigin lahti, mis natukese aja pärast päris jorinaks üle läheb. Ja ongi kogu magamine. Tuleb jälle sülle võtta. Mingi hetk istusime issiga teleka ees, kummalgi oli laps süles ja vaatasime teineteisele otsa, et tore küll, et mõlemad lapsed magavad ja ei nuta, aga kes nt sauna kütab ja tube koristab ja süüa teeb? Praegu on isegi hea, sest issi on puhkusel, aga kui see magamine ei parane, siis olen ma üksi nendega vägagi hädas.

Ja millega meie koer vahepeal hakkama sai, pidi ikka mind üle trumpama:

Esimene visiit perearsti juurde on ka tehtud ja uued patsiendid ära näidatud. Seekord rääkisime rohkem meie kui arst:) 

Autoga sõitmine on ikka meeles, saan lapsi tuua/viia, kui Liisa-Kaspar lubavad. Söögitegemine on ka enam-vähem meeles, kuigi peale minu tehtud muffinite söömist, mis kuidagi plännid välja tulid, arvas issi, et 3 kuud on ikka liiga pikk aeg olnud:)

Kui ma ennegi olin oma arust üsna tubli multitaskingus ehk eesti keeli rööprähklemises, siis nüüd tuleb teha multimultitaskingut. Nt ühel õhtul panin last magama ning samal ajal mängisin Sandriga lauamängu ja keetsin kalasuppi:) Aga käsi oleks küll juurde vaja. Kuigi kuidagi saavad kõik vajalikud asjad tehtud. Mida ei jõua teha, ei ole järelikult oluline. Riidekapid olen suutnud ära sorteerida: Liisa-Kaspari jaoks kapi sisse seada, teistel kodu- ja lasteaia-kooliriided ära sorteerida ning endal rasedariided lõpuks välja visata. 

Karl on meil siin keeleuuendaja: küsis, et kui lapsi vaatama tulles tullakse katsikule, siis kas kutsikaid vaatama tulles tullakse kutsikule:)

Üritame ikka iga päev lapsed ära kaaluda, aga alati ei tule välja:)

Kaspari kaalud vahepeal: 2645, 2660, 2700, 2720, 2785, 2800, 2825.
Liisa kaalud: 2845, 2875, 2895, 2970, 3000, 3065, 3080.
Enne haiglast tulekut mõõdeti pikkused ka: Kasparil 47 ja Liisal 48,5 cm