Heh, mis mina avastasin. Vahetasin oma blogi aadressi trükkides omavahel ära 2 tähte ja sattusin hoopiski siia:)

Tagasi Saaremaal ehk lapsepõlve radadel

Viimane Saaremaale sõit oli ikka täie ette, praamisabasse jäime seisma täpselt Virtsu sildi alla. Ekstrapikk saba tekkis peale tavapärase reede veel pikema nädalavahetuse pärast, aga ennekõike vist seetõttu, et Viire ei sõitnud tükk aega. Meie Karliga pääsesime tänu eespool olevale tuttavale 2-tunnise ooteajaga, issil läks 4 tundi. Kusjuures mandril me polegi enne järjekorras seisnud, vähemalt mitte väljaspool sadama territooriumit. Pilt siis Karlist järjekorras. Kusjuures ta pidas end pika ja väsitava päeva kohta väga tublisti üleval.

Aga nüüd siis oleme Saaremaal. Päriseks. Kahju on ikka natuke teid mandrile maha jätta, aga tundub, et otsus oli õige, sest hea kerge on olla. Ja te võite meile alati külla tulla, öömaja saab alati.

Täna saime lausa fantastilise ilma osaliseks. Ja see tuli ära kasutada. Nii et Karl sai päris esimest korda merre, emme sel aastal esimest korda (22. augustil!!!).

Vesi oli värskendavalt jahe ja millimallikaid jätkus meiegi randa. Mitte just gigamallika jagu, aga paari megamallika jagu küll. Kusjuures vanasti, kui ma veel noor olin, ma küll nii palju millimallikaid ei mäleta. Neid juhtus väga harva meie randa. Kas ka märk kliima soojenemisest?

Ujumise ajal tuli nii palju nostalgilisi mälestusi meelde. Lapsepõlve suved me praktiliselt meres veetsimegi. Vaevalt saime koju ja trikood kuivama, kui juba oli jälle minek. Kusjuures minul ei olnud tol ajal ilusat sünteetilist ujumiskostüümi nagu mu Tallinna sõbrannal, vaid puuvillane, mis tähendas, et see tuli tihti üsna märjana jälle selga tõmmata. Prrr... Meil olid oma kivid ja oma ujumiskohad. Rannajoon on aga nii palju muutunud, et oma Istekivi, kus kunagi jalgu sai pestud, ma enam ei leidnudki. Punane kivi, meie lemmikujumiskoht meres, on alles. Oi, kuidas ma tahtsin sinna minna, kui ma ujuda veel ei osanud ja jalad piisavalt põhja ka ei ulatunud. See aga ei ole muutunud, et ujumiseks piisavalt sügavasse vette jõudmiseks tuleb pikalt kõmpida.

Aga reedel olen ootamatult pulma kutsutud!

Viimased nädalad Tartus

Väike ülevaade sellest, mis me siin siis korda oleme saatnud.

Mänguväljakul käinud palju, isegi mitu korda päevas vahel.

Mänguasjamuuseumis käisime. Kuigi väljapanekut vaatasin suht kiiruga, enamus aega kulus mängutoas, soovitan ka teistele. Nii lapsepõlvenostalgia mõttes. Eriti meeldisid nukumajad mulle. Miniatuursed väga tõetruud esemed.

Elvas Verevi rannas sai peesitatud ja sel aastal ka esimest korda ujumas käidud (kui modellid pole pildi avaldamisega nõus, siis andke teada).

Ning Leigo järve ääres kontserdil käidud. Unistaja poolt kirjeldatud Leigo tee nägi välja selline:

Kuid kontsert Rujaleidjatega ja õhtune järv olid seda teed väärt (Liisi Koiksoni oleks tahtnud ikkagi ka kuulda). Huvitav on see, et olen nüüd kuulnud Ruja laule nii Superstaari Taavi kui ka Jassi Sahharovi, Chalisi, Hedvig Hansoni jt esituses, Ruja enda esituses aga vaid paari laulu. (kahjuks paremat pilti ei osanud teha, see tulede, vee ja helide mäng oli kokku ikka fantastiline)

Eloga kohtusime, on teine täitsa inimese nägu, istub ja roomab ja ajab püsti.

Käisime ka Mailastega hüvasti jätmas Elva lasteaia mänguväljakul, kus tehtud pilte võib näha siin. Väga tore oli. Järgmisel suvel lubati meile Saaremaale külla tulla.

Ongi lühidalt kõik. Lisaks oleme koristanud ja asju pakkinud, mõlemad tegevused koos Karliga on suht mõttetud, kuna asjad loobitakse vastalt laiali ja kapp on jälle näpujälgi täis. Oleme ka palju Tartus lihtsalt ringi jalutanud ja nostalgitsenud, st mina, Karlil pole veel põhjust. Ilus oli, aga otsa sai. Kohtumiseni Saaremaal!

Linnavurled

Viimaseid nädalaid siis Tartus. Ja just nüüd läks suveks, kui meie enam mereääres peesitada ei saa. Nii et kes meid veel näha tahab Tartus, on oodatud külla või kutsuge meid külla:)

Pildid, mis Pireti ja Mattise suurejoonelisel sünnipäevapeol minu fotokasse olid sattunud (enamus mitte minu tehtud), on üles pandud siia (uus aadress, kuna selgus, et eelmine album on täis). Kusjuures millegipärast pole ühegi pildi peal sünnipäevalapsi endid.

Asjalik päev

Kuna vahelduseks vihma ei sadanudki, siis olime Karliga väga asjalikud. Kõigepealt sai peenraid rohitud.

Ja üks õige ema ikka teeb enne pilti, kui lapse puhtaks peseb:)

Õhtupoole sai koos ema ja Karliga seenemetsas käidud. Karli esimene kord metsas. Enamuse ajast küll tassisime teda süles, aga käis ka omal jalal, hea pehme kukkumine ka sambla sisse.

Vihmapühad

Eile kallas terve päev läbi vihma alla, et see vesi sealt taevast ka otsa ei saa. Kuidas sa suvitad selliste ilmadega?

Nädalavahetus möödus mul seekord eriti vaikselt - olin üksinda kodus. Ok, tegelikult mitte päris üksinda, kuna mul on ju alati Karl, lisaks veel minu 80-aastane vanaema (kes annab teise lapse mõõdu välja), kass vahelduva eduga (talle ei meeldi õieti kumbki laps) ja lambad. Aga tegelikult üksinda maal on ikka päris igav. Alles linnast tulnuna naudid tõesti iga vaikusehetke ja puhta õhu sõõmu, aga pikapeale ainult sääskedest seltsiks ei piisa. Seega suundusimegi pühapäeval Karli ja kahe vanaemaga Taritusse laulupeole. Seal nägime muuhulgas ka laulvat Laisikut.

Karlile meeldib hirmsasti vaarikaid süüa. Kui me vaarikapõõsast niisama mööda läheme, näiteks posti tooma, siis sirutab käe välja ja pistab kisama. Ta üritab ise ka marju põõsa pealt kätte saada ja oma väikeste näpukestega see isegi õnnestub, kuid alati ei ole need punased, mis näppu jäävad. Tikritega on lihtsam, kuigi need torgivad, on kõik marjad söödavad. Ning kui ema venna sünnipäevatordi jaoks marju oli korjanud ja Karl kogemata koos ämbrikesega üksinda kööki jäi, olid varsti kõik vaarikad otsas, osad kõhu ja näo peal ka, mustsõstrad aga olid välja praagitud ja maha loobitud.

Üks ametlik teadaanne on ka, kes kogemata pole veel kuulnud. Me kolime Saaremaale tagasi ja hiljemalt 1. septembriks oleme me uuesti saarlased. Meid Karliga võib esialgsete plaanide kohaselt Tartus viimaseid kordi veel kohata alates 6. augustist paari nädala jooksul, peale seda võib ainult Saaremaale meile külla tulla.

Saaremaine vaikelu

Endiselt puhkame Saaremaal, kuid kui te imestate, et mind msn-is näha võib, siis meie jumala poolt hüljatud ääremaale on ka lõpuks jõudnud internet!!! Eesti Energia poolt pakutav Eestit 90% (või oli koguni 99%?) ulatuses katma pidav Kõu kahjuks Sõrve säärde ei levi, aga Elion aitas hädast välja. Nii et täitsa inimese tunne tuleb peale siin.

Tegelikult on suvel (Saare)maal ikka fantastiline. Merre pole küll senini saanud, häbi tunnistada, aga kui isegi harvadel päevadel päike paistab, siis vali tuuli on ikka mereääres ja vähemalt Karli jaoks liiga külm. Aga see-eest on mõnus murupeal lebotada ja Karlil ringi jalutada, varem sai peenralt maasikaid süüa (rohkem küll mina sõin, kuna Karl paistis nende vastu kahjuks allergiline olevat), nüüd maiustame vaarikate, tikrite, värskete herneste ja porganditega.

Ning eht-saarlaslikult on lestakala söödud.

Väike kultuuriprogramm oli ka. Pulma-aastapäeva puhul sai linnas hängimas käidud ja üle pika aja Laisik ja Maailmaparandaja üle vaadatud, hiljem järgnes väike bowling ja tort parkimisplatsil:).

Ning Karl jäi esimest korda pikemaks ajaks vanavanemate hoolde, kui emme-issi Rannapi kontserdil käisid. Rannap oli muidugi oma tuntud headuses, kuid Taavi osas läheb mu arvamus Unistaja omast lahku - ta võiks väheke laulmist ikka õppida enne ja mitte ainult karjuda. Kuigi telekast nähtu põhjal (ei, ma ei fännanud saadet, lihtsalt paar korda juhtusin nägema) arvasin ma temast isegi halvemini, nii et ta pisut tõstis oma mainet minu silmis. Ja tegelikult Ruja laulud sobisid talle. Kaarma kirikus pesitsev pääsuke aga ei tundunud muusikast eriti heal arvamusel olevat, lendas ärritunult pea terve kontserdi kirikus ringi.

Karlile meeldib koerte ja kassidega jutustada ning kanu taga ajada. Algul ta Reksi kartis pisut, aga hiljem läks juba ise teda patsutama. Reksile meeldib ka, kui keegi temaga tegeleb, kassidele aga ei meeldi see patsutav ja valjuhäälne väike tegelane, kes võib äkki sabast tirida ja põgenevad tema eest.

Raporteerin vahepeal

Suvitame ikka, kuigi ilmad meid ei soosi, merre pole ikka saanud. Maasikad on valmis ja sääski väga palju õnneks pole. Täna anti emmele vaba päev linnapeal laiamiseks, et lõpukingiks saadud Spa pakett ära kasutada. Üks päev ma juba kärutasin Karliga pool päeva linnas, väga pisike ja igav tundub kodune Kuressaare.

Nii pea me Karliga ilmselt Tartusse tagasi ei tule. Vanavanaema on ka minu valvata ja Karlil rohkem ruumi ringi joosta. Just seda ta peaaegu teebki. Käib igal juhul väga kindlalt ja tahaks juba joostagi, aga jalad ei jõua hästi järele veel. Näpust kinni hoides meeldib ka ikka veel patseerida, kuigi saaks ka üksi hakkama. Saaremaale tulles võttisp raami peal täiesti võõrastel naistel käest kinni, et vaja nüüd jalutama minna. Kass ja koer meeldivad talle hirmsasti. Muudkui seletab neile valju häälega ja tahab patsu-patsu teha. Vaene kass ei julge enam tuppa tullagi hästi.

Vahepeal oli mul veel üks hoolealune. Mitu aastat on juba üks part meile kuuri pesa teinud, seekord oli üks päris pisike poeg maha jäänud. Pakkusin talle siis süüa-juua ja panin kasti elama koos vana pesaga, aga kahjuks kadus ta sealt ikkagi ära. Ei tea, kas sai kass ta kätte või põgenes ise.

Praeguseks over and out, varastan niigi ema töö juurest netti, sest meie tsivilisatsiooni äärealal asuvas majakeses veel internetti ei leidu, kuigi lootust on. Päikest teile!

Puhkusele

Täna saan siis mina ka lõpuks lõputunnistuse kätte. Aega võttis, aga ära tegin. Ja pühapäeval suundume Karliga Saaremaale puhkama. Merevette sulistama ja sääski söötma. Ei oska öelda, millal tagasi tuleme, aga alati võib meile saarele külla tulla. Äkki hakkabki igav muidu.

Ahjaa, Karl hakkas eile pärisel käima. Enne tegi aeg-ajalt mõned sammud, näpust kinni hoides aga jalutas päris pikalt ja meeldis ka. Eile aga liikus vist vaid paar korda käpuli, muidu aina püsti. Taaruvalt küll veel ja vahepeal otsib tuge, aga ilmselt väga meeldib see uus asi, nii et terve päev tiirutas ringi. Nüüd on see asi, et kui temaga jalutada, ega ta siis sinna ei taha minna, kuhu minagi, ikka omas suunas. Kingapoes oli tükk tegemist, et teda ära saada sealt, ikka pöörab otsa ringi ja tagasi:)

Lõpuks ka kraad käes

Bakalaureuse kraad siis, kuigi hetkel ka shampusest võib-olla natuke alkoholikraade veres. Aga jah, nüüd on tõesti tehtud. Närv oli ikka sees, hommikul ei saanud isegi magada, kuigi Karl üle mitme öö otsustas rahulikult magada. Ja siis veerand tunnikest enne kodust lahkumist avastasin, et hommikul oli retsensioon saadetud. Südamekloppides avasin faili ja .... hinne C. Nujah, tuju ikka langes mitu pügalat. Aga juba audikas istudes ei olnud enam närvis ega pettunud, kuidagi täiesti rahulik ja isegi ükskõikne tunne oli - saagu, mis saab, kehvemat hinnet ikka ei panda. Rahvast oli kohal vähe, peale kaitsjate veel üks kuulaja alguses, hiljem mõned lisandusid, retsensentidest ainult Tanel, komisjonis Toja ja Kirsimäe, lõpupoole tuli alles Mander. Aga suureks üllatuseks sain ikkagi vastu retsensendi tahtmist (kes muuhulgas on töökaaslase naise hea sõbranna ja endine naaber ning sama juhendajaga magistritöö teinud) hindeks B. Olin küll kogu tegemise aja endale korrutanud, et tähtis pole hinne, vaid see, et lõpuks kooli läbi saab, aga ausalt öeldes C oleks olnud väike pettumus ikkagi, eriti kuna töö tulemuste osas retsensendil sisulisi etteheiteid ei olnud, peamiselt oli välja toodud, et kirja- lausestus- ja vormistusvead. Nujah, oleks ehk saanud ju natuke paremini ka, aga mis tehtud, see tehtud.

Nii et homme, so reedel, olete kõik oodatud Liina juurde kella 7 ajal, et natuke tähistada ja lõõgastuda. Kaasa võtta hea tuju ja kui vaja, siis selle tekitamiseks vajalikud vahendid oma maitse järgi. Liina lubas pannkooke ka teha:)