In memoriam

Illa Sell 28.02.1927-12.01.2008

19. jaanuaril sängitasime Kihelkonna kalmistule, oma abikaasa kõrvale minu kalli vanaema. Aasta jooksul juba teine kallis inimene on sinna viimsele unele saadetud.

Minu vanaema oli elu aeg tööinimene. Juba varasest lapsepõlvest tuli ju talutöödega tegeleda, hiljem palgatööd teha ja oma majapidamist korraldada. Vanaema tegi palju ja jõudis palju. Lapsepõlvest mäletan ma alati teda toimetamas - õues, toas, heinamaal, laudas, alati pooljoostes kiirel sammul. Kõik oli alati korras ja kui me külla läksime, ootas meid alati mitmekäiguline lõunasöök. Vanaemal endal polnud tihtipeale aega süüagi, kuna alati tuli uusi toite lauale tuua. Lapsepõlve suvedest on meeles ka vanaema lauldud "Karumõmmi unelaul". Pikka aega laulis ta kooris ja kodus oli tal pisike elektrooniline klaver "Pille", millel ta laule klimberdas. Vanaemale kohaselt kudus ta sokke-kindaid, õmbles ja tegi muud näputööd.

Üks väga oluline seik on tema elus olnud määravaks ja seda mitte ainult temale. Sõja ajal olid nad õega suutnud end Rootsi põgenevale paadile saada. Kuid üks paat oli just läinud ja nad jäid järgmist ootama. Ning olid sel ajal hakanud mõtlema emale-isale ja kuidas laupäeva õhtul kodus sauna tehakse ja pannileiba küpsetatakse. Ning nad ei suutnud minna ja seda kõike maha jätta, vaid läksid koju tagasi. Aga kui vanaema oleks läinud Rootsi, leidnud Rootsi mehe jne, siis mind ju ei olekski. Üks pealtnäha väike otsus võib muuta maailmas nii palju...

Viimastel aastatel oli vanaema meie juures, st siis ema juures, kuna ta unustas kõik asjad ära ja ei suutnud enam omadega toime tulla. Ja kuigi ta enam pea ühegi tööga hakkama ei saanud, tahtis ta ikkagi kogu aeg midagi teha, et ta ei oska niisama istuda. Nii ta tassis meil kõik vajalikud puud ära ja pesi nõusid, mis võtsid tal küll ilmatu aja, aga ta ise oli rahul. Natuke enne jõule ta kukkus ja murdis reieluu, nii veetiski ta oma elu viimase kuu haiglavoodis, kus ta vaikselt hääbus. Peale vanadusdementsuse oli ta oma 80 aasta juures veel täiesti terve, vererõhk viimase päevani normis ja süda korras. Kuid ta ise tahtis juba ammu minna ja lõpuks kutsus jumal ta enda juurde.

Matuse päeval oli hirmus torm ja hommikupoole sadas paduvihma. Kirikus aga naeratas äkki päike läbi värvilise klaasi ja kuldas kirstu üle. Ka surnuaial mulda sängitamise ajal paistis ilus kuldne päike, kuid kui kalm lilledega kaetud sai, hakkas uuesti vihma tibutama. Tundub, et mu hea, armas, tasane, lahke ja tagasihoidlik vanaema oli taevataadi juures heas kirjas. Teda jäid leinama poeg ja tütar, 5 lapselast ja 3 lapselapselast, 2 õde, hulgaliselt sugulasi ja häid tuttavaid, keda see hea inimene oli oma elu jooksul puudutanud.

Vana aasta kokkuvõte ja uue aasta lubadused

Blogi sissekannete järgi võib aasta kokku võtta järgmiselt:

Jaanuar:
Külmal ajal minnakse ikka soojemasse kohta puhkama, nii me siis Karliga talvitusime terve kuu aega Saaremaal.

Veebruar:
Kallaste perekonda kuulub nüüd uus liige- eesti keeles armsalt kõlava nimega rüperaal.

Märts:

Saaremaal käidud. Seekord pisut teistmoodi ja kiiremini, kuna minnes saime mööda jääteed Muhumaale sõita.

Aprill:
Minul õitseb toas ka sinilill:)

Mai:
Sain oma lõputöö siis lõpuks valmis. Uskumatu, vahepeal juba kartsin küll, et ega sellest ikka ei tule õiget asja. Ja mis veel uskumatum - ma sain selle nädal aega varem valmis!

Juuni:
Lõpuks ka kraad käes. Bakalaureuse kraad siis, kuigi hetkel ka shampusest võib-olla natuke alkoholikraade veres.

Juuli:

Endiselt puhkame Saaremaal, kuid kui te imestate, et mind msn-is näha võib, siis meie jumala poolt hüljatud ääremaale on ka lõpuks jõudnud internet!!!

August:
Viimaseid nädalaid siis Tartus. Ja just nüüd läks suveks, kui meie enam mereääres peesitada ei saa. Nii et kes meid veel näha tahab Tartus, on oodatud külla või kutsuge meid külla:)

September:
Siin ja seal ja igal pool. Nii võib öelda meie asjade kohta, mis Tartust Saaremaale jõudsid, ning siin sõbralikult kahe elamise vahel ära jagati. Muist on siis Sõrves ja teine osa Võhmal, ise oleme ka kord siin, kord seal.

Oktoober:

Igapäevasest kodusistumisest väsinud emmele anti vaba aega. Mida sellega küll peale hakata? Kuna siin kaubanduskeskusi pole, kus hängida, kui just ei taha kohaliku poe ees koos joodikutega olla. Kino ega muud meelelahutust samuti mitte, siis pakkisin kummikud ja fotoka autosse, panin Jääääre mängima ja läksin loodusesse.

November:
Pea kuu aega planeerimist, organiseerimist, mõtlemist. Ootusärevus, igatsus sõprade järele.

Detsember:
Olen endiselt elus, kuid ilma netita peamiselt. Päris elus on ka õnnestunud kohata mõnel korral.

Kui ise üritada aastat kokku võtta, siis võiks öelda, et muutuste aasta. Elu kõige suurem muutus jäi küll aastasse 2006, kuid ka eelmise aasta jooksul harjusime ikka sellega. Suur muutus aga oli Saaremaale tagasi kolimine: linnast maale, korterist majja, paljudest sõpradest kaugemale, omaette elamisest ämma-äia ja ema juurde. Mõnes mõttes võiks öelda, et tagasiminek...

Sellesse aastasse jäi ka kalli vanaisa lahkumine...

Väga konkreetseid lubadusi ma eelmisel aastal vist ei andnud peale kooli lõpetamise. Selle ma tegin ka ära. Lõpuks. Kuid lubaduste parem inimene, ema ja abikaasa olla täitmine pole minu hinnata.

Uue aasta lubadused ja soovid?

Ikka parem ema, abikaasa, tütar, õde, minia, sõber olla.

Mossitan vähem.

Olen virgem ja usinam perenaine.

Tööle tahaks minna.

Oma elamist tahaks.

Head uut aastat kõikidele kallitele inimestele!

Karl Ei Tah

Karl on vahepeal saanud aasta ja 7 kuuseks. Hästi asjalik poiss meil juba. Kohati..., kohati aga ka mitte. Magamise muret ma eelmises postituses mainisin juba. Ja vahel on ta ikka korralik jonnipunn. Kui tuju on paha, siis on iga asja peale ainult kisa. Ja süüa ei taha endiselt midagi. Nii tuleb talle vitamiini sisse sööta ja rauda, mis tegi kõhu lahti ja seetõttu tuli ka piimhappebaktereid lisaks anda. Ma olen juba loobunud selle mõttega süüa tegemast, et Karl ka ikka süüa saaks, kuna ta niikuinii midagi ei söö. Isegi ei proovi.

Tantsida meeldib talle hirmsasti, emme süles küll peamiselt. Paneb aga ise muusika mängima või käsib emmel panna, või siis mängib ise süntesaatoril.

Suur loomaarmastaja on ta ka. Kuigi kohati kipub kassi sabast tirima.

Ja väga meeldib kõiksugu tegemistes osaleda. Emmel aitab nõusid pesta ehk siis kallab vett tassist kaussi. Tuld aitab ahju alla teha, topib puid ahju ja toob harja-kühvli ahjuesise pühkimiseks (ilma ütlematagi nüüd). Pesumasinast aitab pesu välja võtta. Tainast segada (ja maitsta) ning rullida.Kohati on Karl väga korralik ja puhas poiss. Prügi tuleb kõik ära visata pliidi alla, käed ei tohi mustaks saada. Isegi kook pidi sellepärast söömata jääma, et oleks käed kleepuvaks teinud, ajas aga suu pärani nagu linnupoeg, et emme suhu paneks või siis üritas suuga lauapealt kooki taga ajada. Ja kui väljas kukub, nii et kindad või püksipõlved poriseks saavad, siis näitab ka tükk aega neid ja suundub toa poole. Suu võib tal must olla, see teda ei häiri. Aga kui sokid või sukad lonti vajuvad, siis tuleb näitama, et tõmba üles ilusti. Üritab ka ise sokke jalga saada, aga peale suure varba teised sisse ei mahu. Karl teab väga hästi, kus mingid asjad käivad ja sunnib emmet neid ära panema. Ikka osutab näpuga ja "Seal, seal!".

Juttu tal endiselt ei ole. "Emme, emme!" sobib igale poole ja sellega saab kõik asjad aetud. Loomade hääli teeb ja nüüd nagu üritab mingeid sõnu järele ka korrata, kui ette öelda: papa, opa, ohhoo jne. Jutust aru saab ta väga hästi ja täidab väiksemaid korraldusi. Ning avaldab arvamust pearaputusega ja "ei tah" või siis noogutuse ja rõõmuhõisetega, kui emme lõpuks aru saab, mida ta tahab.

Vanaema kinkis jõuludeks kiige, kuhu ta alguses üldse minna ei tahtnud, nüüd aga ei saa teda sealt välja enam. Emme-issi võtku tool, istugu maha ja tehku talle hoogu. Potil käimist harjutame ka ikka tasapisi. Vahel tundub, et läheb üsna hästi, teinepäev mitte. Vahel on isegi ise küsinud potile, muidu kui paljalt on, siis läheb ikka potile, muidugi kutsutakse enne emme ka raamatut näitama. Põrandale enam niisama ei sirtsuta, aga ükskord kui kaka tuli kogemata, siis tuli suure kisaga "Emme, emmme, emmme!", et tule korista ära ruttu.

Selline vahva selle on meie Karl. Eriti armas on see, kui tal õrnusehoog peale tuleb ja siis kallistama-patsutama ja musitama hakkab. Ning kui keegi tuleb, annab käega tere ja kükitab maha, nagu kummardaks (vanaisa õpetatud:).

Nii, võtsin siis ka oma kirjaoskuse kokku ja mõtlesin paar rida kribada, äkki keegi loeb ka veel.

Olen endiselt elus, kuid ilma netita peamiselt. Päris elus on ka õnnestunud kohata mõnel korral. Laisiku ja Maailmaparandajaga sai teatris käidud, etendus oli mõtlemapanev võiks öelda. Siis sai mandrimaale korraks põigatud. Väga tore oli teid kõiki näha. Ja süüa maitsvaid mittejõulutoite, juua rummi, saunas käia, laulda jõululaule ja lõpuks pakendijäätme mängu mängida.

Vahval jõulupeol sai käidud koos kalli kaasaga, mida me pole teinud väga pikka aega. Karl oli ämma hoida ja vastupidiselt meie suurimatele hirmudele, et tuleme näiteks kella 1 ajal koju ja Karl ikka ei maga, oli ta vanaemaga rahulikult magama jäänud. Selle magamajäämisega on tal viimasel ajal mingi teema jälle, vahepeal jäi kenasti üksi oma voodis magama, nüüd peab jälle juures istuma. Kusjuures emmega jauratakse ja mässatakse voodis ringi tund aega, issil kulub poisi uinutamiseks kõige rohkem pool tundi.

Jõulutunne lasi ennast kaua oodata, lõpuks hakkas midagi tulema oma kunagise koolikoori kontserdil lossi kapiitlisaalis. Väga hästi laulsid ja vahepealsed luuletused. Mäletan oma kooliajast, et just see jõukukontserdiks ettevalmistamine tekitas alati mõnusa jõulutunde. Tõeline jõulutunne tuli lõpuks ikkagi kirikus jumalateenistusel. Mõtlemapanev jutlus jõuludest, jumalast, lähedaste hoidmisest, materiaalsetest väärtustest. Kirikus alati mõtlen, et nüüd hakkan paremaks inimeseks ja elan oma elu jumala-, inim- ja keskkonnasõbralikumalt. Ma ei tea, siiani pole vist väga välja tulnud ikka. Jõuluõhtu möödus rahulikult kodus, kuhu päkapikud kuuse alla pakikesi olid poetanud. Tundub, et mul tuleb järgmine aasta loominguline, kuna kingiti käsitöö- ja fotograafiaalaseid kingitusi, lisaks sünnipäevakingitus oli muusikaalane.

Jõuludele kohaselt käisime ka surnuaialt läbi, seekord oli sinna üks küünal jälle rohkem viia. Alles eelmiste jõulude ajal olime me kõik koos Tiirimetsas vanaema-vanaisa juures ja vanaisa mängis akordioni laulude saateks. Aprillis teda enam ei olnud...

Kui nii harva interneti lähedusse satun kui mina, siis on blogipidamine suht vaevaline. Üsna tihti tuleb pähe asju, millest tahaks kirjutada, aga kui lõpuks neti võimalus avaneb, siis kõigepealt läheb palju aega teiste neti-eludega kurssi viimiseks ja siis enam ei mäleta, millest ma kirjutada tahtsin või läheb segi, kas ma ainult mõtlesin, et ma tahaks sellest kirjutada või ma juba kirjutasin ka.

Karl on vahepeal saanud 1,5 aastaseks. Käisime sel puhul esimest korda Saaremaal perearsti juures, kes rääkis meiega, nagu oleks terve elu juba tundnud:) (eks ta juttude põhjal ju tunneb ka). Kahjuks oli Karlil sel päeval üsna paha tuju, mida ei parandanud grammivõrragi vereproovi võtmine. Kaalu peale sain ta ainult enda süles ja pikkuse mõõtmiseks ei olnud ta ka nõus suurte poiste moodi mõõdupuu alla seisma, vaid tuli võtta titade mõõdupuu, kus tuli pikali olla. Aga uued arvud on: pikkus 85 cm ja kaal 13,4 kg. Vereproov näitas kahjuks, et rauda on vähevõitu, mis pole ka mingi ime, kuna Karl juba pikemat aega keeldub vähegi tervislikust ja toitvast söögist. Pöörab pea ära, krimpsutab nägu ja sositab: "Ei tah, ei tahh, ei tahh". Viimase aja avastus on ka sõna emme või õigemini kõlab see pigem ämmä. Seda hüütakse iga asja peale ja mitte ainult emmet kõnetadas, vaid ka issi puhul. Kassidega on ta endiselt suur sõber, käib muudkui söögikausiga neil järel. Ja kui telekast tuleb kassitoidureklaam, siis ka kilkab rõõmsalt ja näitab näpuga. Looduskanalit meeldib talle vaadata (kohe näha, et hingelt loodushuviline ja roheline:)).

Ehh, saigi jutt otsa, muidu on miljon mõtet peas, aga kui kirjutama hakkan, siis lippavad nad kõik minema, ainult tuul vilistab kahe kõrva vahel. Ja pärast mõtlen, et sellest oleks ju võinud kirjutada ja sellest ja sellest...

Sünnipäeval minu poolt tehtud vähesed pildid ja video on üleval jällegi siin. Nii palju muud tegemist oli, et fotokat-kaamerat polnud eriti aega käes hoida.

Pea kuu aega planeerimist, organiseerimist, mõtlemist. Ootusärevus, igatsus sõprade järele. Viimana nädal paanilile mõtlemine, mida ja millal vaja teha on. Kas kõik on olemas? Kas kõik ikka saavad tulla? Kas üle pika aja kokku saades on ikka kõik nii nagu varem? Ning siis ongi kauaoodatud päev käes. Kallistused, õnnesoovid. "Tere, kuidas sul läheb? Mis sa vahepeal teinud oled?" Ruum on täis jutukõminat ja naerupahvakuid, kõigil on lõbus ja hea meel üksteist näha. Rahunenult tajun, et vähemalt seekord on ikka kõik nii nagu varem. Kella 5 ajal lähevad ka viimased 5 vaprat magama. Mina ikka ei tahaks veel nagu. Pole nagu und õieti ja ei raatsi, sest siis on tõesti see kauaoodatud päev läbi. Nagu väiksena jõuluõhtul. Järgmisel päeval kallistused ja lahkumised, õhtul on ruum tühi, pime, kõle, vaikne. Järgmise korrani...

Aitäh teile, kallid sõbrad tulemast! Väga tore oli teid kõiki näha!

Ei läinud kolme päevagi...

...kui juba uus post, tsiteerides klassikuid. Asi selles, et organiseerisin siin veidi oma pilte ja panin ülesse ning kuna ma olen ikka parasjagu edev, siis pean teile ka näitama. Kuna Fotopici album on täis, siis tegin uue. Karliga seotud pilte võib näha siin, kambakese pildid panin siia (Pireti, Pille ja Jani-Mani sünnipäevapildid), lingid olemas ka paremas tulbas. Nüüd jääb üle veel leida koht looduspiltide jaoks.

Netivabast elust

Tegelikult on mõnes mõttes päris hea, kui seda netti koguaeg käepärast pole. Algul on võõrutusnähud, aga harjub ära:) Samas vahel tahaks ikka inimestega suhelda ka ja end ilmaeluga kursis hoida. Muidugi neti puudumise tõttu olen jõudnud palju rohkem käsitööd teha Karli uneajal, lisaks olen läbi lugenud mitu-mitu raamatut, mida ma pole oma aasta aega teinud vist, viimati siis, kui Karl mind pikaks ajaks külitama sundis voodis.

Aga mis me siis teinud oleme. Kohe ei teagi, millest kõigest kirjutada. Karl on saanud aasta ja 5 kuud vanaks, koduste mõõtmiste tulemusel 13,8 kilo ja 83 cm pikk, suus 12 hammast. Jookseb, kükitab, ronib, käib potil vahel. On avastanud joonistamise, õigemini emme-issi joonistavad, tema pakub ja võtab pliiatseid, vahel teeb ise ka paar joont, aga hirmasti meeldib nii oma toolil laua taga istuda. Tantsida meeldib talle kangesti, albumeid vaadata, ajalehte "lugeda" ning raamatuid vaadata ja loomade hääli järgi teha. Teab, et Reks teeb auh, pardid pääk-pääk, traktor müriseb, eeslid-hobused teevad iiah, lambad teevad tal ammu juba mää, nüüd lehmad ka. Vasikas teeb laudas "Mööö", Karl õuest vastu "Mää."

Kass meeldib talle hirmsasti, muudkui ajab taga teda ja pakub süüa ning siis on üllatunud, kui kass temalt terve vorstitüki ära võtab:) Üldiselt Karli enda söömisega on kehvad lood. Iga toidu peale krimpsutab nägu ja "Ei tahh," võtab vaid mõne ampsu, ei sobi kartulid, riis ega makaronid, hommikune puder ka mitte. Ainult piima joob isuga ning sööks ainult hommikuhelbeid (nimetame neid krõbuskiteks), küpsist ja saia. Kuid juba Karli peale kaebamiseks läks, siis pean ka ära rääkima, et kodus valitseb täielik koduvägivald, Karl muudkui lööb, küll lahtise käega, küll asjadega, vahel loobib ka asjadega. Ükskord sain puidust klotsiga vastu pead, valus oli. Oleme teda keelanud küll, aga ta ei saa vist aru veel, ehk kasvab välja sellest kunagi. Ei räägi endiselt, ikka aitäh, vahel see, ei tahh, ämme, da-daa (koos käe lehvitamisega).
Juuksid lõikasime tal, seekord põhjalikult ja masinaga, mis kutsus esile suure protestikisa, aga palju poisim ja pätim näeb välja.

Üks päev käisime Torgu lasteaias mängimas. Seal oli küll ainult 3 poissi, 3-aastane ja 5-aastased kaksikud, kuid Karl täitsa seltsis nendega. Emmest ei tehtud väljagi, mängis, joonistas nendega koos ja jooksis võidu.

Oeh, sai vist olulisem kirja pandud. Igatahes, kui te 24. novembril Saarele sünnipäevale tulete, siis näete Karli ise ka. Muidugi Saaremaale tulekuks on rohkem põhjusi- juubeleid on rohkem kui üks (25+25+25) ja praamipiletid on veel odavad. Stiiliks on siis kõik, mis seondub Eesti ja eestlastega. Tulla võite juba reede õhtul, kui soovi on (võimalus oleks ajujahist osa võtta laupäeval või muidugi aidata salateid hakkida,:), aga ka lihtsalt soolast mereõhku hingata). Mind võib-olla enne netis ei kohta, kui meil just ei õnnestu Võhma külas Nurme talu ära internetiseerida:)

PS Väga tore sünnipäev oli, Jaanika ja Roman! Sai laulda ja tantsida, naerda ja rääkida. Mul pole ammu nii lõbus olnud (mis siis, et osalt on selles süüdi ilmselt veinikeldri sisu:))

Vaba päev

Igapäevasest kodusistumisest väsinud emmele anti vaba aega. Mida sellega küll peale hakata? Kuna siin kaubanduskeskusi pole, kus hängida, kui just ei taha kohaliku poe ees koos joodikutega olla. Kino ega muud meelelahutust samuti mitte, siis pakkisin kummikud ja fotoka autosse, panin Jääääre mängima ja läksin loodusesse. Ilm oli enam-vähem, lõpuks tuli isegi päike välja. Sumpasin Tammunal läbi ja vee ja mätaste ning imetlesin sügise värve. "Ma kõnnin ja kõnnin, lõputa teed..." "Olen sooo, tantsime kooooos...". Jõudsin mereäärde ikka lõpuks välja. "Selle metsa taga ei ole mets, on meri, mu oma väike kodulaht. Kuidas elate mu kallid, pikad haisvad adruvallid, mere soolases tallis..." Vahepeal autos: "Kui lumevärv on mu mälestustes tuhmunud...". Jalutasin Säärel liivasel mererannal: "Kusagil veel soojad jäljed on maas, mis me jätsime, me koos...". Oh kui mõnus on kuulata merekohinat ja lainete loksumist ning lihtsalt olla. Aeg-ajalt lendas üle väiksemaid linnuparvi. "Oh, kured, ärge trügige te parvedesse veel, just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed...". Autos mängis seekord "Ja puud ja puud ja puud ja puud on punased...". Möödusin Mõntu sadamast, "Kui sadam ootab koju kasvõi sadat laeva...". Viimane peatus oli Mõntu park oma laialeheliste puude alleega. Mõnus oli lehtedes sahistada ja juba kõdunevate lehtede lõhna sisse hingata. Pistsin tasku mõned kastanid ja nägin lumemarjapõõsaid. "Unistuste usku aga, ..., raagus sõnad suul, ..., lumimarjamaal...". Kodupoole tagasi sõites laulis Inboil karussellist: "Pühapäev varsti saab läbi...". Koju jõudes oli tuju hea ja närvid puhanud. Kahjuks mitte kauaks. Kuigi mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, siis päeva lõpu tõttu võib tulla võib-olla üsna pikaks ajaks nüüd interneti-paus.

Pilte oma loodusretkest kahjuks ei jõua üles panna.