Üksikema nelja lapsega

Just selline olukord oli mul esmaspäevast teisipäeva õhtuni, kuna issi komandeeriti naabersaarele tööle. Nujah, Karli küll selle aja sees palju kodus polnud, aga teistega sai vatti näha see-eest topelt.

Sest kuigi pühapäeva päeval tundus, et tõbi annab selleks korraks alla, meil siiski nii hästi ei läinud. Sander kurtis õhtupoole, et tal põsk valutab ja palavik oli ka jälle 38,3. Ja Kaspar oli endiselt väga nutune.

Esmaspäeva hommikul otsustasin siis kogu karjaga igaks juhuks arsti juurde minna, kuigi palavikku enam kellelgi polnud, aga Kaspar oli ikka väga viril. Kuna issi põrutas sellel ajal juba minema (kusjuures ta pidi ringiga mandrilt minema, sest tol hommikul otsepraam tugeva tuule tõttu ei sõitnud), pidin ma lastega üksi hakkama saama. Ühe lapse panin tassimiseks kõhukotti ja teise võtsin sülle, Sander mõistagi pidi oma jalgu kulutama. Ütleme nii, et me pälvisime päris palju tähelepanu ja õnneks positiivset. Üks tore tädi näiteks laskis meid järjekorras vahele (tulime mõistagi ilma arstiaega omamata, et kusagile vahele trügida). Arst vaatas ja kuulas kõik 3 üle. Kasparil üks kõrv punane, Liisal üks kõrv roosa ja Sandril ka kõrv põletikus ja mandlid kergelt paistes. Esimese hooga kirjutas poistele antibiootikumid. Kuna Kasparil on endiselt kõht lahti, siis ta seda väga teha ei tahtnud, aga ega muud varianti ka polnud. Liisale esialgu ei kirjutanud, et vaatame vereproovi tulemuste pealt. Nii siis suundusime vereproovi andma. Selleks tuli jälle üks kõhukotti toppida ja teine sülle võtta ning läbi koridoride teise majatiiba kapata. Ooteruumis tegi tore meesterahvas meile kenasti uksed lahti. Kaspar undas kogu verevõtmise, aga Liisa ei teinud väljagi, vaatas vaid huviga, mida tädi teeb. Siis tuli tagasi kapata, riided võtta (õde aitas need kenasti üheks kompsukeseks pakkida) ja apteeki minna. Ja siis kõik riidesse toppida ja koju sõita. Ütleme nii, et päris hea trenn oli mulle, aga hakkama sain!

Kodus läks virin edasi. Andsin küll valuvaigistit Kasparile, aga see ei teinud enesetunnet märgatavalt paremaks. Magas ka poole ajast mul süles ainult. Kui vahepeal natuke mängis, siis ka iga asi ajas nutma. Ja ega Liisa ka eriline rõõmurull olnud.
Õhtul pidin ma lapsed mõistagi üksi magama saama. Ma olen seda teinud senini vist ainult 2 korda: esimene kord, kui issi oli jaanitulel ja teine kord, kui Tallinnast tulles Võhmale jäime ja issi koju ahju läks kütma. Üldse tavaliselt paneb issi nad õhtul magama, see tähendab, et istub juures ja lahendab ristsõnu. Nüüd siis sain mina raamatut lugeda, kuna Kaspar polnud nõus üksi jääma. Ja küll ta alles võib rahmeldada seal voodis! Mitu korda vaatasin, et silmad kinni ja magab, aga tema kargas äkki istuli või siis hakkas jalgadega mööda pulki kolistama. Lõpuks siiski andis alla. Suured poisid pidid unejutu asemel Simpsoneid vaatama:)

Teisipäeva hommikul pidi vaene Karl pool tundi varem ärkama ja bussi peale minema. Küll ta siunas, nii ära hellitatud on selle issi viimise-toomisega :)

Laatsaretis ei läinud ka olukord eriti paremaks. Kaspari nutujorule lisandus nüüd Liisa kaebamine. Nii nad siis karjusid kordamööda ja korraga. Absoluutselt KÕIK asjad ajasid nutma: emme ei võta sülle, emme ei pane maha, emme pani klotsid üksteise otsa, emme võttis klotsid ära, emme pani diivanile/põrandale/voodisse, emme andis süüa-juua, emme ei anna süüa-juua, õde/vend puudutab, õde/vend võttis mänguasja ära jne jne. Uuh, hullumaja ruudus! Õnneks Sander vähemalt ei unda:) Kuigi päris Sander ta ka ei ole, sest muidu ta tahab kogu aeg lauamänge mängida, nüüd ei taha sedagi.

Vereanalüüsid olid mõlemal korras olnud, ehk põletikku ei olnud. Arst oli natuke mures vedelikutarbimise pärast, et hemoglobiin oli kõrge natuke. Aga kuna Liisa ka täna eriliselt viril on, siis otsustasime talle ka antibiootikume anda. Nädala pärast läheme näitama kõiki.

Õhtuks peaks issi koju laekuma ja päästab mind vähemalt osaliselt siit hullumajast.