Meie pere pesapuu

28. märts 2015

15. elukuu ehk 1. kuni 28. märts

6. märtsil sõitsime Memme juurde, et koos mehe õe perega Memme suuremat sünnipäeva tähistada. Muidu oli päris tore ja lapsed pidasid end ka üsna viisakalt üleval, kui muidugi magamajäämise trall välja arvata, aga sünnipäeva tähistamisest ei tahtnud kuidagi midagi välja tulla. Kõigepealt hakkas õe laps oksendama, ikka korralikult ja pool päeva oli üsna audis. Siis tagatipuks läks elekter ära. Mul poistega vedas, et jõudsime just saunas ära käia, teised said alles õhtul hilja minna, kui elekter tagasi tuli.
Liisa koos täditütrega pannkooke söömas:
 Vaja uusi kohti avastada:
 Lapsed kapis:
Liisa oma esimeste naistepäeva lilledega:
 Naistepäeval avastasin Liisal ka muuseas 2 uut hammast, ülesse kummalegi poole olid teised tulnud.

9. märtsil sõitsime sealt otse Tallinna. Arvestades eelmist sõitu olin mõttes valmistunud hulleimaks, aga lapsed oli ÄÄRMISELT tublid. Kaspar magas kohe autos praamini, seal tankisime nad täis ja enne Tallinnat magasid veel mõlemad, Liisa lausa üle tunni. Kõigepealt siis oli Liisal südame UH, kuna tal viimati polnud see arterioosjuha päris kinni kasvanud. Üritasime teda 15 minutiks pikali vagusi saada, mis ei olnud üldse lihtne. "Maša ja Karu" ei aidanud, natuke aitas tiss, natuke õe näidatud mänguasi, aga peamine oli siiski emme telefon. Arst sai siiski piisavalt vaadata ja ütles, et 99% tõenäosusega on juha kinni kasvanud, igaks juhuks võiks u 3-selt uuesti vaadata, kui ta juba multikaid vaatab :) 
Ja siis ootas meid "ihuarst". Ausalt öeldes oli see suht pinnapealne seekord, tavaliselt ta ikka uurib ja puurib ja räägib rohkem, seekord ta peamiselt vaatas kaugelt:) Aga üldiselt oli ta laste arenguga rahul. Liisaga jälle rohkem, et ta teeb küll vähem, aga paremini. Kaspari selg on nõrgavõitu, istub natuke kõveralt, mida ma ka ise olen tähele pannud. Füsioterapeut näitas pallil mingeid harjutusi selja tugevdamiseks ja lisaks tundus talle, et Kaspar astub liiga sirge jalaga, et peaks ta jalgu kõverdama seistes. Liisal polnud arsti arvates füsioterapeuti vajagi. Kaspar on endiselt vähe juurde võtnud, nüüd äkki arst hakkas arvama, et tal allergia tõttu toit käib liiga ruttu läbi (kakab ta ka tihti ja palju) ja ta ei omasta lihtsalt toitaineid piisavalt. Tegi laiendatud vereanalüüsi, mis peaks allergiate kohta ka midagi näitama. Kusjuures allergiast ma olen ju vähemalt eelmine kord ka rääkinud ja kui küsisin, et kas võiks allergoloogi juurde minna, siis ta ütles, et pole mõtet, et testid ei näita midagi. Andsime siis mõlemaga vereproovid ja selleks ajaks olid nad mõlemad muidugi juba suht kutud :)
Arsti juures mõõdeti-kaaluti ka. Liisa: 8940 g ja 73 cm. Kaspar: 8190 g ja ka 73 cm.
Peale arsti hüppasime siuhvilks Jupijumala juurest läbi, et tema tuttuus noorhärra üle vaadata. Saarlaste värk, kui ikka nii pikk sõit ette võtta, siis ikka täie raha eest :) Lapsed üritasid küll selle lühikese autosõidu ajal juba tukkuma jääda, aga olime sunnitud nad üles ajama. Külas pidasid nad end siiski viisakalt üleval. Sõid oma lõunasöögi ära ja läksid kohe kassi kausse uudistama. Kassiga tegid ka tutvust, aga see oli vana rahu ise ja lastest välja ei teinudki. Noorhärra pidas end ka külaliste ees viisakalt üleval ja imearmas oli ta ka. Ja peab mainima, et mulle tundus, et minu lapsed pole ometi niiii väikesed olnudki, kuigi ta kaalus juba u 3,5 kg :) Absoluutselt on meelest läinud, kui väikesed mu lapsed tegelikult olid. Ega me pikalt ei saanudki jutustada ja noorhärrat imetleda. Tuli lapsed jälle sisse pakkida ja Saaremaa poole sõitma hakata. Tagasi sõites jäi Liisa juba linnas magama ja Kaspar natuke hiljem, enne Virtsut ärkasid mõlemad. Ja siis oli vaja autos ringi rahmeldama hakata. Praamil jälle sõid ja käisid esimest korda praami tillukest mängunurka uudistamas. Viimane tunnike praamilt Memme juurde sõitu oli kõige nutusem, aga siiski talutav. Koju jõudsime alles järgmisel päeval.
Liisa enne Tallinna magamas:
Kaspar viidab aega "Pere ja Kodu" lugedes:
Vereproovide kohta ütles arst hiljem, et analüüsitulemused, mis toitumist näitavad, on mõlemal korras, so siis hemoglobiin ja muud sellised näitajad. Kaspari allergiatest näitas, et tal ei ole allergiat :) See tähendab siis, et ei ole ühtegi sellist allergiat, mis püsima jääks. See muidugi ei tähenda, et praegu mõni toiduaine reaktsiooni ei tekita. Mõnes mõttes on see hea uudis, sest elu allergiaga on ikka paras tüütus. Poiste sõbrannal on näiteks munavalge ning nisu- ja rukkijahu allergia ja vaeseke ei saa ju süüa ei makarone, kooke, saiakesi ega isegi enamusi hommikusöögikrõbinaid, mis on tavalised laste lemmikud.
Samas aga ei vii see vereanalüüsi tulemus meid sugugi edasi. Arst ütles ka, et sellisel juhul pöörduvad nad just ema poole, et teada saada, mille puhul reaktsioon tekib. No ma ise olen täheldanud, et porgand ja tomat, võib-olla ka muna. Aga kuna allergiline reaktsioon tuleb ruttu, aga püsib kaua, siis ei saagi aru, kas tal on see reaktsioon uus või mingist varasemast toidust. Arst käskis 2 nädalaks panna kartuli-liha dieedile ja siis tasapisi jälle uued asjad menüüsse võtta. Ja mingi uue kreemi kirjutas ka. Veel ütles, et u 1,5-aastaselt võiks teha nahatesti, aga selleks peab nahk eelnevalt puhas olema mõnda aega. Eks ma siis katsetan uuesti.
Suure vennaga on hea mängida:

Kahe suure vennaga telgis on veel lahedam:
Üks klõps Kasparist haiglas:
 Siin sõidavad Jänku ja Öku haiglast koju:
Kaspar harjutab meil usinalt käimist. Enne haiglasse minekut seisis ta iseseisvalt natuke aega ja tegi paar sammu emme või issi juurde. Kartsime, et haiglas olek tõi mõningad tagasilöögid selles arengus, aga õnneks mitte. Nüüd seisab ise päris pikalt ja teeb ka 5 sammu. Liisa pole iseseisvaid samme veel teinud, ise seista üritab enamasti võimatutes kohtades millegipärast, nt voodis või süles või tekihunniku otsas.
Jahtisin pilti, kus Kaspar seisaks, päris hästi pole ikka näha, aga seisis ise:
Ükskord lubas emme Kaspari oma valvsa kullipilgu all koos vendadega Legodega mängima. Oi, kui põnev oli seal hunniku otsas turnida :) Kaspari rõõmu jätkus seniks, kuni vennad vinguma pistsid, et emmmeee, Kaspar lõhub meie asju, võõõtaaa ta ääraaaa!
Tutvuvad laulukoeraga. Liisa alguses võõrastas seda elukat, aga suured vennad mängitasid hoolega ja ta sai üsna ruttu pihta, kuhu vajutama peab, et laulu saaks. Liisale üldse meeldivad igasugu nupud, lambi lülitid ka.

Sel kuul tegime esimesed tutvused ka potiga. Esimesel päeval tegid mõlemad kohe potti pissi! Geniaalsed lapsed või algaja õnn? Eks see potitamine oma agarus ole praegu, kuna ega nad veel aru saa ju, aga vaikselt peab selle ikka käsile võtma. Hiljem hakkasin mõtlema, et tegelikult on suvi ja soe tulemas ning siis peab asja tõsiselt võtma, kuna võib vabalt paljalt ringi lasta või ka märjad püksid ei tee suuremat häda.
Kaspar hakkas sel kuul ka lehvitama ja plaksutama. Nüüd kui tuttuminekust juttu on, siis hakkavad mõlemad lehvitama.
Koos mängimisest ei tule endiselt suurt miskit välja. On vaja ainult see asi kätte saada, mis teise käes on. Ja kui varem oli Kaspar see, kes süüdimatult Liisat kopsis ning Liisa see, kes seepeale nutma hakkas, siis nüüd lööb Liisa nagu päris vihaga juba, kui midagi ei saa, ja Kaspar hakkab seepeale nutma. Ainuke asi, mille suhtes nad koostööd teevad, on autoga sõitmine. Mõlemad on oma rolliga väga rahul, Liisale meeldib hirmsasti sõita ja Kasparile lükata ning emme on ka rahul, kuna ei pea Liisat lükkama ega Kaspari jaoks autot tagasi hoidma, sest see oli muidu natuke liiga kerge tema jaoks ja kippus eest ära minema. Kui Kaspar ei viitsi sõidutada, siis Liisale sobib Sander ka. Ükspäev aga kuulsin poiste toast Liisa hädakisa ja mõtlesin juba, et kaklevad jälle. Aga ei: preili istus auto peal ja hädaldas, sest keegi ei lükanud teda!
Peale haiglat oli meil unerežiim pisut sassis ja magamajäämine raske, aga õnneks sättisid nad ise graafiku jälle paika. Ja mulle päris sobib see. Kui enne nad magasid hommikupoole u 30 minutit, lõunal 1,5-2 tundi ja õhtul tihtipeale enam magama ei jäänud, siis nüüd läksid nad kahele unele. Hommikupoole magavad nad nüüd ka enamasti 1-1,5 tundi ja päeval sama. Aga päris 100% ei saa nende magamise peale kindel olla, vahel ikka viskavad vimkasi sisse.
Ööuni on ka paranenud. Enne ärkas Kaspar öö jooksul ikka mitu korda ja ühe korra sõi ka. Nüüd aga magas isegi ühe öö ilma ärkamata ja tavaliselt ärkab korra. Liisa vahe magab terve öö, vahel ärkab niisama ka, aga enamasti sööb ühe korra.
Söögiga oli haiguse ajal meil kehvasti, aga peale haigust on Kaspari isu ka tagasi tulnud. Nüüd on pidevalt "Mäm-mäm!" ja nõuab süüa. Alguses lükkas ta lutipudeli otsustavalt eemale. Aga just siis, kui mõtlesin, et proovin viimast korda ja kui ei võta, siis ei võta, hakkas sööma jälle. Öösel aga pole me pakkunud ja pole väga tungivalt nõudnud ka. Ainult hommikuti ärgates on ta nüüd NÄLJANE.
Kaaludega on kehvasti. Kaspar võttis haigusega u 400 g alla hoopis. Ja Liisa hoiab ka pigem suveks-saledaks joont. Kuna haiguse ajal jäi vannitamine-kaalumine ka vahele, siis ongi 2 numbrit ainult 5. märtsist: Liisa 8960 ja Kaspar 8265 g (kuu ajaga võrreldes +260 ja +285 g).

Kommentaare ei ole: