Haiglaelu vol 2

Tegelikult on see Liisa ja Kaspari lühikese elu jooksul juba kolmas haigla, aga ITK ja Lastehaigla läksid kuidagi ühes jutis ja on minu mälus ühe kogemusena, kuna põhjus oli ju sama.

 

1. päev

Nii et siis Kuressaare haigla lasteosakond. Sinna minnes oli Kaspari hingamine parem kui Liisal. Ja mõtlesime veel, et võib-olla saavad issi ja Kaspar koju minna. Sest nagu mu suureks hämmastuseks selgus, võis 2 haige lapse kohta olla 1 lapsevanem! Täiesti arusaamatu minu jaoks, kuidas ma üksi kahe väga haige lapsega hakkama oleksin pidanud saama? Õnneks arst oli arusaaja ja lubas issil haiglas ööbida, et pole nende asi, mis ta öösel teeb ja 2 voodit oli palatis olemas. Aga mingit paberit ta issile anda ei saa ja süüa ta ka ei saanud. Issi läks siis suuri poisse Memme juurde viima ja kodust asju tooma, seniks oli ema mul abiks. Ja no tõesti, üksi poleks ma hakkama saanud! Mõlemad tahtsid magada, aga paha oli olla ja võõras koht ja uni ei tulnud ja muudkui jorisesid.

Kuna nad hommikul polnud söönud veel, siis õde leiutas kusagilt mingi püreepurgi ja tegi soojaks. See läks neil ühe jutiga alla. Kaspari piimapulbrit meil ka kaasas polnud, pidi veega leppima. Lõunasööki meile ei antud.

Esialgu sain arsti käest noomida, et miks ma siis rohkem aure ei teinud? Et Ventolini võib teha nii tihti kui vaja, kuni hingamine korras. Kust ma seda pidin teadma? Niigi ma omaalgatuslikult tegin talle pühapäevast auru. Ja kui perearst ka midagi ei arvanud, siis kuidas mina targem saan olla?

Liisale pandi siis kohe kiirelt aurud peale ja üsna ruttu läks hingamine paremaks. Siiski oli ta terve päeva üsna sossu. Kaspariga hakati natuke hiljem tegelema, aga selgus, et ega tal parem ole. Ja röntgenisse suunati järgmiseks päevaks hoopiski Kaspar! Jumal tänatud, et teda koju ei saatnud!

Päeval nad mingi aeg ikka jäid lõpuks magama. Liisa magas algus voodis ja pärast mul süles paar tundi ja Kaspar voodis ka paar tundi. Õhtul isegi natuke mängisid. Aga kraadimine näitas, et Liisal oli 38,3 palavik! Ja siis toodi lõpuks süüa, u kella 5 paiku. Minule oli see päeva teine söök, issi oli teel natuke saiakesi söönud. Mulle oli ühepajatoit ja lastele ilmselt sama püreestatud kujul. Nad pole mul enne nii maitsestatud sööki söönud, aga täitsa läks. Lastele toodi saia ka!

Selle päeva õde oli tore. Arvestas aurude tegemisel laste magamisega ja ei tulnud kohe minutipealt äratama.

Õhtul hiljem oli vaja veel aure teha, aga üldiselt läksin ma koos lastega peale 8 juba magama, sest eelmiste ööde magamatus andis tunda ja ega seal palatis midagi teha ka ei olnud. Issi jäi ristsõnu lahendama. Lapsed magasid suht rahulikult õnneks. Kusjuures palatis oli ju ainult 1 lastevoodi! Ja isegi küsimise peale ei saanud nad kusagilt teist voodit tuua! Ka väga kummaline. Lükkasime siis kušetid kokku ja vahepeal pidime 2 üheinimesevoodisse neljakesi mahtuma!

 

2. päev

Öösel olid ka aurud, aga lapsed magasid nende ajal õnneks. Mingi aeg proovisime Kasparile piima pakkuda, aga ta ei tahtnud.

Hommikuks oli Kaspar täiesti sossu. Ainult lamas ja magas ja kui ei maganud, siis virises ja nuttis. Nii kurb ja kummaline oli vaadata oma last, kes muidu 5 sekunditki paigal ei püsi, et ma mässu saaks ära vahetada, ainult voodis lebotamas. Ainult varbaid liigutas natuke.

Hommikul võeti vereproovid ja Kaspar käis röntgenis. Vereproovid oli korras ehk põletikunäitaja ei olnud tõusnud, aga Kaspari röntgenis oli üks kohta natuke kahtlaseks jäänud. Et äkki ikka on kopsupõletik. Sain jälle targemaks, et ka kopsupõletik võib viiruslik olla ja ka seda vereanalüüs ei näita ehk põletikunäitaja ei tõuse. Aga diagnoosiks siis ikkagi viiruslik bronhiit.

Hommikul toodi lastele putru kisselliga, emmele omlett ja must kohvi. Puder oli laste jaoks soolane ja kisselli nad pole ka varem söönud, aga koos läks alla küll. Õigemini Liisal, Kaspari söömine oli ikka minimaalne. Ja kui ta hommikul veel lutipudelist vett jõi kenasti, siis päevapoole keeldus sellestki!

Kuna päevapoole Kaspari seisund sugugi paremaks ei läinud, püsis ka palavik ikka 38 juures ja meile tundus, et ta katsub oma pead ja kõrva, siis lõpuks issi ütles arstile, et äkki kontrolliks kõrvu. Esialgu arvati küll, et kui ikka lapses kõrv valutab, siis ta karjuks valust, aga vaadates selguski, et üks kõrv oli punakas. Sai siis ikkagi antibiootikumid peale ja valuvaigisti küünla ka. Aga ta järjekindlalt keeldus söögist ja joogist. Küsisime, et kas ta on neelates valus või miks ta juua ei taha, aga õe sõnul ei mõjutavad kõrv neelamist! Huvitav, et ma olen kuulnud rinnalaste puhul, et kui laps äkki süües nutab ja rinnast keeldub, võib põhjuseks olla kõrvapõletik. Siis nagu peaks ju valus olema. Igal juhul jooma ta ei hakanud ja kuna olukord kippus kriitiliseks, siis hakkas õde talle vägisi süstlast teed andma. Süstlaots suhu, porst teed suhu ja hoidis nina kinni, et neelaks. Kui see alla läks, siis järgmine. Kole oli vaadata küll, aga oli vaja :(

Lõunasöögiks oli kartulipuder hakklihakastmega lastele ja kartulid mulgikapsaga minule ning magustoiduks karamellkissell. Lapsed ikka natuke sõid. Aga üldiselt jäi iga kord lastest nii palju sööki üle, et saime mõlemad issiga söönuks.

Õhtuks oli Liisa juba nii naksis, et tahtis kangesti mängida ja ringi rännata. Aga Kaspar tahtis rahus magada ja lebotada ja nii me olime üsna hädas. Käisime siis Liisaga aeg-ajalt mängutoas. Teisi lapsi seal õnneks ei olnud. Liisa kippus ka Kasparit katsuma. Korra oli päris armas moment, kui Liisa voodil Kaspari juurde läks, pai tegi ja siis peaga nagu õrnalt puksima läks, nagu saaks aru, et teisel on halb ja läks lohutama, aga seepeale võttis kohe ka peoga juustest kinni ja sakutas  korralikult :)

Kasparil peale küünla mõjumist korraks tuli natuke elu sisse, aga see oli väga korraks ja kohe oli sossu edasi. Palavik ka ikka üle 38.

Õhtuks toodi makaronisalatit mulle ja lastele mingi köögiviljapüree. Kasparil tuli äkitselt elu sisse ja tahtis peoga makaronisalatit sööma hakata, aga ega ta enda sööki siiski suurt söönud, natuke jogurtit.

Liisa magamasaamisega oli ka tõsiseis raskusi juba. Eile ta oli suht sossu ise ka ja jäi õhtul kenasti magama, täna ikka trallitas. Kaspar jäi õhtul meie kaissu ja Liisa lastevoodisse. Läksin ise jällegi peale kella 8 voodisse, aga und tuli ikka oodata. Sest just siis Kaspar vigises ja mulle jõudis lõpuks kohale peavalu, mis pool päeva oli ähvardanud.

 

3. päev

Hommikusöögiks kõigile puder kisselliga ja munavõiga saiad. Kaspar nõustus natuke kisselli võtma, Liisa sõi juba päris hästi.

Liisal hommikul enam palavikku ei olnud. Kasparil ka ainult 37,5. Aga ta oli endiselt sossu. Ja kuna ta joonud ei olnud piisavalt, siis pandi kanüül ja tilguti. Õde küll teatas mürgiselt, et lapse piisav jootmine on lapsevanema ülesanne, aga me tõesti toppisime talle seda vedelikku sisse nii palju, kui suutsime. Aga isegi kui suure rabelemise peale saime portsu suhu, siis osa sellest ajas ta veel välja ka. Ja üldsegi, ikkagi mingi põhjus peab ju olema, miks laps nii kategooriliselt keeldub midagi suhu võtmast!

Aga see kanüüli panemine oli ikka paras ettevõtmine neil. Mina läksin Kaspariga protseduuride tuppa kaasa. Ta mässiti lina sisse, mina hoidsin jalgu, hooldaja kätt. Õde siis asjatas. Torkas kanüüli sisse, võttis vereproovi samast, see läks libedalt. Aga et tilguti jooksma saada ja kanüül kinnitada, oli igavene tegu õel. Küll kippus kanüül välja tulema või paigalt nihkuma, siis ei jooksnud tilguti, lõi verd tagasi, siis ei saanud kinni. Mingi aeg kiskus õde kõik kinnitusplaastrid ära ja algas otsast peale. Ja terve see aeg Kaspar muidugi nuttis südantlõhestavalt. Tundus, et õel oli endal ka närv sees juba, mingi aeg kippus riidlem Kaspariga, et mis sa kisad siin! Aga hakkama ta lõpuks sai. Ja Kaspar sai 5 tunniks tilguti. Kuni ta magas, polnud hullu, aga täna oli ta natuke ärksam ikkagi. Nii et kui ta üleval oli, siis ta kippus juba toru kiskuma või suhu toppima. Lisaks ei tahtnud ta enam üksi voodis lebotada, aga süles olles tilguti nii hästi ei jooksnud, nii et kokku läks vist rohkem aega.
Hommikul pandi Kasparile korra ka monitor külge, et näha hapnikutaset. No see oli ikka kehvavõitu, alla 90. Nii et peaaegu pidi lisahapnik ka pandama. Kusjuures ma imestan, et kuna nende mõlema hingamine oli nii kehv, et miks seda kohe ei tehtud. Eeldan, et see võiks üks esimesi asju haiglasse tulles olla?!

Tänane õde oli üsna kuri. Esiteks ei lubanud ta Liisaga mängutuppa. Teiseks ei huvitanud teda absoluutselt laste magamised, vaid aur tuli ära teha minutepealt õigel ajal, mis siis, et laps just pani silmad kinni. Niigi keeruline oli Liisat magama saada, meil läks issiga selleks vist 1,5 tundi kokku. Ja siis vaevalt poolt tundi hiljem oli juba vaja üles ajada, et auru teha. Päevasel ajal ei õnnestu eriti läbi une aurutamine, öösel pole probleemi.

Kuna Liisaga oli toas juba üsna keeruline hakkama saada, siis julgesin arsti käest küsida, ega me koju ei saaks minna. Et ta segab Kasparit ja lisaks pean veel mõtlema suurtele poistele ja koerale-kassile. Esialgu ta kindlalt ei lubanud, et vaatame päeva jooksul.

Kaspari vereproov oli järjekordselt korras! Kummaline, laps on puruhaige, aga midagi viga ei ole :) Ja kuulamisel arvas, et tegu siiski kahepoolse bronhiidi, mitte kopsupõletikuga.

Lõunasöögiks oli supp, laste oma küll teistsugune kui mul. Magustoiduks mannapuder kisselliga. Kaspar võttis mõned lusikatäied, aga Liisa sõi päris kenasti. Kaspar endiselt keeldus joomast. Süstlaga ikka toppisime talle aeg-ajalt, muidu lubati teine tilk veel õhtul panna. Kusjuures Kaspar ise tahtis süüa. Näitas laua peale ja kui ma kotist püreesid välja tõstsin (lasksin emal igaks juhuks tuua mõned), siis näitas ka purki ja nagu nõudis. Aga kui söömiseks läks, siis ikkagi keeldus. See peaks ju ka näitama, et ta ise tahaks, aga midagi ei lase tal süüa.

Meid Liisaga lubati siiski kodusele ravile, kuigi otseselt meid veel välja ei kirjutatud ja esmaspäeval läheme haiglasse näitama. Anti 3 ravimit kaasa ja juhend, mis kell mida teha. Siinkohal aeti mind jälle segadusse. Arst lubas õhtul kell 10 teha 3 ravimit korraga, kui pärast "kuri õde" mulle üle selgitama tuli, siis tema ei lubanud. Et 2 võib kokku panna, aga kolmas kindlasti eraldi ja veerand tundi vahet ka veel hoida! Kumba siis uskuda?

Võtsime Mamma kaasa ja Liisa jäi koju sõites magama. Mamma oli õnneks vahepeal organiseerinud venna meile ja ta tegi tuled alla, nii et koju jõudes oli kena soe toas juba. Liisal õhtul ikka õiget hakkamist ei olnud ja läks ka juba kell 8 magama.

Kaspar ei pääsenud teisest tilgast siiski ja "kuri õde" oli hoopiski rääkima hakanud, et vett pole üldse mõtet anda. Olid siis kisselli toppinud süstlast ja teed pudelist, aga ikka ei läinud. Õde arvas, et ta ei suuda seda röga päris välja köhida ja neelab uuesti alla, nii et see lima koguneb tal kurku ja takistab söömist.

 

Mis ma õppisin sellest järjekodsest kogemusest? Et arsti haridust oleks vaja :) Et perearsti juurde tuleb minna kohe väiksemagi kahtluse korral ja kutsumist ootamata! Et Eesti meditsiinisüsteemist tasub iga hinnaga kaarega mööda minna. Õnneks on Kuressaare haiglas vähemalt eestlasest õed, nii palju on parem kui lastehaiglas :)

 

Eks mõtteid ja emotsioone on veel palju, aga need vist kerkivad hiljem esile. Ja Kaspari haiglaelu pole ju veel läbi.