Meie pere pesapuu

11. jaanuar 2014

11.01.2014 - 14. elupäev

Täna on olnud ka üks emotsioonide virr-varr. Hommikul muidugi oli väga hea meel selle üle, et issi meid vaatama tuli. Nii tore oli üle pika aja teda näha ja kallistada! Käisime ka Tikut koos vaatamas. Issi arvas, et ta on juba inimese nägu:) Täna oli valvearst ainult ja ta rääkis, et vist tõstavad veelgi Tiku toidukogust ja endiselt kontrollivad veresuhkrut ja annavad vajadusel insuliini.
Aeg kella 11 kuni 1-ni tundus väääga aeglaselt minevat. Mulle eile öeldi, et ma võin helistada ja küsida, et kas Taku on operatsioonilt tagasi. Kella 1 paiku lasin issil helistada. Ja talle öeldi, et miks te kohale ei tule! Läksimegi siis. Taku oli üleni teki all, õde korraks kergitas seda ja näha oli et ta oli lisaks üleni nagu vatiini sisse mähitud. Siis pandi tekk uuesti peale ja pai teha ka ei lubatud. Arst tuli ja ütles, et operatsioon läks hästi! Et nüüd jääb oodata-vaadata, kuidas ta narkoosist toibub. Ja siis hakkas rääkima, mis probleemid on. Et peamine probleem on see, et ta pole üle nädala aja piima saanud. Homme antakse talle esialgu prooviks ainult vett ja esmaspäeval siis proovitakse piima anda. Insuliini kohta ütles, et tema Takule ei anna ja ausalt öeldes oli ka meie osakonna arstiga vaidlema läinud, et ka Tikule poleks seda vaja, et tegelikult veresuhkru tasemed ei ole nii kõrged. Saa siis nüüd aru... Meie juurde osakonda pääseda on Takul lootust alles paari nädala pärast, et enne tahaks nad ta täistoidule saada (st et kogu vajalik toitaainete kogus peaks tulema piimast). Küsisin ka, et kas tal söögiga alustamisel võib uuesti kõhuprobleem tekkida ja ta vastas, et võib küll. Kuigi samas tema pilgu järgi ITK-s tehtud kõhupilt nagu ei näidanudki midagi väga hullu... Soovitas mul ka kogu oma ülejäänud piim säilitada, sest siin tuleb põhimõtteliselt ülejäänud piim ära valada. 
Kui me uuesti Tikut käisime vaatamas, siis oli meie oma arst siin juhtumisi ja ta ütles, et Tikule ka praegu insuliini ei anta, et jälgivad tema veresuhkrut. Ja toidukogust on tõstetud 11 ml-ni.
Täna vist sain ka esimest korda tunda siinsete õdede suhtumist. Kui Tikut vaatamas olime, siis ta parasjagu hakkas teda kaaluma. Ja mainis, et ma võiksin ka seda teha. Siis tõi uuesti mulle kodukorra lugeda. See oli vist ilmselge vihje. Pärast küsisin ma tema käest piima säilitamise kohta. Ja sain kuulda, et nad külmkapis hoiavad 24 tundi, siis kallavad ära ja külmutamise võimalust ei ole. Et emad saadavad koju külmutisse ja siis tuuakse tagasi. Et neil sellist külmkappi ei ole. Kuidas ma tema arvates Saaremaale oma piima peaks saatma!!! Puhkeruumis on küll külmkapp, millel ka sügavkülm ja minu ITK-s külmutatud piima pani ITK õde sinna. Aga tegelikult sinna ei tohiks panna. Küsisin, et kas neil kogumiseks kotte on, aga seda neil ka ei ole. Ja üleüldse, miks ma päeval ämmaemanda käest seda ei küsinud, et miks alles õhtul probleemidega tulen. Oeh jah. Siis tekkis küll hetkeks masendus, et mis ma siis tegema peaks. Intensiivravi osakonna arst just rääkis, et peaksin kõik piima säilitama ja et kindlasti võiks ma vahepeal kodus käia, siinse suhtumise järgi see küll võimalik ei tundu. 
Õhtupoole, kui issi oli ära läinud, läksin veel Tikut vaatama. Küsisin samalt õelt, et kas ma Tiku sülle saaksin. "Ei, teda kaaluti just ja ta on väsinud!" Siiani pole keegi kunagi öelnud, et mingi aeg ei sobiks. Nii jäigi Tikul täna känguru saamata. Ok, mu oma viga tõesti ka, aga päeval olid mõtted ainult Taku ja tema operatsiooni ümber. Istusin siis natuke niisama tema juures. Ja siis kuidagi jõudis kohale, KUI suur töö tuleb meil enne teha, kui meid kunagi koju lastakse. Tegelikult muidugi peavad NEMAD ennekõike ise selle töö ära tegema, mina ja arstid saame neid ainult toetada natuke. Ja tegelikult ega see töö kojuminekuga ju ei lõpe. Kuni 2-aastaseks saamiseni peavad nad "normaalsetest" lastest tublimad olema ja rohkem tööd tegema, et teistele järgi jõuda. Ja mina saan jällegi neid ainult toetada. Eile ITK õde ka mainis, et enneaegsete lastega peab väga palju tegelema ka pärast.
See kõik kokku tekitas küll hetkeks hullu masenduse. Selline tunne, et seda kõike on minu jaoks liiga palju ja ma enam ei jaksa ja ei suuda. Paar sellist hetke on varem ka olnud. Aga siis nutan peatäie (või kaks) ja kusagilt tuleb jälle mingi uus energia. Ja ise ka imestan, aga ma ikka suudan. Eks ma pean suutma. Laste pärast. Teist võimalust ei ole.
Õhtul siis võtsin julguse kokku ja panin esimest korda ise piima süstlasse valmis ning vahetasin ise mässu ära. Tiku ei läinudki katki mu käte vahel:)
Õhtul selgus, et Tiku naabritüdruk on Saaremaalt pärit. Tema oli Tikuga võrreldes juba sündides suur, 1,2 kilo vist. Teisi niiii väikseid nagu meie omad siin vist ei ole. Tegelikult tunduvad ka 1-2 kilosed enneaegsed ju nendega võrreldes suured, rääkimata ajalistest vastsündinutest. Aga ise ma olen vist lõpuks harjunud sellega, et nad nii pisid on.
Tiku ületas täna oma sünnikaalu ja kaalus 874 g, Taku aga oli alla võtnud ja kaalus 728 g.

Kommentaare ei ole: