09.01.2014 - 12. elupäev

Tänane päev on olnud nutu- ja meeleheitepäev kahjuks.

Hommikul kohe, kui palatisse astusin, tuli arst juurde ja ütles, et Takul oli hommikul kella 5 paiku halvem hakanud. Ta oli oksendanud, hapnikutase oli veres langenud ja nii pandi ta jälle hingamisabile. Ja see polnud veel kõik: südames oli kuulda kahinaid ja arst arvas, et arterioosjuha on rohkem lahti läinud. Ta pidi teise arstiga konsulteerima, aga et võib-olla osutub vajalikuks selle kirurgiline sulgemine! Oeh, mu süda vajus sussi sisse. Mõistagi  tõi see uudis mõne hetke pärast silma pisarad. Nutsin väikse peatäie oma palatis ja läksin siis tagasi lastetuppa. Hoidsin Tikut kängurus ja arst ütles, et nad panid Takule uuesti antibiootikumid peale, et äkki on ikka mingi põletik. Tiku pidi seevastu tubli olema ja temale antakse täna esimest korda ainult piima söögiks, st kõik vajalikud toitained saab ta piimast ja veeni midagi juurde ei anta. Tol hetkel lootsin kõigest hingest veel, et ehk ikka ei ole operatsiooni vaja. Mõne hetke pärast tuli aga arst uuesti ja ütles, et tuleb operatsioon ja 12.30 viiakse Taku lastehaiglasse. See oli üks asi, mida ma algusest peale kartnud olin, et üks neist viiakse sinna ja ma ei saa mõlema juures korraga olla. Ja muidugi sõna operatsioon ajas mind täiesti paanikasse. Kuidas niiii väiksele ometi operatsiooni tehakse?! Tegelikult oligi kõik siiamaani liiiiga hästi läinud ja eks kuklas tiksus kogu aeg vaikselt, et äkki läheb midagi halvasti. Just täna pidi Taku uuesti süüa saama ja nüüd hoopis selline jama:(

Nii kaua, kui ma Tikuga seal istusin, tehti Takule erinevaid ultraheli uuringuid veel. Ajus verejooksu ei olnud ja kõhus üleliigset vedelikku ka mitte, mõlemad pidid head näitajad olema. Siis oli kell juba 12 ja ma istusin natuke Taku juures. Ütlesin, et ta peab tugev olema. Ma ei suutnud mõeldagi oma lõunasöögist. Hiljem istusin koridoris ja ootasin Taku transporti. Natuke peale 12.30 see tuligi, väga uhke ratastel kuvöös. Arst oli ka kaasas. Ta ütles, et täna kindlasti operatsiooni ei tehta, kardioloog pidi hoopis Tartust olema ja pole teada, millal ta saab tulla. Hiljem pidi arutatama ka minu ja Tiku võimalikku üleviimist lastehaiglasse. Enne 4 soovitati mul lastehaiglasse intensiivravi osakonda Takut vaatama minna ja ehk siis on ka midagi uut juba selgunud.

Õnneks helistas sobival ajal mu tädi ja kui ma olin oma muret kurtnud, lubas ta lahkelt mind lastehaiglasse Takut vaatama viia. Natuke enne 4 jõudsimegi sinna. Seal on kõik hoopis teistmoodi ja võrreldes siinse helge ja avara muljega oli seal kuidagi sünge ja rusuv. Istusin tükk aega Taku juures, ta oli nii teki sisse pakitud, et ma ei saanud talle õieti paigi teha, aga ehk ta sai aru, et emme käis. Lõpuks õnnestus ka arsti näha, kes ütles, et nad olid asja üle vaadanud ja kindlasti tuleb juha kirurgiliselt sulgeda. Operatsioon on planeeritud laupäeval 10-11 ajaks. Nad annavad talle antibiootikumi ja ta on endiselt hingamisabil. Piima tahaks nad anda talle pühapäeval, seega selleks ajaks on mind kindlasti sinna vaja. Et mida kauem laps ilma piimata on, seda vastuvõtlikum ta on infektsioonidele. Nii et ilmselt saame ka meie lastehaiglasse kolida.

Tagasi "kodus" sõin õhtust, lüpsin ja läksin Tikut hoidma. Midagi polnud teha, meel oli ikka väga kurb ja pisarad lausa iseenesest voolasid aeg-ajalt. Üks uus õde tuli minuga jutustama, et kuidas Takul on ja kuidas mina end tunnen. Et ta on 14 aastat enne lastehaiglas töötanud ja lohutas mind, et arstid teevad, mis suudavad. Mõne aja pärast tuli ka arst. Ja ütles, et lastehaigla poolt oli tulnud veel uudis, et Takule tahetakse homme juba piima, mis tähendab, et me Tikuga kolime ka lastehaiglasse. Vähemalt üks hea uudis. Arst lohutas ka, et enneaegsetel ikka juhtub sellist asja vahel ja et ilmselt ongi raske see, et kõik on nii hästi läinud. Aga et tegelikult võib lõplikult kergendunult ohata alles 36. rasedusnädalani jõudes. Jah, ma ju tegelikult teadsin kõike seda, aga ikkagi oli selline tagasilöök valus. Õhtul tuli vend mind vaatama ja tema kalli kulus mulle vägagi ära. Kui Taku ära viidi, siis ma tundsin ka lausa füüsiliselt, et keegi võiks tulla ja õlgade ümbert kinni võtta ja öelda, et kõik läheb hästi. Eks ma vist ehmatasin venna oma uudise ja nutuga ära omajagu, aga ta ei hoolinud õnneks, et ma ta pluusi täis vesistasin...
Tänases Skype´i vestluses polnud keegi kuigi jutukas, ka poistel polnud suurt miskit öelda. Kuna mulle päeva jooksul tekkis palatikaaslane, tuli mul koridoris skaipida.
Õhtul käisin veel Tikule head ööd soovimas. Mu lemmikõde, Airi, oli tööl. Tiku pidi kaaluma 850 g (Taku kaalus 730 g täna). Ma oleks tahtnud midagi ilusat sellele toredale õele öelda, aga ei suutnud, sest teadsin, et hakkan nutma jälle.
Voodis enne magamajäämist mõttes kõigile lastele head ööd soovides ma ikkagi pisaratest ei pääsenud. Terve õhtu kordasin endale mantrana, et kõik läheb hästi ja this too shall past.