Eelmise nädala lõpp oli minu jaoks täielik puhkus, kõiksugu asju sai tehtud ja kõike seda täie rinnaga nauditud. Ennekõike sai muidugi palju autoga sõidetud. Ja uue, Saaremaa-nimelise, parvlaevaga sain ka üle Väikese väina lausa 2 korda. Ameti talgupäeval sai talgukorras tööd tehtud ja pärast Elistvere loomad üle vaadatud. Õhtul Venno Loosaare naljade üle naerdud, veemänge vaadatud ja Vana Kallima saatel tantsitud. Ammu pole niiiii palju tantsinud. Kuna palav hakkas, siis sai vahepeal ka järves jahutamas käidud, mille käigus ka mu prillid otsustasid järvepõhjaga tutvust teha. Õnneks siiski leidis Laisik need üles. Magama sai alles kell 5. Hommikul oli ärkamine pisut raske ja matkatuju ei olnud. Selle asemel suundusime Tartusse ja lebotasime Mihklit vaadates. Õhtul oli väike nostalgia tuur Tartu linna peal.
Laupäeva hommikul pakkisime oma väikese auto jälle asju täis ja võtsime suuna Elva paisjärve poole, kus meid ootasid kanuud. Mina, erinevalt teistest matkalistest, olin kanuus esimest korda. Ja seepärast tegime Laisikuga alguses päris mitmel korral tutvust kaldataimestikuga. Kuid peale kohavahetust edenes sõit meil paremini. Ja siis hakkas sadama, ja veel rohkem sadama, ja kui juba tundus, et nüüd hakkab aitama, hakkas veel rohkem sadama. Lõpuks olime üdini märjad (päästevesti alt leidus pärast siiski mõni ruutsentimeeter kuiva pinda prillide puhastamiseks:)) ja kanuust tuli vett välja kühveldada. Õnneks õhtul paistis soe päike ja kõik kuivas ära. Jõgi oli väga mitmekesine, vahepeal oli päris palju tegemist, et langenud puudest üle või ümber saada. Ja lõpuks oligi ööbimiskoht. Ujumine värskendavas jõevees, õhtusöök, küünlad kringlil Laisiku vanemaks tegemiseks, lõke, head sõbrad selle ümber, valju- ja mitmehäälselt laulmine, paks-paks udu ja kuupaiste sillerdamas jõeveel. "Sõbrad, teiega on hea..." Oh, mul oli hirrrmus hea meel seal olla. Hommikuks läks telgis ikkagi palavaks, kuigi öösel oli mõnusalt jahe. Hommikusöök, asjade pakkimine jälle ja kanuudesse. See osa jõest oli kohati väga taimi täis kasvanud. Ja teele jäi ka järv. Kuna meie kanuu tuli viimaste seas, pääsesime järvel tiirutamisest ja siirdusime kohe õigesse auku. Sel päeval oli päris palav ja päike isegi tegi pisut liiga. Aga lõpuks olimegi oma sihtkohas Ulilas, kus meid ootas buss. Lõunane jääkide hävitamine veel ja algaski sõit kodu poole jälle (tegelikult küll ämma-äia poole, kuna mehed olid seal). Ja taas kord tuli ikkagi tõdeda, et tore on ju ära olla, kuid kõige parem on tagasi tulla ja oma kalleid mehi jälle kallistada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar