Sander Mander Salamander 1

Tõesti oli see juba aasta tagasi, kui me läbi varahommikuse pimeduse haigla poole kihutasime, mina tagaistmel valutamas ja mööduvaid puid vaatamas. Siis sups haiglasse, läbivaatus, KTG ja juba oligi sünnitustuppa minek. Just täpselt siis, kui ma tundsin, et ma enam ei suuda, ta tuligi. Pisike soe pehme ja märg pamp. Abitu ja armas. Nüüd ta jalutab juba ise mööda tube.

Paljud on küsinud, et kas teise lapsega on kergem või raskem. Tegelikult ütleks, et mõnes mõttes kergem. Kergem, kuna ikka mõndagi lapsega ümberkäimisest juba tean ja ei satu paanikasse nagu Karliga, kui ma sünnitumajast koju saabudes esimest korda tema mähet vahetama asusin ja ta end kõrge kaarega kuni pealaeni täis pissis:). Kergem, kuna suurem venna on ikka Sannule väga oluline. Kergem, kuna ma ei pea Teisega palju tegelema ja lõbustama teda, selleks on Venna. Kergem, kuna Venna eeskujul on ta paljusid asju varem tegema hakanud (muidugi ka selliseid asju, mida ta ei peakski tegema). Samas muidugi on kahe lapsega omajagu tegemist. Kordamööda sööda, pese peput, kalla potti tühjaks, pühi peput, topi või aita riidesse ning muidugi keela ja käsi, tee seda, ära tee seda jne jne. Selleks, et mõlemaga linnas arstil või poes käia, on vaja palju jõudu ja kannatust.

Tegelikult saavad vennad omavahel ikka enamasti hästi läbi. Mõlemale meeldib, kui Sannu Karli kukil on ja me niiviisi mööda maja jookseme. Karlile meeldib talle kõhupeale pugi-pugi teha ja siis Sannu naerab laginal. Autodega sõidutavad üksteist kordamööda: Sannu lükkab Karli autot ja Karl Sannu oma. Karl juba ammu tahtis teda sõidutada, aga siis Sannu ei püsinud veel nii palju auto peal. Muidugi läheb riiuks ka, eriti mänguasjade pärast, kuna Karlil on just tingimata seda vaja, mis Sannu käes on. Sannu veel õnneks Karli käest ära tirima ei lähe. Aga ise oskab küll tähelepanu nõuda, kui Karl tema käest ära võtab midagi.

Mida aastane Sander oskab? Erinevalt Karlist, kes hakkas kindlalt käima u kuu peale aastast sünnipäeva, Sander juba käib. Paar nädalat juba. Eks ta ikka potsatab istuli ka aeg-ajalt, aga enam neljakäpakil ei lähe. Ronib voodite, diivanite, tugitoolide peale ja trepist üles. Alla tuleb pepu ees. Meeldib autosid sõidutada ja klotse igasugu asjade sisse panna ja siis jälle välja laduda. Vennaga sarnaselt meeldib kiikuda. Vennast vägagi erinevalt ei vaata raamatuid. Sannu tundub kuidagi püsimatum ja rahmeldajam olevat. Vennast erinevalt ei ole võõrastanud, ainult vahel harva võõraid meesterahvaid pelgab, naistele aina naeratab. Sannu sööb pea kõike nüüd. Püreeritud köögiviljadest ütles ta ära juba pea 3 kuud tagasi, nüüd ei taha enam väga peenestatud toitu ka saada. Kui keegi midagi sööb, siis peab tema ka tingimata saama. Sealhulgas nt jäätist. Kihvt on vaadata, kuidas nad Vennaga vahvlitopsi jagavad. Sannu sukeldub ninajuureni jäätisesse ja siis imeb sealt mõnuga. Suus on tal 5 hammast, 2 all ja 3 üleval. Karlist erinevalt Sannu ei taha üldse potil istuda, Karl selles vanuses ikka vähemalt hommikuti käis potil, tavaliselt mitu korda päeva jooksul. Sannu hakkab kohe nutma, kui potile panen. Magamises on nad üsna ühtemoodi kehvad. Sannu hakkas küll varem ise magama jääma, aga see-eest kolmanda elukuu paiku olime ikka mõned ööd päris üleval. Praegu magab ta 2 korda päevas, hommikupoole lühemalt toas ja õhtupoole pikemalt õues vankris. Õhtuti jääb üksi (või koos Vennaga) magama, aga tahab natuke veenmist saada.

PALJU ÕNNE, KALLIS PESAMUNA!