Hommik kestab meil terve päev

Käisime Karli ja emaga Jaan Tätte kontserdil. Eelmisel aastal käisin ka koos Karliga, aga siis ta muusikast suurt ei hoolinud, suurem rõõm oli jagatud õhupallidest ja rallisime niisama ringi mööda lossihoovi. Nüüd ta täitsa kuulas, kuigi vahepeal väsis ära ka ning käis siis varemetel turnimas ja vallidel jooksmas. Mina talle järgi ei jõudnud, ta oli enne all tagasi, kui ma üldse üles jõudsin. Aga ta jah kuulas sõnu lausa ja plaksutas elavalt. Ja kui emme liiga valjusti kaasa kippus laulma, siis keelas, et emme ära laula. Kodus issile rääkis ka, et onu laulis väikesest poisist. Koduteel ta muidugi jäi magama ja isegi süles tuppa viimise ja riidest lahti võtmise peale ta ei ärganud. Aga koju me jõudsime ka alles kell 12. Mulle ka kontsert väga meeldis. Muidugi mõnusam on Jaani kuulata väiksemas seltskonnas, lossihoov ise on selline mõnus romantiline, nii et sobis ka. Ja koos Udupasunaga on natuke teistmoodi Tätte, kuigi sama hea. Trummid ja kontrabass teevad kuidagi võimsamaks muusikat. Ostsin uue plaadi ka. Paar esimest korda kuulasin ise. Nüüd kuulab Karl, istub juures ja kuulab. Pooled sõnad on juba peas ja nii ta ümiseb: "Kas kampsun on kaasas või sooja saad minult", "See mu pulma, see mu pulmapäev", "Suureks saanud väikene poiss" jne. Ning mul ka kummitavad järgemööda erinevad laulud. Jaan on oma endises headuses, ilusad lihtsad viisid ning mõtlemapanevad sõnad.

Natuke udune pilt Karlist kontserti nautimas: Ja veel udusem pilt minust kontserdil, vabanduseks ütlen, et pilt on Karli tehtud.