Kuidas Karl õues käib

Karl on suur õuesolemise fänn. Ennelõunat paar tundi ja õhtul ka pea pimedani. Õues leidub kõiksugu toimetamist. Liivakastis kühveldab liiva ja veab selle siis ämbriga kuhugi laiali. Peaaegu alati on tal ämber kaasas, vahel ka rohu, kivide või saepuruga. Reksiga mängib. Lambaid, kanu ja lehmi on vaja korrale kutsuda, kui need silma alla satuvad. Kui teised õues toimetavad, siis aitab jõudmööda kaasa - rohtu riisuda, peenraid siluda, puid tuua ja mida kõike veel. Näiteks peenarde tegemisel käis ta lillepotiga ringi ja korjas naelu kokku.
Muidugi vahepeal peab vankriga jalutamas käima. Vanker seisis meil sügisest saati kenasti kuuris, ei tulnud see talle meelde ega viitsinud ka ise seda välja ajada, suur mees ju, käib ise. Aga kevadepoole mingi aeg ta märkas seda ja vaja välja ajada. Nüüd ei lähe vist ükski õueskäik mööda, ilma et oleks vankriga sõitmas käinud (vähemalt siis, kui ta koos emmega on). Selle juurde käivad teatud rituaalid. Ise näitab, et kuuri vaja minna ja vanker välja ajada. Siis lapib ta kõik asjad, mis parasjagu käes on, vankri alla korvi (tavaliselt "ämme" ehk ämber koos liiva ja kühvliga, vahel ka käbisid, puupulki ja mida iganes). Ronib ise vankrisse ja läheb lahti. Reks on ka maru õnnelik, kui me vankri välja ajame, hüppab ja kargab kõrval. Sõidu ajal on kindlasti vaja "ninni" (lilli) korjata ja need vankri seljatoe külge panna. Kui sipelgapesast mööda sõidame, siis vaatame, et seal on "siped" (sipelgad siis, aga ütleb seda ka teiste putukate kohta). Siis sõidame mööda naabri puukuurist, kus Karl alati näitab, et "puud". Siis tühja naabermaja juures peab kindlasti vankrist välja saama, et minna vanast aidast "mäud" otsima (ilmselt on see tulnud sellest, et seal oli mäger talve poole mingi aeg ja ta käis seda vaatamas memmega, mäkra nimetas ta siis "mäuks" ehk kassiks). Vaatame mõlemad ruumid läbi, kutsume veel Reksi ka otsima ja lõpuks ikka jõuame selgusele, et "mäud" ei ole. Siis lähme maja trepi peale üles-alla ronima ja nn terrassilt "ninni" korjama. Seejärel on vaja vanast kaevust "uua" (vett) saada, see on selline käsipumbaga kaev ja kuigi seda mingi kümmekond aastat vist pole kasutatud, tuleb sealt mõningase pumpamise peale ikka vett. Ükspäev avastasin aga, et tänu meile on üks linnu pesakond hukka saanud, nimelt toru sees oli linnupesa munadega. Kui kõik need toimingud tehtud, siis võib vankrisse tagasi ronida ja edasi sõita. Seda aga kuni teeristini, kus on postkast. See tuleb alati lahti teha, vaadata, et on tühi, mille peale Karl alati ütleb "apa" (ehk siis papa on posti ära viinud). Siis võib edasi sõita jälle. Väiksest künkast üles sõites ta aitab alati emmel ähkida ja puhkida. Peale Triinu külaskäiku on tal veel üks koht. Alati näitab ta nüüd ühe puupaku juures, et "anna hopa" ehk siis anna ilmselt tähendab tal tädi (mis vist on tulnud tädi Janna kordamisest) ja tädi hüppas. Seejärel võib enamasti koju sõita. Kogu sõidu ajal aga kontrollib ta ka pidevalt, et "auh" (Reks) ikka läheduses oleks. Kodus ronib vankrilt maha, võtab korvist oma "ämme" ja lükkame vankri kuuri.
Tal on veel mõned oma kindlakskujunenud harjumused või tegevused. Näiteks piima- või mahlatass peab esikus akna peal olema, et ta vahepeal juua saaks. Vahel küsib "saia", aga siis alati ka Reksi jaoks. Värava taga jalutades, kus lambad ja lehmad käivad, osutab ta ikka nende mahajäetud ekskrementidele, et "see mää" ja "see muu":) Ja väravad tuleb alati kinni panna, kuigi see pole võib-olla vajalik.