Meil siin lääneosariikides ähvardas vahepeal päris kevadeks minna. Linnud siutsusid, sarapuud on urbi täis, lumikellukesed õitsevad ja rabarberid on oma punased nupukesed välja pistnud juba mullast. 
Sõbrapäeva puhul tegi aga siiski külma ja natuke lumepuru, nii et kevad lükkus natuke kaugemale.
Mõtlesin ka selle üle, miks mul enam blogisse millestki muust peale Karli kirjutada ei ole. Et millest ma siis enne Karli kirjutasin, kuigi ega ma siis ka väga viljakas blogija ei olnud. Ja ma taipasin, et ega mu elus ju muud suurt ei olegi, kui Karl. Tööl ma ei käi, et kaevata, kui kiire-kiire mul on ja näiteks ülemust siunata. Ka kinos-teatris-kontserdil kahjuks ei käi. Saaremaal elamise jooksul olen käinud korra teatris ja korra oma endise kooli kammerkoori jõulukontserdil. Peab ikka väga hea põhjus olema, et 70 kilomeetrit maha sõita teatri või kontserdi külastamiseks. Kinos, kui seda Kuressaare oma ikka kinoks võib nimetada, pole käinud. Isegi telekat vaatan vähe- ainult Teadamata kadunud kuulub mu iganädalasse telemenüüsse. Ja sõpradega kohtun ka kahjuks häbiväärselt vähe. Järgmisel nädalavahetusel saab vähemalt seda viga parandada:)
Sõbrapäeva puhul tegi aga siiski külma ja natuke lumepuru, nii et kevad lükkus natuke kaugemale. Karlil täitus eile aasta ja 9 kuud. Pikkused ja kaalu saame teada teisipäeval arstitädi käest, suus on tal 14 hammast. Viimasel ajal on tema suust kuulda ainult 2 sõna: "Ei taha!" Seda öeldakse absoluutselt iga küsimuse peale, isegi siis, kui tegelikult talle see tegevus või asi meeldib, ikka on esimene reaktsioon ei taha. Ei taha õue minna, ei taha sauna, ei taha autoga sõita, magamisest, söömisest ja potilkäimisest rääkimata. Mõni päev istub juba hommikult morni näoga ja pomiseb omaette: "Ei taha, ei taha, ei taha..." Õnneks see eitaha ei tähenda alati, et ta mõne hetke pärast seda asja ikkagi ei teeks.
Hirmus uudishimulikuks on Karl läinud. Muudkui pärib: "Mis see on?" Ürita talle siis seletada, et see on telefonipistik või midagi muud taolist. Ise ta on muidugi seda nägu, et ta saab väga hästi aru, mida ma vastan.
Sellel pildil sööb Karl oma elu esimest vastlakuklit. Vastlaliug jäi tegemata, sest ei hakanud kelgule rattaid alla kruvima. Ehk järgmisel aastal antakse talve.
Mõtlesin ka selle üle, miks mul enam blogisse millestki muust peale Karli kirjutada ei ole. Et millest ma siis enne Karli kirjutasin, kuigi ega ma siis ka väga viljakas blogija ei olnud. Ja ma taipasin, et ega mu elus ju muud suurt ei olegi, kui Karl. Tööl ma ei käi, et kaevata, kui kiire-kiire mul on ja näiteks ülemust siunata. Ka kinos-teatris-kontserdil kahjuks ei käi. Saaremaal elamise jooksul olen käinud korra teatris ja korra oma endise kooli kammerkoori jõulukontserdil. Peab ikka väga hea põhjus olema, et 70 kilomeetrit maha sõita teatri või kontserdi külastamiseks. Kinos, kui seda Kuressaare oma ikka kinoks võib nimetada, pole käinud. Isegi telekat vaatan vähe- ainult Teadamata kadunud kuulub mu iganädalasse telemenüüsse. Ja sõpradega kohtun ka kahjuks häbiväärselt vähe. Järgmisel nädalavahetusel saab vähemalt seda viga parandada:) 
2 kommentaari:
jah! Järgmise nädala osas olen juba ootlik :D. Tulgu taevast või pussnuge, mina kavatsen kohal olla.
Kirjuta ikka. Sa meist sama kaugel kui meie Sinust. Kuidas me muidu teada saaks, kuidas teil kolmel läheb.
Postita kommentaar