Teated kevaderindelt: rähnid peavad pulmi, kuldnokad (võib-olla olid ka musträstad) on kohal, sinilillevarred on nupud välja pistnud. Ja seda kõike veebruari keskel!
Aga tahtsin kirjutada sellest, kui korralik meie Karl olla oskab. Olukord järgmine: peseme kausis peput ja kuna talle seal ikka natuke sulistada ka meeldib, siis mõned piisad kukuvad üle kausiääre põrandale. Karl vaatab neid piisku, suundub pliidi juurde, toob sealt põrandalapi ja pühib jalaga lappi lükates põranda ära.
Igasugu plekke näitab alati näpuga ja küsib poolpahaselt, et mis see on? Mis tähendab siis, et see tuleb ära koristada. Vahel küsib ise rätikut või paberit, et vee- või piimaloigukest ära pühkida.
Vanavanaema andis Karlile oma miniatuurse põrandaharja, mida ma oma lapsepõlvestki mäletan. Sellega tuuseldab ta siis mööda tube ringi. Ja isegi saunaahju tuld alla tehes tõi mulle toast harja ja kühvli.
Karl paneb kõike väga hästi ja täpselt tähele. Kord läks tal mingi mänguasi voodi alla. Vanaema võttis ahjuroobi ja lükkas selle välja. Järgmisel päeval läks uuesti midagi voodi alla. Ja Karl küsib ahjuroopi. Mina ei saanud esialgu aru, miks. Et vaja ahju segada või? Kui ta aga roobi kätte sai, suundus kohe voodi juurde ja hakkas sellega sealt alt oma mänguasja välja koukima.
Näha on, et inimesehakatisel mõte kogu aeg töötab. Kuigi alati võib-olla ei saa aru, mida ta parajasti mõtleb või arvab või tahab.
Pildil sööb Karl tatraputru, algul üritas lausa pannilabidalt süüa, aga ei mahtunud hästi suhu. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar