"Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab...." kõlas mu kõrvus, kui pühapäeva hommikupoole kodu suunas sõitsin. Oh, kuidas ma ootasin, et teid jälle üle kuu aja näha saaks! Ja kokku saades on tunne, nagu poleks see üldse nii pikk aeg vahepeal olnud, nagu oleks alles eile kohtunud. Nii tore oli. Ja Karl oli vanaemaga tubli poiss olnud. Ja pühapäeval oli fantastiliselt ilus sügisilm, mille veetsin osaliselt metsas seenel. Mida veel ühelt nädalavahetuselt tahta? Nujah, natuke und võib-olla ainult:)
1 kommentaar:
aga tõesti, meie peame küll hakkama tihedamini kohtuma. Ikkagi sama saar ja puha!
Postita kommentaar