Kuidas aeg lendab

Just-just, pool aastat Karli elust on nagu niuhti mööda läinud. See tundub alles eile olevat, kui ma suure kõhuga ringi käisin ja ei jõudnud ära oodata, millal ta ometi suvatseb sündida.
Poole aastaga on Karl õppinud:

• usinalt seljalt kõhule keerama, üle mõlema õla nüüd;
  
• kõiki asju (peale mänguasjade) kätte võtma ja suhu toppima, ükski mänguasi enam huvi ei paku, küll aga keelatud asjad nagu telekapult, telefon (mis tal õnnestus lõpuks pildituks lutsida), kreemituubid, ajalehed, kilekotid jms;
• magab just nii kaua ja ärkab just nii vara, kui tahab, mistõttu emme-issi tööpäevad algavad vahel väga vara;
• jutustab pikalt (ei tea küll, kellesse ta läinud on?:))
• hea tujuga naeratab tihti, eriti hea tujuga, kui issi nalja teeb, siis naerab laginal;
• tahab väga edasi liikuda, aga kuidagi ei õnnestu veel;
• kui miskit meelepärast tahetakse käest ära võtta, siis ajab suure kisa lahti;
• lisatoitu veel saanud ei ole, kuigi nüüd juba peaks, aga arsti soovitusel ootame, kuni kõht korda saab;
• meeldib teiste beebidega suhelda (käisime Karliga maibeebide kokkutulekul, pilte titadest omavahel võib leida siit);
  

Ise olen õppinud:

• muidugi kõiksugu tegevusi, mis puutuvad lapse igapäevasesse hooldusse- mähkimine, riietamine, vannitamine jne...)
  
• Karli tundma ja tema nutust ära arvama, mis tal viga võiks olla;
• aega planeerima ja mitu-mitu sammu ette mõtlema, et saaks Karliga kusagil käia või midagi koos teha;
• tagavaramähkmed ja -riietus peavad ema standardvarustusse kuuluma;
• hommikuti väga vara ärkama ja vähese unega hakkama saama;
• eelneva punkti tõttu olen ka enamustest pidustustest pidanud loobuma või siis lühendatud varianti nautima ning vahel on magus uni isegi armsam kui seltskonnas veedetud õhtu (ärge võtke isiklikult, seltskond on väga hea, aga küllap saate sellest ise aru, kui lapse saate);
• nautima väheseid vabasid hetki;
• jälle mängima ja Karlile jutte ilmekalt ette lugema.
  

Panin ka oma pildialbumisse uusi pilte üles (vt linki kõrval).
Kiitsin just, et Karl on senini terve ja tubli poiss olnud ja sõnusin ära- laupäeva öösel tuli hirmus nohu ja väike palavik, mis tähendas, et öö jooksul magasime me mingi 3-4 tundi. See on vist esimene nii magamata öö peale sünnitust. Kurb on seda lörisevat nina kuulata, aga see-eest oskab ta ninaga vägevaid tatimulle puhuda:).
Eile käis meil perekond Esperk-Luts külas. Rääkisime neile šokeerivast tulevikust, mis neid peagi ees ootab:) Tegelikult pole see muidugi üldse nii õudne. Eks see lapsesaamine parasjagu hirmutav ole, aga tegelikult saab kõigega hakkama või lihtsalt ei jää muud üle ja peab saama. Ja kui mõnel päeval ongi magamata öö või nutva lapse kussutamisest tuju veidi paha, siis järgmisel hetkel naeratab ta sulle nii armsalt, et kõik halb ununeb ja sa tunned vaid, kui väga sa seda pisikest olevust armastad. Vahel õhtul viimast korda söötes lihtsalt imetlen, kuidas ta juba vaikselt uinudes nohinal tissi imeb ning pisar tuleb silma suurest liigutusest ja ma ei suuda ära imestada, et ta on nii armas ja tõesti minu oma laps.
Tahtsin tegelikult pikalt veel vanemaks olemisest ja perekonnast kirjutada, aga kui on head mõtted, siis ei ole aega ja kui aega on, siis on mõtted kadunud jälle.