"Kuhu sa mu poisi jätsid?"

Küsis issi, kui me 2-nädalaselt Saaremaa puhkuselt tagasi jõudsime. Ilmselt ta tõesti on päris palju kasvanud ja muutunud selle ajaga, ise ei saa ju aru, kui päevad läbi temaga koos oled. Seekord käisime täitsa kahekesi. Pisut hirm oli ka algul, kuna pole enne päris üksi tervet teed sõitnud, Karliga kahekesi ammugi mitte, aga kõik läks hästi, enamuse teest ta magas, söögipaus tuli ka teepeal Kanakülas ja siis praamipeal teha. Saaremaal oli muidu mönus nagu ikka, ainult Karl jonnis algul ja ei tahtnud üldse magada. Ei voodis ega ka vankris, kus enamik beebisid rahunevad ja magavad tunde (olen kuulnud). Lõpuks aga osalt tänu vanaemale õnnestus ta isegi üksinda voodis uinuma saada, varem jäi ta ainult süles kussutades, kui siiski. Vanaema lihtsalt pani ta voodisse, kuna tema ei jaksavat Karli kussutada, tükk aega laulsin talle unelaulu ja silitasin ning lõpuks ta uinuski. Hurraa!!! Nüüd Tartus on ta isegi täiesti üksi voodis magama jäänud, enam ei pea juureski istuma.

Viimase päeva seiklesime pere ja vanavanavanematega Karala kandis. Ilmaga meil vedas:)

Karl vanaemaga:

Vanavanaemad ka (Pilguse mõisas, venna tehtud pilt:))

Arsti juures käisime ka. Uued strateegilised mõõdud on: pikkus 65,5 cm (+5,5 cm) ja kaal 7,780 kg (+1,180 kg). Suur poiss. Süsti tehti ka, Karl hakkas juba ennetavalt enne süsti nutma, pärast aga rahunes üsna ruttu. Naabritüdruk sai peale meid süsti ja tema karjus palju hullemini.