Ei oska midagi huvitavat pealkirjaks välja mõelda

Kuuldus nurinat, et mõni nii harva oma blogi kirjutab ja mõtlesin siis viga parandada. Aga vabanduseks võib öelda, et vahepeal veetsin 2 nädalat Saaremaal, kus isegi riidepuust antenniga nett ei levi. Enne võib Rootsi telekanali nii kätte saada:)
Jõulud said mööda saadetud, kirikuski traditsiooniliselt käidud (mul oli ka, mille eest Jumalat tänada). Päkapikud muidugi käisid, ilmselt paari aasta pärast tuleb aga Margusel jõuluvana kostüüm selga ajada, siis on, kellele see punases kuues kingikotiga mehike rõõmu võiks valmistada. Aasta sai ka välja vahetatud, oligi teine juba vana, seekord haruldaselt vaikselt ja koduselt, aga siiski oli väga tore.
Jõuludest saati toodi vanaema ka meile elama, kuna tal üksinda on aina raskem ja raskem omas kodus toime tulla. Seoses sellega jäin ma ilma oma toast ja mind sunniti ülakorrusel magama. Ega mul selle vastu eriti ei olnudki, aga ilmselt on aeg endale tunnistada, et olen sellest perekonnast lootusetult välja kasvanud juba. See on ikka täiesti kummaline, kuidas vanainimesed täiesti lapseks tagasi muutuvad. Nad on isegi hullemad kui lapsed kohati, kuna neil on oma väljakujunenud arvamused ja harjumused, mida nad muuta ei taha. Ei oskagi kuidagi käituda temaga. Ta on meil selline eriti tagasihoidlik ja tunneb, et on meil koormaks ning teda vaevavad mingid muud psüholoogilised probleemid, mis teevad temaga kooselu veel keerulisemaks. Mis sa peale hakkad, kui vanaema keset kööki seistes äkki nutma hakkab? Lapse võtad veel sülle, silitad pead ja lohutad, aga vanaema? Vanaemalt ootad pigem, et ta oma lapselast lohutaks. Ja ta ei saa enam asjadest aru eriti ja ei mäleta enam midagi. Näitad talle, kuidas kraanist sooja vett saab, aga juba järgmisel korral ei oska ta seda enam. Või ei leia ta lülitit üles, mida hetk tagasi vajutas, või ei leia välisust üles, et välja minna. Eks see on elus paratamatu ja kuulub vananemise juurde, lihtsalt iga asi tahab harjumist. Ja ka ilmselt see käib elu vääramatu ringkäigu juurde, et vaevalt saad täiskasvanuks, kui tuleb lapsi kasvatama hakata. Seejärel saavad oma lapsed vaevalt suureks ja pesast välja ning mõtled juba, et nüüd võiks jälle enesele elama hakata, kui tuleb oma vanemate eest hoolitsema hakata. Ja seejärel avastad, et oled juba ise vana ja vajad ise oma laste abi ja tuge.
Osalt ei ole ka sellepärast aega olnud blogi kirjutada, et käin nüüd jälle tööl. Õnneks ei olegi vahepeal mu kohta nendele tuhandetele ja tuhandetele töösoovijatele ära antud:), kuigi nüüd on seoses uue poisi Andrese (81. a sünd ja geoloog, kui kedagi huvitab) tulekuga üks arvuti puudu, nii et nii kui keegi veidikeseks arvuti tagant lahkub, on oht, et tagasi tulles on koht läinud. Ruumi- ja arvutipuudus peaks lahenema varsti, kui me uutesse ruumidesse kolime. Esialgu pidi see toimuma detsembris, aga kui arvestada praegust tempot, siis tundub, et mina jään enne dekreeti, kui see teoks saab.
Teine põhjus, miks pole aega kirjutada, on üks teatud tähtaeg 12. jaanuaril, mis võtab kõik mu õhtupoolikud ja nädalavahetuse. Lähemalt sellest veel rääkida ei julge ega taha. Ma väga loodan, et asi nüüd lõpetatud saab, et viitsi ega taha sellega enam tegeleda.
Seoses ajapuudusega on mõnus kõiki muid asju edasi lükata. Alates jõulukaunistuste kokkukorjamisest ja toakoristamisest kuni tulevikku puudutavate elutähtsate otsuste langetamiseni. Sinna vahele mahuvad raamatute lugemine, mida pole ammuilma teinud, trenni ja ujuma minek, suurem šoppamine, et maikuus oleks ikka midagi tulevasele ilmakodanikule selga panna ja veel loendamatu hulk väiksemaid ja vähemolulisi tegevusi.
Nii, nüüd sai küll pikk jutt, ehk sai vahepealset pausi pisut tasa tehtud.