Suur venna Karl

Karl on mind heas mõttes üllatanud seoses suureks vennaks saamisega. Ja ta on niii suureks järsku saanud. Kui Karl issiga sünnitusmajja meile järele tuli, siis ma ei tundnud oma senist pisipoja äragi, temast oli 2 päevaga suur poiss saanud. Ta ise ütleb nüüd ka lõpuks enda kohta poiss, mitte enam tita, sest Sander on ikkagi õigusega Tita.

Karl tahab ikka Titat sülle võtta ja pai ja kalli teha. Ja muretseb, kas Sander nutab või tissi äkki ei taha. Suur venna aitab Sannu mässut vahetada, naba ja silmi puhastada, samuti vannis pesta. Ma küll ei tea, kas Karl ise seda kunagi tulevikus mäletada tahab, aga Karl annab nüüd oma mänguloomadele ka tissi:) Nii kui emme Sandrit söötma hakkab, otsib ta ka oma Oosi või Mõmmi välja, kisub pluusi üles ja hakkab tissi andma. Ühel õhtul ta isegi pakkus Sandrile oma tissi, aga Sander ei tahtnud millegipärast:) Üldse on ta oma mänguloomade suhtes väga emalikuks ja hoolitsevaks muutunud. Vahel võtab Oosi sülle öeldes, et "Oosi nutab," ja siis kussutab teda süles nagu emme Sandrit. Siis paneb Oosi voodisse: "Oosi jäi tuttu." Ja paneb Oosit või nukku pissile. Mänguahvil puhastas Karl ka naba ja silmi. Ja kui Sandri vankriga õue viin, tuleb alati Oosi või Poisi Tita ka kaasa võtta:

Karl teab, et Sander on praegu pisi-pisi ja sööbb ainult emme tissi piima. Kuid kui ta palju sööb, siis kasvab suureks ja hakkavad koos palli mängima ja jooksma.

Õnneks ma senini ei ole täheldanud, et ta oleks armukade Sandri peale. Ma ise oleks küll üsna tüdinenud ja pahane juba, kui mulle kogu aeg öeldakse, et "Oota! Emme ei saa praegu!". Õnneks on Karl üsna iseseisev ka juba. Kuigi eks seda jonni tuleb ka ikka vahel ja siis on kohe kiiresti hädavajalik emme oppa saada. Ja omapead olles suudab ta majas paraja korralageduse tekitada: kõik potid-pannid-kausid otsitakse kappidest välja ("Poiss teeb erneputru"), mänguasjadest ma ei räägigi. Sõrves pääses ta ise külmkappi revideerima, nii et sai ise vajadusel mahla-piima ja muud vajalikku kätte. Ja saab ka ise potile. Sõrves magasime me eraldi tubades, nii et hommikul ronis ta ise voodist välja ja käis potil, enne kui emme juurde tuli.

Karl on suur raamatute ja laulude fänn. Muudkui "Emme, noe seda!" ja "Emme, laula Onu Muti!". Ja ühte laulu või raamatut võib talle mitmed ja mitmed korrad järjest laulda ja lugeda. Kusjuures paljud jutud on tal päris peas juba, ise ütleb pooled sõnad ära. Ning magama ei saa kuidagi minna ilma Jätu ("Jänesepoeg, kes luuletas", aga sealt ka kindlate piltidega leheküljed)raamatut lugemata. Ise ta laulab ka, omi laule. Kuid kõige rohkem on ta vist kiikumise fänn ("Poiss tiitu!") . Seal võiks kõikuda vist tunde, kui keegi hoogu ainult viitsiks teha.

Juttu on päris palju, aga kohati on isegi minul tõlki vaja:) Endiselt puuduvad V, K, R ja kohati L häälikud, K on ta asendanud T-ga, nii et päris õigeid korralikke sõnu on vähevõitu ikka, enamasti omad sõnad ja väljendid. Huvitavaid ütlusi on tal ka: mahlahäda ja süüahäda. Nibin-nabin. Minu isa kohta ütleb onu Jaaisa (onu Vanaisa) ja onu kohta Onu Jujuu (ilmselt tuleneb mu venna lemmikväljendist You-you).

Saage tuttavaks

Saage tuttavaks - Sander Kallas. Sündinud 14. oktoobri hommikul kell 7.50. Kaalus 3320 g ja oli 51 cm pikk. Ausalt öeldes poleks uskunud, et ta nii vara otsustab tulla, 2 nädalat enne tähtaega.

14. oktoobri öösel kella kolmveerand 5 ajal ärkasin üles. Nagu tavaliselt, mõtlesin. Käisin pissil ja läksin uuesti voodisse und ootama. Siis aga tundsin kõhus valu, mida enne pole tundnud. Ei osanud neid algul millekski pidada. Aga mõne aja pärast oli valu nii tugev, et voodis oli ebamugav olla. Kui teist korda juba pissile pidin minema ja valud aina tugevamaks läksid, siis hakkasin mõtlema, et äkki midagi toimub. Tagasi tuppa tulles hakkasin kella jälgima, et kas valud on regulaarsed. Samas mõtlesin, et 14. oktoober on päris hea kuupäev sündimiseks ja mis ma veel haiglakotti pean panema. Valud olid iga 4 minuti järgi ja läksid aina tugevamaks. Kella 6 ajal otsustasin issi üles ajada, et me vist peame sünnitama minema. "Kas sa oled kindel?" küsis tema vastu. Ei olnud kindel, aga mõtlesin, et linna jõudes on selge, kas võime tagasi tulla või ikkagi hakkame sünnitama. Nii siis pakkisin viimased asjad kotti ja hakkasime linna poole sõitma. Sünnitusmajas tuvastas ämmaemand, et avatus on juba 5 cm, nii et enam polnud pääsu kuhugi. Anti haiglariided selga ja juhatati palatisse. Edasine käis üsna kiiresti. Peale KTG alt pääsemist hakkasid valud juba üksteise järgi käima, nii et oli sünnitustuppa minek. Jõudsin veel mõelda, et kaua ma selliseid valusid enam ei kannata, kui juba lubatigi pressida. Ja teise pressiga ta juba tuligi, tegi kohe valju kisa ja pissis ämmaemandale tervituseks.

Kolmandal päeval lubati meid koju. Õigemini küll läksime Sõrve minu ema juurde, kuna meie tuba polnud kaugelti veel valmis. Pole ta veel praegugi valmis, aga igatsus issi järgi oli suur, nii me koju tagasi tulimegi.

Ja nüüd me siis harjume. Olema 2 lapse ema, tegema paljusid asju ühe käega ja olema mõlema jaoks korraga olemas. Harjuma magamata öödega, sest Sander kahjuks magab päeval paremini kui öösel. Karl harjub olema suur venna, kes pidevalt peab kuulma, et oota, emme ei saa praegu. Aga Karl on väga tubli olnud ja hoolitseb nii oma venna eest, kui ka mitmete mänguloomade eest - annab neile tissi, puhastab naba ja silmi, peseb peput, määrib kreemi jne.

Helesinine unistus

Eks iga inimene unistab aeg-ajalt millestki. Niisamuti mina, kuigi vahel tundub mulle, et ma võiksin vähem ette mõelda ja unistada ning rohkem tänases päevas elada, oleks endal vähem pettumusi. Aga samas unistused ju viivad edasi. Minul on üks unistus nii umbes aastakene juba peas elanud, mõtlesin, et panen selle siia ka kirja, et ta ikka silma ees oleks ja teaksin, mille poole püüelda.

Kui me natuke üle aasta tagasi Saaremaale kolisime, siis asusime "ajutiselt" elama ämma-äia poole (aeg-ajalt küll käisime ka minu ema juures). Kuna nii ruttu poleks korterit niikuinii leidnud ja laenu poleks ka töökoha vahetuse tõttu ilmselt antud, siis nagu muud võimalust polnudki. Teadagi pole aga midagi püsivamat kui ajutiselt ja nii me oleme ikka siin. Olen ikka kinnisvara kuulutusi sirvinud ja aeg-ajalt on teema üles kerkinud ikka ja jälle. Näiteks kevadel, enne kui tööle läksin ja uus ilmakodanik endast teada polnud andnud, siis oli kindel plaan sügisel linna kolida, kuna Karl pidi lasteaeda minema ja mina oleks vast ka selleks ajaks töö leidnud. Nüüd oleme Karliga mõlemad kodused ja otsest vajadust linnas elada pole, nii on mõte jälle tahaplaanile vajunud. Aga unistus OMA kodust püsib, ükskõik kui head suhted ka teise põlvkonnaga poleks, ikka tahaks ju omaette. Oma tavad, oma reeglid, oma elu, oma mõtted, oma tegemised. Aga praegusel hetkel ei jää mul muud üle, kui unistada. Unistan sellest, kui mul ükskord on OMA kodu, siis kuidas ma esimesel võimalusel saadan mehed maale (nüüd on see 3 mehe puhul muidugi natuke raskem) ja terve nädalavahetuse teen ainult seda, mida just ise tahan. Magan kaua, joon voodis kohvi ja söön võileibu, vaatan telekat, loen raamatut, käin linnapeal šoppamas või kohvikus, teen midagi head süüa endale, kindlasti teen näputööd, sätin kodu ja selleks ajaks, kui mehed tagasi tulevad, küpsetan neile mõne hea koogi ja üks hästi väljapuhanud emme saab neid vastu võtta. Ühesõnaga teen kõike seda, mida võib-olla teised teevad iga päev, aga minu jaoks oleks tõeline luksus. Kes teab, millal ükskord see unistus oma kodust ja oma elust täitub, aga unistamine pole keelatud ja selle eest ei pea õnneks midagi maksma.

Maa tuleb täita lastega

Tavaliselt ärkan ma enne Karli, vahel harva äratab tema mind. Aga voodist välja ei raatsi ma nnast vedada, kui just kange pissihäda välja ei aja. Nii ma siis lebotan, mõtlen omi mõtteid ja vaatan magavat Karli. Ega asjata ei öelda, et kõige parem laps on magav laps:) Karl on magades nii ingellikult rahuliku näoga, nagu poleks tal ühtegi muret, pole kunagi olnudki ja ei tule ka. Ja siis ma vaatan teda ja mõtlen, et ma olen ikka üks väga-väga õnnelik inimene, et mind on sellise armsa lapsega õnnistatud. Ja varsti on neid rõõmuallikaid lausa kaks! Ega muidugi kõik hetked ei ole nii head ja kui Karl ikka jonnib, siis ta jonnib ikka korralikult ja võib närvi päris mustaks ajada, aga teinekord teeb ta nii vahvaid asju või ütleb jälle uue sõna või on midagi nutikat jälle tähele pannud ja ära õppinud, et kõik halvad asjad ununevad. Ükski teine inimene ei armasta sind ikkagi nii siiralt ja jäägitult, kui oma laps. Kui ta ikka käed kaela ümber paneb ja "Musi!" tahab või öösel sind kaissu võtab või oma pea sinu oma vastu sätib ja ütleb, et "Tita nunnu!", siis ei saa ju tema peale pahane olla kaua.

Kadri Adamson vist kunagi ühes intervjuus vastas sellisele tüüpilisele küsimusele, et mis tunne on olla lapsevanem, umbes nii: "Neile, kellel lapsi pole, võib mitu tundi rääkida, kui armsad ja vahvad lapsed on, aga nad ei saa sellest ikka enne aru, kui ise lapse saavad. Ja nendele, kellel on lapsed, polegi mõtet seda rääkida, nad teavad isegi." Täiesti õige, aga ma räägin teile ikkagi:)

Maa täitmisest muidugi veel juttu olla ei saa, meie oleme alles taastootmise režiimil. Kaks last oli meil kindlasti plaanis, aga välistada ei saa, et kunagi ka kolmandat pesamunaks tahame. Siis kindlasti tüdrukut!:)

Ütle üks ilus poisslapse nimi!

Kõigepealt sulgeme sünnipäeva ennustusvõistluse, pakkumisi laekus tervelt 3: tv arvas, et uus ilmakodanik kavatseb sündida 25. oktoobril, Maailmaparandaja, et 31. oktoobril ja Unistaja, et 5. novembril. Kindlasti tuleb sellele auhind ka, kes õige kuupäeva pakkus. Ma ise arvan millegipärast, et oktoobris ta ei sünni. Kui ma Karli tulemise järgi arvutasin, siis võib isegi 12. novembrini minna. Aga eks see paistab, mis titt ise sellest arvab...

Kuna me siiski mõnevõrra rohkem tüdrukut arvasime tulevat ja kaks ilusat poisinime sai juba esimene kord "ära raisatud", siis nüüd ei ole uuele ilmakodanikule nime mõeldud. Või õigemini on, aga ükski ei ole õige tundunud, nagu Karl algusest peale. Maailmaparandaja sünnipäeval sai küll hulk nimesid juba välja praagitud:), aga siinkohal kuulutan avatuks nimede pakkumise, mis jääb avatuks tite sünnini. Võib-olla ta sünnib nö silt varba küljes, et teda nähes teame kohe, mis ta nimi on, aga võib-olla kuluvad kõik pakkumised ära.

"Emme, tue-tue, emme näeme-näeme!"

Tõlkes tähendab: "Emme, tule-tule, emme lähme-lähme!" Just need märksõnad võiksid iseloomustada koduse emme elu. Olen nüüd 2 nädalat kodus olnud. Alguses oli ikka vägagi imelik. Tavaliselt jäävad inimesed töölt koju puhkusele ju umbes kuuks ajaks ja selle aja peale on mitmeid plaane tehtud, mida kõik vaja teha ja kus vaja käia ning tähtaeg terendab silme ees, millal tööle vaja tagasi minna ja vahepeal kuhjunud töö ära teha. Aga mõelda, et mina jään koju kolmeks AASTAks on ikka väga hoomamatu. Selle ajaga jõuab teha mida iganes ja jõuab juhtuda mida iganes. Esimesed paar päeva elasin alles töö kella järgi, pidevalt vaatasin, et nüüd peaks olema hommikune kohvipaus, nüüd püha lõunatund ja nüüd pärastlõunane kohvipaus. Aga nüüd olen ära harjunud. Hea on see, et hommikuti saab ikka tunnikese vähemalt kauem magada ja Karliga koos ärgata on päris mõnus. Talle meeldib tükk aega peale ärkamist veel voodis lebotada ja nii me siis vaikselt mõnuleme voodis.

Üldiselt olen põhimõtteks võtnud, et püüan veel võimalikult palju tähelepanu pöörata selle aja jooksul Karlile, mis me veel kahekesi kodus oleme. Varsti saab ta paratamatult vähem tähelepanu ja hoolt, kui titt majas on. Nii me siis toimetame koos köögis, peamise aja päevast veedame aga õues. Ja Karl kipub kangesti rändama. Mina enam pikalt jalutada ei jaksa ja Karlil on ka see mure, et minna jaksab, aga tagasi tulla enam mitte, siis on vaja emme opa või selga. Ja kolme inimest mu jalakesed kanda ei jõua. Ja näiteks liivakastis ma ka hästi mängida ei saa, kuna lihtsalt suur kõht segab seal istumist.

Karlile meeldib minna "metsa seeneje", kus ta korjab "uaaseeni" (kukeseeni) ja "suuri seeni" (sirmikuid), aga mitte "puna käpeseeni" (kärbseseeni), sest Karl teab, et need on "päh".

Metsas korjasime ka "pohjamammud" (pohlad), mis aga Karli jaoks olid "apu". Meie korjasime Karliga kokku kolmekesi ja saime ikkagi kõige väiksemasse ämbrisse kõige vähem:)

Karl on ka hakanud rohkem mängima, selles mõttes, et teeb mängult igasugu päris toiminguid. Üks õhtu tegime mitme kausi sisse süüa, ikka vaja lisada veel "pita" ja "sool" (pipar ja sool) ning neid ta siis lisas agaralt kujuteldavatest toosidest. Ja lõpuks siis sõime ja Karl kiitis "mmmm". Täna aga näiteks avastas ta kotti lahti pakkides saunaasjad, ütles, et "saun soe", võttis aga nuustiku, kallas mängult "seepi" peale ja pesi end hoolega köögi põrandal. Isegi pea pesi puhtaks, mida ta saunas ei tee! Ja üks õhtu, peale seda, kui me päeval pohlal käisime, korjas ta kardina küljest topsikesse "pohji" ja "seeni".

Tihtipeale on temaga aga üsna tüütu, sest iga asjaga peab ta mängima ja jonnima natuke. Näiteks hommikul riidesse panekuga. Või kui on vaja näiteks õue minna, siis riidesse panna ei taha. Söögilauas on vaja sada muud tegemist teha. Ja õhtuse pidžaama selga saamisega on ka tegu. Samas on temast kohati ikka abi ka. Tahab ikka "nõu" kuivatada. Või kui paluda tal sahvrist kollane ämber tuua, siis toob ka. Või hari ja kühvel. Ja põhiline on ikka "tita ise". Kui isegi kogemata tema eest midagi ära teha, siis ta on nõus nt uuesti püksid ära võtma, et saaks ise jalga panna. Aga vahetevahel arvab ta, et püksid tuleb panna hoopis "pähe":

Nädalavahetusel pandi südamele, et ma ikka teisest lapsest ka kirjutaks. Olen ka lugenud ja kuulnud nn teise lapse sündroomist, et esimesest lapsest on lademes pilte ja ületähendusi, teis(t)est aga enam mitte. Püüan ise tublim olla ja edaspidi ka Karli väikevennast rääkida ja pilte teha. Praegu pole veel suurt rääkida. Muudkui müksib mind siin ja luksub pidevalt. Ning eelmisel nädalal tegi juba esimese eelhoiatuse, et haigla koti võiks ära pakkida. Ennustusvõistluse lõpuni on veel 1 päev, nii et saab veel pakkumisi teha. Auhind tuleb kindlasti sellele, kes õige kuupäeva ära arvab, ärge selle pärast muretsega.

Ahjaa, palju õnne Kaarlele ja Helenile väikese Kaarle Joosepi sünni puhul! Vanaema sai nüüd kahekordseks vanavanaemaks ja peagi juba kolmekordseks. Kusjuures kõik on poisid ju imelikul kombel!

Viimane tööpäev

Arvutist ebavajalik kraam ära kustutatud, sahtlid tühjaks tehtud, meilid edasi suunatud, kaustad ja võtmed üle antud ning Postipoisis tööülesanded edastatud. Töökaaslastega klaase kokku löödud ja pidulikult ära saadetud, võib ära puhkusele minna. Natuke vabanemise tunne, natuke kurb ikka ka. Kolleegid on väga toredad. Alles see oli, kui me Maailmaparandaja ära saatsime ja mind tööle vastu võeti. Ülemus ka mainis, et see ju oli üsna hiljuti, aga tundus, et ma olen siin juba kaua olnud. Aga jah, natuke lühikeseks see karjäär ju esialgu jäi, just sain endale asjad selgeks:) 3 aasta pärast plaanin kindlasti tagasi tulla, kui reformi tuultes mu töökoht on alles jäänud ikka...

Kui teised võivad puhkuse alguse puhul rääkida, mida nad puhkusel plaanivad teha, siis mina küll ei tea. Teha oleks ju palju, aga kui palju ma jõuan. Ja kuidas elu üleüldse novembrikuust koos 2 lapsega välja hakkab nägema, seda ei oska ma ette kujutadagi.

Tita ise

Karl ütleb ise enda koha Tita. Kui meelde tuletada, siis parandab, et mees. Ja teab küll, et tita on hoopis emme kõhus. Aga pole ka ime, et ta oma nime ei ütle, kuna ei R ega L häälikut tema suu ei paindu hääldama.

Viimasel ajal tahab ta kõike ise teha. Tita ise ja tita ise. Ise pusib riideid selga panna, saapaid ja papusid jalga, tainast segab, isegi nõusid tahab ise kuivatada, rääkimata siis muudest kergematest töödest ja tegemistest. Alati on ta juures, "tita appi". Ja kui endal peale pikka pusimist välja ei tule, siis ütleb, et "emme ise" või "appi", aga alati peab enne proovima. Ja kõiksugu asjad on tal selged, kuidas midagi teha. Eelmisel nädalavahetusel lõikasin õunu moosiks ja Karl oli ka oma topsiga kohal, et vaja õunu sisse panna. Andsin talle ja küsisin veel, et mis ta nendega teeb: "Õunamoosi!" Viisin mina oma poti pliidi peale ja käisin korra veel õues, tagasi tulles oli ta oma plastmassist liivavormi ka koos õuntega pliidile pannud. Tita teeb ju õunamoosi!:)

Seenel meeldib talle hirmsasti käia. "Tita seeneje!" "Ämme" kaasa ja peamiselt meeldib talle "suur seen" ehk sirmik. Neid nähes on hirmus rõõmus ja kilkab: "Näe, suur seen!" "Uaaseen" sobib ka talle (uaa tähendab kukke), enamuste seente kohta aga ütleb "päh".

Õues meeldib puu alt "õuna" ja "ploomi" süüa, kuigi tihtipeale konstateerib peale hammustamist, et "apu" ja viskab minema.

Sõnu on tal jah päris tublisti juba ja saab ka nt vanaemaga telefonis räägitud, et "onu ivo suur änn", "metsa mati piima", "õues pine" (pime), kuidas "auh seenel" käib, "tita ploomi" sööb, "tita õues pissi" jne jne. Eristab ka "tuppa" ja "toas". Ning lõpuks on ka eristatavad, kas ta tahab "mahja", "mossi" või "piima", enne oli kõik üks "juua". Ainult kiikumist tähendab endiselt puhumine. Kusjuures kui ta õues pissil käib, siis enne käib koera kuudi juurest läbi, et "tita pissije", peale pissimist ütleb, et on"tühi" ja käib uuesti koerakuudi juurest läbi, et "tita pissi".

Kaheaastase jonnimisega on Karlil nii ja naa. Mõnikord on päev läbi tuju paha ja siis tuleb iga asja peale suur jonn. Teinekord pole päeva jooksul kordagi kuulda. Mõnda aega saatis õhtust magamaminemist ikka totaalne kisa, nutab nii, et hing kinni. Siis aga hakkasime "jätu" (jänku) raamatut lugema voodis ja saab suhteliselt rahumeelsemalt voodisse. Aeg-ajalt saab ka sellega ära meelitada, et tita ise, kui ta pole nõus näiteks, et emme talle pidžaamat selga hakkab panema. Ise paneb aga heameelega.

Teine änn

Juhtus nii, et meie kauaaegne sõber ja kaasteeline jättis meid ühel päeval lihtsalt tee äärde. Uuesti liikvele aitaks teda ainult uus süda. Kaalusime asja nii ja naa ning muud ei jäänud üle, kui uuesti liikumisvõimeliseks saamiseks uus auto liisida. Tutvusime erinevate mudelite ja lisavarustuse pakettidega, käisime pangas ja siis ootasime... Ka Karl teadis, et "emme bussi" ja "issi bussi" ja "änn ei saa" ja "teine änn". Eile lõpuks anti meile üle meie uue auto võtmed. Nii et saage tuttavaks - meie uus pereliige Kia Ceed Sporty Wagon. Sellist porikarva pruun ta ongi nagu pildil, hetkel oma pilti üles laadida ei saa. Loodetavasti teenib ta meid kaua ja truult.

Edit: perepilt:)

Viimane nädal

Oeh, aeg läheb ikka pagana kiiresti. Alles ma jõllitasin kahte triipu testil, juba on aeg oma suure kõhuga koju jääda, puhkusele, nagu hellitavalt öeldakse seadusetegijate poolt, kes ilmselt ei ole lapse/lastega kodus olnud. Aga jah, viimane nädalake veel tööl. Ja tööülesandeid on veel mitu-mitu. Muuhulgas on irooniliselt sama asi päevakorral, mis Maailmaparandaja lahkudes ja milles minultki teatud vastust oodatakse ning mida minagi järeltulijale jätta ei saa/ei taha. Raske on nii tööd teha.

Aga mis vahepeal veel juhtunud on. Juubeleid sai peetud ja kooli kokkutulekul käidud. Pildil on vanaema 80. sünnipäeva puhul kogunenud 4 põlvkonda (puudu on 1 lapselaps seitsmest). Nagu näha, on varsti lausa 2 uut liiget lisandumas:) Jah, kahest inimesest on saanud päris palju...

Majale sai lõpuks ometi katus peale. Nüüd on sisetööd teha, eks näis, kas uus ilmakodanik saab uude tuppa juba tulla või mitte. Tähtaeg on igal juhul seatud. Ahjaa... Blogis pole vist kuulutanud, et UH põhjal ütles arst meile: "Poiss, mis poiss!" Vähemalt ei pea roosasid asju ostma hakkama:)

Siinkohal kuulutan välja ka uue ennustusvõistluse. Eelmine kord keegi täppi ei pannud sünnikuupäevaga, Karlil oli oma plaan end vanaisa sünnipäevaks sättida. Seekord on arsti poolt pandud tähtaeg 28. oktoober. Ennustused on oodatud 30. septembrini. Kes teab, mis kutil seekord plaanis on, ühtegi sünnipäeva lähiümbruses oodata ei ole:)