Tavaliselt ärkan ma enne Karli, vahel harva äratab tema mind. Aga voodist välja ei raatsi ma nnast vedada, kui just kange pissihäda välja ei aja. Nii ma siis lebotan, mõtlen omi mõtteid ja vaatan magavat Karli. Ega asjata ei öelda, et kõige parem laps on magav laps:) Karl on magades nii ingellikult rahuliku näoga, nagu poleks tal ühtegi muret, pole kunagi olnudki ja ei tule ka. Ja siis ma vaatan teda ja mõtlen, et ma olen ikka üks väga-väga õnnelik inimene, et mind on sellise armsa lapsega õnnistatud. Ja varsti on neid rõõmuallikaid lausa kaks! Ega muidugi kõik hetked ei ole nii head ja kui Karl ikka jonnib, siis ta jonnib ikka korralikult ja võib närvi päris mustaks ajada, aga teinekord teeb ta nii vahvaid asju või ütleb jälle uue sõna või on midagi nutikat jälle tähele pannud ja ära õppinud, et kõik halvad asjad ununevad. Ükski teine inimene ei armasta sind ikkagi nii siiralt ja jäägitult, kui oma laps. Kui ta ikka käed kaela ümber paneb ja "Musi!" tahab või öösel sind kaissu võtab või oma pea sinu oma vastu sätib ja ütleb, et "Tita nunnu!", siis ei saa ju tema peale pahane olla kaua.
Kadri Adamson vist kunagi ühes intervjuus vastas sellisele tüüpilisele küsimusele, et mis tunne on olla lapsevanem, umbes nii: "Neile, kellel lapsi pole, võib mitu tundi rääkida, kui armsad ja vahvad lapsed on, aga nad ei saa sellest ikka enne aru, kui ise lapse saavad. Ja nendele, kellel on lapsed, polegi mõtet seda rääkida, nad teavad isegi." Täiesti õige, aga ma räägin teile ikkagi:)
Maa täitmisest muidugi veel juttu olla ei saa, meie oleme alles taastootmise režiimil. Kaks last oli meil kindlasti plaanis, aga välistada ei saa, et kunagi ka kolmandat pesamunaks tahame. Siis kindlasti tüdrukut!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar