Meie pere pesapuu

29. juuli 2015

Kesse?! ehk kuidas me Kesselaidu avastasime

Meie kambakesele meeldib hirmsasti saari vallutada. Olude sunnil pole ma alati vallutusretkedel saanud osaleda, aga kui sel aastal võeti plaani siin peaaegu meie enda külje all asuv Kesselaid, siis tahtsin hirmsasti minna. Ma tegelikult olen seal ühe korra käinud, aga tahtsin ikkagi minna. Sest esiteks, oli lootust üle pika aja sõpru näha, teiseks, ei ütle ma kunagi ära toredast merereisist ja kolmandaks arvasin, et suurtele poistele võiks see ka meeldida. Kõigepealt muidugi hakkas ilm meie plaane saboteerima. Algselt oli plaanis seal ka öösel telkida, aga kuna järgmiseks päevaks lubas tuult ja tormi, siis pidasime targemaks õhtuks suuremale saarele tagasi minna. Teiseks hakkasid minu plaani saboteerima Liisa ja Kaspar, kes tekitasid omale üle 38 ja 39-kraadised palavikud. Aga issi võttis löögi oma peale ja jäi nendega koju.
Kui mina mööda hobuseteed (läksin vist natuke valesti, aga tunneli lõpus paistis alati valgus ja kohale jõudsin :)) Lalli sadamasse jõudsin, olid teised juba saarele põrutanud. Nautisime siis natuke päikest ja merevaadet, kuni kapten paadiga tagasi jõudis. Sadamas fotokat kotist võttes avastasin, et selle patareid olid tühjad, nii et kõik pildid on tehtud telefoniga. Ja osad pildid on vist poiste tehtud :) (PS! kui keegi ei taha end siin piltidel näha, siis öelge ja ma võtan maha).
Praamid eemal:
 
Võtsime päikest: 
 Merereis algas:
Siin pildil on Sander veel võrdlemisi muretu. Kuigi sadamas tuul väga vali ei tundunud, siis merel oli lainet ikka päris kenasti ja paat kõikus, nii et Sandril hakkas päris hirm. Ega ta polnud nii pisikese paadiga enne sõitnud ka. Aga kohale me jõudsime, sellest viimase osa aerurammu abil, sest kütus lõppes :)
Saarel oli juba päris palju rahvast ees ja peale kallitiiru alustasime saare vallutamist. 
Usskuusk: 
 
Varinguoht pangal: 

 Õige pea oligi käes pikniku aeg. Otsisime tuulevaiksema koha ja kotist head-paremat välja.






 
 Vaade pangale, on jah varinguoht:



 Istuvad Kalevipoja toolikorjul:
 Tooli sees:
 Iste:
 Saare arhitektuurinäide:
 Tuumajaam :)



 Karl käskis kajakat pildistada :)
Saarel vabalt elavad veised, kes tahtsid veisbuuki saada:) Nende jälgi nägime kogu saarel päris palju, aga ühes kohas õnnestus nendega ka kohata. Mõned kitsed olid ka tegelikult karjas.
 Kõige väiksem matkaline puhkab korra.
 Teised ka puhkavad.  
Puhkehetk kestis seni, kuni Mps sai telefonikõne ilmajaamast, et tuul hakkab keerama ja tõusma. Siis hakkas kiire :) Pool saart oli veel vallutamata ja paadid teisel pool saart.
Teele jäi mõis:




 Koos inimtekkelise meteoriidikraatriga :)
 Ja keldriga, mille võlvid endiselt seisid.


 Ja siis jõudsimegi sadamasse, jagunesime järjekordselt paatidesse ja asusime tagasiteele.

 Ees on teine paatkond.
 Saar:

 Jõudsime järgi:
Tagasiteel oli vist väike vaikusehetk enne tormi, sest meri oli siledam kui hommikul ja Sander ei kartnudki. Tegin juba hommikul nalja, et ta peab ju saarele jääma, kuna kardab paadisõitu tagasi. Lõppkokkuvõttes olid minu väikesed reisisellid väga rahul, kuigi väsinud.

Kommentaare ei ole: