Meie pere pesapuu

6. jaanuar 2014

2013

Kuigi ka suur osa 2012. aastast on siin blogis vahele jäänud, siis see on juba liiga kauge ajalugu, aga 2013 alles lõppes ju, seega mõtlesin, et võiks ikka mõne sõna ja pildiga selle kokku võtta.
Minu minut Eesti Vabariigi aastapäeval:

Karl lõpetas lasteaia:

 
Ja läks kooli:


 
Juulis tähistasime tinapulma:
Aitäh kõigile sugulastele ja sõpradele, kes selle päeva meile meeldejäävaks tegid!
 
Võtsime omale uue pereliikme: Nipsu. Otsisime kevadest saati kutsikat, aga millegipärast, kui vaja on, siis keegi ei paku:) Ühel hetkel aga selgus, et tuttava tuttaval on üks koer ülearu ja et kui keegi teda ei taha, siis ta pannakse magama. Muidugi me võtsime siis ta endale. Ta on u aastane emane koer, väga aktiivne ja vallatu ja suur sõber. Ainuke paha komme on tal peale hüppamine, aga näha on, et sellega väljendab ta oma meeletut rõõmu ja sõprust.  
 
 
Juulikuus näitas rasedustest mulle kahte triipu. See oli muuseas samal päeval, kui me Maailmaparandaja ja Mpsi uhiuut Täpsi haiglasse vaatama läksime:)
 
Septembris aga pöörati meie elu (esimest korda) pea peale, kuna ultraheli näitas, et me ootame kaksikuid! Selle mõttega andis ikka endalgi harjuda, suurem muidugi oli perekondade ja sõprade üllatus. Abikaasa õde arvas tükk aega, et temaga tehakse nalja:) Rasedus kulges alguses hästi, ainult veidi rohkem iiveldas, kui varasematel kordadel. Siis aga sattusin kõhuvaluga erakorralisse ultrahelisse, kus tuvastatigi, et neid on hoopis 2! Kästi puhata ja läkski paremaks. Edasi oli päris tore ja kerge, kuna päris raskeks ei jõudnudki minna... 3. ultrahelis arvas arst, et üks on kindlalt poiss, teise kohta arvas, et võiks olla tüdruk, aga päris kindel ei olnud, kuna teine ei näidanud eriti hästi. Pidasime ikka pöialt, et saaks vähemalt ühe printsessigi oma perre, kuigi olin täiesti valmis, et mul on 4 poega:)
 
Lisaks mahub aastasse veel kohaliku volikogu valimistel kandideerimine, väga huvitav kogemus, kuigi valituks ma (õnneks) ei osutunud. Samas sain ma ühe hääle rohkem, kui ma ootasin:) Ja kuna valimisliit, kus ma kandideerisin, võitis ja sai volikogus enamuse, siis saan ma kaasa lüüa keskkonnakomisjoni töös. Saab näha, kuidas see edaspidi võimalik on.

Et Sander ka päris tähelepanuta ei jääks, siis tema läks suurte rühma sügisel. Sander oskab nüüdseks lühemaid sõnu lugeda ja kirjutab juba päris hästi. Siin on ta oma 5. sünnipäeval:
 
 

Kommentaare ei ole: