Meie pere pesapuu

28. detsember 2013

Tiku ja Taku sünd 28.12.2013

Hommikusöögiks täiesti maitsetu tatrapuder, nii palju, kui võiga sai süüa, niipalju läks alla, aga isegi mul jäi seekord toit järgi.
Taaskord rutiinne KTG, kuid seekord tundsin KTG ajal nagu emaka toonuseid ja ka KTG näitas neid. Kui ma ämmaemandalt küsisin selle kohta, siis ta arvas, et need tingitud laste liigutamisest. Voodis pikutades neid eriti tunda ei olnud enam ja nii rahunesin uuesti.
Ema tuli jälle külla koos mu tädiga ja tõid kaasa pesemisvahendid ning natuke puuvilju ja lugemist. Mõtlesin õhtul lõpuks duši alla minna, et jälle inimese tunne tuleks:)
Õhtuse KTG ajal aga tundsin jälle emaka toonuseid ja seekord tugevamini, kui enne. See tegi ka ämmaemanda vist natuke murelikumaks. Igal juhul ta käis ka hiljem mitu korda mind kontrollimas ja päris, kuidas on. Kurb oli tõdeda, et midagi nagu ikka on:(. Hiljem tegi veel ühe KTG, mis endiselt näitas emaka tööd. Seepeale kutsus ta valvearsti. Ta tegi läbivaatuse ja tuvastas, et emakakael on avanenud 3 cm. See oli uudis, mida ma olin kuulda kartnud, aga nüüd oli see käes. Ta arvas, et kuna üks kaksik oli hästi madalal, siis ta ilmselt surub vastalt emakasuule ja see avaneb. Küsisin küll, et kas midagi teha ei ole ja ta vastas, et tilguti, mida ma varasemalt emaka kokkutõmmete vastu olin saanud, ei pruugi töötada, vaid hoopis peidab emaka töö ja kuna titad on nii väikesed, siis pole nende sünniks suurt avatust vajagi, mistõttu ühel hetkel võib üks lihtsalt ära sündida ja kuna teine on risti ja samuti väga väike, siis ei pruugi teda sealt kättegi saada. Tema arvamus oli, et tuleks teha kohe keiser ja seljatuimestusega, et see oleks nii mulle, kui lastele parem. Natuke kõhkles veel, kui kuulis, et ma suht hiljuti (st varem kui 6 tundi tagasi) olin saiakese söönud ja lubas anestesioloogiga konsulteerida igaks juhuks. Ega mul muud üle jäänud, kui nõustuda, sest muid valikuid nagu polnudki enam. Tol hetkel suutsin veel olla paaniliselt rahulik:)
Mind saadeti nõusolekut kirjutama, asju kokku panema ja pissile, saatsin ka kõheldes abikaasale sõnumi, kuigi tükk aega mõtlesin, mida ja kuidas talle öelda. Aga teadmatuses hoida ei tundunud ka aus. Ja siis pandi teisele käele teine kanüül, kästi kõik peale öösärgi ära võtta ja sõidutati ratastoolis neljandale korrusele. Teel ämmaemand ja õde rääkisid omavahel tühjast-tähjast ja see oli kuidagi rahustav. Operatsioonisaali eesruumis tervitas mind anestesioloog ja ilmselt mingi õde, veel kord küsiti söömise kohta. Nii kui mind ratastoolist üles aeti, et õde mind operatsioonisaali juhataks, oli mul täielik paanika lahti. Aga teha polnud enam midagi. Mulle pandi jalga mingid sussid ja juustele mütsike, aidati operatsioonilauale ja pandi andureid jälle külge. Ühele käele vererõhu mõõtja, teisel oli tilguti ja näpu otsas andur ning rinnal südame andurid. Siis hakkas anestesioloog seljasüsti tegema. Mina vaatasin, kuidas õde vajalikke riistu valmis paneb. Kusjuures seljasüst ei olnud valus, pigem oli väga kummaline, kuidas keegi su selgroolülide vahel krudistab. Ja siis hakkas kõigepealt üks jalg surisema ja siis teine. Mulle tõmmati lina ette ja anestesioloog kontrollis külma vatitupsuga, mida ma tunnen. Ülalpool kehal tundsin külma, allpool ainult pehmet puudutust. Anestesioloog veel hoiatas, et tuimestus alandab vererõhku ja esimene märk liiga madalast vererõhust on südame pahadus ja ma peaks sellest teadma andma, kuna aparaat ei pruugi õigel ajal mõõta. Ja siis tulid arstid ning ka lastearstid olid valmis ja panid veel paika, et kumb esimese ja kumb teise võtab. Ja siis läks asi kummaliseks: sa tunned, kuidas keegi su kallal toimetab, aga aru ei saa midagi. Minu arust läks õige kaua aega, ka mu käed hakkasid surisema (anestesioloog ütles, et ilmselt läks tuimestus liiga kõrgele!) ja vahepeal tekkis üldse selline tunne, et ma lendan. Mulle pandi ka hapnikumask mingi aeg. Midagi need arstid omavahel rääkisid, aga ma ilmselt ei salvestanud. Ainust mõte oli, et kas pisid ikka elavad! Ja nutsin lahinal. Ja siis ütles arst, et vaadake kella, esimene tuleb, TÜDRUK! ja kohe oli kuulda väikseid viiksatusi. Mõtlesin veel, et kui ta nutab, järelikult elab. Arstid toimetasid midagi temaga laual, pakkisid sisse, näitasid tekkide vahelt mulle, kuigi ega ma eriti midagi ei näinudki, lasid sümboolse musi teha ja läinud ta oligi. Seejärel käskis arst jälle kella vaadata, teine tuleb, POISS! ja ka oli kuulda viiksatusi. Jumal tänatud mõlemad on elus! Temaga toimetati ka midagi laual, pakiti sisse, näidati mulle ja läinud ta oligi. Edasi hakati ilmselt mind kokku lappima. See tundus ka hirmus kaua aega võtvat. Lõpuks ütles arst, et kõik on korras ja soovis õnne värskele emale. Tol hetkel ei tundunud mulle nagu kohane õnne soovida. Ma ei teadnud ju, mis seisus pisid on. Mind keerati operatsioonilaualt maha ja sõidutati intensiivravipalatisse. Andurid jäid külge ja iga tunni aja tagant mõõtis masin vererõhku. See oli suht olematu, 50/100 kanti.  Ja siis läks põrgu lahti. Nutsin meeletult, meeletult külm oli, nii et ma värisesin kahe teki ja soojenduslina all, lõpuks toodi veel soojakott. Siis hakkas vist tuimestus kaduma, mõlemad jalad olid nagu sipelgaid täis ja see oli väga vastik. Und ei tulnud. Mõttes palusin kõiki ja kõike, et nad mu pisidele jõudu annaks. Siis hakkasid lisaks kõigele emaka kokkutõmbed, mis olid vägagi valusad. Tahtsin kõigest jõust külge keerata, aga jalad ei kuulanud kuidagi sõna ja lisaks oli valus. Mingi aeg tuli lastearst ja teatas ainuvõimaliku hea uudise: mõlemad lapsed on elus ja tublid, lastearstid on rahul. Tüdruk oli natuke tublim, kaalus 860 g ja talle polnud vaja isegi surfaktanti süstida, hingab CPAP-iga ise, lisahapnik. Poiss kaalus 854 g, talle süstiti surfaktanti, aga hingab ka CPAP-i toetusel, lisahapnik. Et arstid tegelevad nendega ja võtame tunni kaupa. See vähemalt natukene rahustas mind. Kui see helikopteriöö tundus pikk, siis see öö oli veel eriti pikk. Mõtlesin, et miks mõni naine vabatahtlikult tahab keisrilõiget, ma oleksin olnud nõus neid kaksikud pigem 2 korda eraldi sünnitama, kui seda õudust üle elama.
Ämmaemand tuli mind mingi aeg lüpsma, et kas proovime, et lastetoast küsitakse piima. Ma mõtlesin, et esialgu antakse doonorpiima, aga mõtlesin, et võiks ju proovida, vähemalt midagi saan laste heaks teha. See oli jälle üks kummaline kogemus. Minu üllatuseks ämmaemand isegi sai sinna süstlasse midagi. Mingi aeg vist lõpuks isegi tukastasin pisut.            

1 kommentaar:

maailmaparandaja ütles ...

Palju jõudu teile sinna haiglasse!