Lapsepõlvest

Meie peres toimus sel nädalal elukorralduse muutus või õigemini muutuse algus. Teisipäeval käis Sannu esimest korda pikemalt lasteaiaga tutvumas. Ta on seal enne ka käinud muidugi, peamiselt vennal järgi, aga ka jõulupeol ja paari korral natuke mängimas. Seekord võeti kogu varustus ja issi kaasa ning mindi kohe pikemalt. Esimesel päeval tuldi enne magamaminekut ära. Teisel päeval jättis issi ta juba pikemalt omaette ja jäi ka lasteaeda magama, Sannu siis ikka:). Kolmandal päeval oli juba pea terve päev omaette, issi käis aeg-ajalt vaatamas. Ja täna ka. Issi pole meil omal ajal lasteaias käinud, nüüd siis sai tasa teha kaotatud aja. Parem hilja kui mitte kunagi, eks:)

Tegelikult on Sannu väga tubli olnud. Pole suuremat jonni olnud, et ei taha üldse lasteaeda minna. Eile läks ainult issi süles, täna juba ise, teretas rõõmsalt ja lehvitas mulle. On lasteaias söönud ja potil käinud, mängib, tundub, et suhtleb ka teistega. Paistab, et on ka iseseisvam ja hakkajam: üritab ise riidest ära võtta ja riidesse panna. Õhtuti muidugi tundub, et on kodus jonnakam ja tahab rohkem sülle, aga vastavalt lastevanemate piiblile "Pere ja kodule" on see loomulik. Veel üks huvitav muutus seoses lasteaeda minekuga on see, et nüüd õhtuti lapsed magavad veerand tunniga. Varem võis müramisele kuluda lausa tund. Samas hommikul on niiii raske magusalt magavat last üles ajada. Siis mõtlen küll, et kas ikka peab. Võiks ju veel kodus olla. Sest aega tegelikult ju veel on. Aga eks paistab, kuidas harjub. Rühmas on mitu temast noorematki last. Teisipäeval plaanime ta esimest korda üksinda jätta terveks päevaks.

Nüüd on nii, et terve pere läheb hommikul välja ja õhtul tuleme. Tuba on külm, süüa pole keegi teinud, kass ja mänguasjad on kurvad. Menüü osas peab nüüd kiiremalt valmivaid toite välja mõtlema. Lasanjet ju enam valmistama ei hakka:)