Karl vist on harjunud, et emmet kodus pole enam. Müttab pool päeva õues Reksiga, nii et igav ei hakka. Õhtuti teeme veel teise õuetiiru ja vabatahtlikult teda tuppa ei saa. Siin pilt, kuidas Karl peremehelikult käed taskus õues ringi käib. Taskud avastas ta oma jopel hiljaaegu.
Kuna ta kangesti õues olla tahab ja ka liivakastis juba natuke püsib liiva kühveldades, siis oli paras aeg talle päris liivakast teha. Enne mängis ta keldri ehitamiseks toodud liivahunnikus. Issi tegi kasti valmis, koos käisime liiva toomas. Karl aitas ka kühveldada:
Ja siis on ta uues liivakastis ametis:Kusjuures issi ja memme eeskujul tassib ta oma ämbrikestega ka liiva mööda õue teedele laiali, pärast tambib ära ka kenasti. Ja liivavormid tulevad vahel päris väljagi.
Vahepeal sai Karl aasta ja 11 kuud vanaks. Oskab oma traksipükstel traksid peale panna ja luku eest kinni, sallkrae ja mütsi pähe panna. Sokke üritab jalga panna, aga ei tule ikka välja veel. Voodi tegemisel on ta asendamatu abimees. Ja memmel aitab laudas kõikidele loomadele peeti anda. Uusi sõnu on tulnud: memm (vanaemale), auh (Reksile muidugi), juua, puu, sai.
4 kommentaari:
Hmm... mul polegi sellist pühavihast kodanikku veel näha õnnestunud (ptüi-ptüi-ptüi)... igasugu muid erinevaid tüüpe aga küll.
Ma ühte nägin kunagi - oli ka naabri naaber.
Tundub, et need on siis kõikse vihasemad.
on püha viha täis kodanikud ("kuidas mina ei saa maja ehitada, aga meite külavanem saab, miks selline vahetegemine??!"), on eriti püha viha täis kodanikud (üks mees, kes ei saanud oma metsas puid raiuda ja siis käratas, et "sain vähemalt teie põranda ära määrida!!!") ja siis on Sõnajalad või härra Ü.Õ (ups, did I say the last one out loud?)...
Postita kommentaar