Esimene töönädal

Esimene töönädal on siis edukalt üle elatud. Tööd ikka jätkub, pea iga päev on üks uus planeering sisse tulnud. Täna edastasin esimese endakoostatud kirja allakirjutamiseks. Olen jõudnud suhelda ka Maailmaparandaja suure sõbraga Kuressaare Linnavalitsusest, kelle jäätmealasele küsimusele ma aga vastata ei osanud, lubasin uurida:) Tundub, et tüütumate töökohustuste edasilükkamine on ka mul ka juba veres. Kohvipausidega veel harjunud pole. Kes see normaalne inimene joob tööpäeva jooksul 2 tassi kohvi? Töölolemise kolmandal päeval kuulasid mind juba ministeeriumi inimesed üle tööanalüüsi vestluse sildi all:) Õnneks ma väga jänni ei jäänud neile vastamisega, et mida ma oma töös peaksin tegema, sest teinud ma selleks hetkeks polnud õieti midagi. Kerge selline ebakindlus on ikka sees, kangesti tahaks, et keegi targem kogu aeg ütleks, et nii on õige. Teised siin tsiteerivad peast seaduseparagrahve ja määrusi. Üldiselt töökaaslased on toredad ja aitavad vajadusel, eriti muidugi Laisik. Ja Maailmaparandajat olen muidugi ka parasjagu tüüdanud oma küsimustega, kuigi tal omalgi palju tegemist ja sisseelamist.

Teistest tegemistest veel nii palju, et Murdjalapsukese sünnipäeval sai käidud ja erinevalt eelmisest külastusest läks neil ikka päris tihti asjade pärast riiuks. Karl oli kohutavalt kade, tahtis kõiki mänguasju endale ja teise torditükki. Aga tundus, et tal oli siiski lõbus ja suur vaheldus. Pilt sellest, kuidas konkurents mõjub:

Ja Karl koos Anettega, kes oli teistest pisut noorem, aga kuna nad rääkisid ühte keelt erinevalt Murdjalapsukesest, siis tundusid nad hästi üksteisest aru saavat.

Karl vanaisa (õigemini apa, nagu tema ütleb) sünnipäevatorti kaunistamas.

Ja tulevane Picasso, ise on ta vähemalt oma kunstiteostega rahul, näitab kõigile ja kommenteerib ise: "Vau, vau, vau!".

Karli ma siinkohal veel kiitma ei hakka, aga tundub, et emme töölkäimine väga šokeerivalt mõjunud ei ole. Või pole talle lihtsalt kohale jõudnud, et nii need asjad jäävadki:)