Eelmise postituse jätkuks peab ütlema, et Karli palavik küündis õnneks järgmisel päeval ainult 37,7-ni ja oli kolmandal päeval juba uusi ohvreid otsimas, kuid köha ja nohu on siiani seltsilisteks. Täna öösel üle nädala aja magas ta rahulikult terve öö.

Peab mainima, et mulle mu töö meeldib, eriti kui saab tööajast ikka väljasõitudel ja objektidel käia. Praeguste ilmadega ei püsiks enam kuidagi kontorilaua taga ja tegelikult peab ikka oma silmaga üle vaatama, mis kuskil on või teha tahetakse. Eile sai käidud Laisikuga saartel - Kesselaiul ja Viirelaiul. Polnud kunagi varem seal käinud, ainult praamiaknast vaadanud mööda sõites. Meri oli õnneks rahulik, laev kiire, seltkond mõnus. Kesselaid olid ilus oma nurmenukke täis nurmedega, kiviaedade ja kadakatega. Viirelaid aga ongi nii lage, kui eemalt paistab, see-eest tuletorni otsast oli vaade päris hea. Kunagi näitan võib-olla pilte ka.

See töönädal on õnneks üsna lühike, homme ongi viimane tööpäev, mis on ka lühendatud. Saab kodus kevadist ilma nautida. Järgmisel nädalal võib mind leida kiirvisiidil mandril, ilmselt lõunapool Võrumaal. Esimene komandeering:)

Väike radiaator

Üks halvemaid, kurvemaid ja valusamaid asju lapsevanemaks olemise juures on see, kui laps on haige. Pühid ta juba valusaks muutuvat tatist ninaalust, vaatad ta kurnatud halle silmi ja surud ta väikese kuuma keha oma kaissu. Ja oled nõus milleks iganes, kui saaks ainult tema asemel kannatada. Aga ei saa ja nii pead ainult pealt vaatama ja üritama tal olemise võimalikult talutavaks teha. Eks te saate sellest valutavast emasüdamest siis kunagi aru, kui oma laps on haige. Aga jah, kahjuks tuli eile Karlil nohu ja õhtupoole ka palavik, mis öösel kerkis 38,7 kraadini, nii et tuli palavikualandaja tarvitusele võtta. Pool ööd olime magamata, peale rohu saamist jäi rahutusse unne. Ehk läheb tal täna paremaks. Ei taha teda kannatamas näha:(

Kolmandal töönädalal nägin ära ametnike peale püha viha täis oleva kodaniku. Kusjuures tema ei olnud otseselt asjaga seotud, oli hoopis naabri naaber. Ja õnneks ta minu peale väga tige ei olnud, keskkonnainspektori peale pigem. Et miks te ometi midagi ette ei võta, laske tal see ära lammutada ja koristada. Inimesed ei saa aru, et ametnikud saavad lähtuda ainult seadustest.

Ma vaatasin, et olen ise ka alguseks päris karm ametnik olnud, 5 menetletud planeeringust 3 olen tagasi saatnud, kahest menetletavast ka 1 läheb tagasi.

Karl vist on harjunud, et emmet kodus pole enam. Müttab pool päeva õues Reksiga, nii et igav ei hakka. Õhtuti teeme veel teise õuetiiru ja vabatahtlikult teda tuppa ei saa. Siin pilt, kuidas Karl peremehelikult käed taskus õues ringi käib. Taskud avastas ta oma jopel hiljaaegu.

Kuna ta kangesti õues olla tahab ja ka liivakastis juba natuke püsib liiva kühveldades, siis oli paras aeg talle päris liivakast teha. Enne mängis ta keldri ehitamiseks toodud liivahunnikus. Issi tegi kasti valmis, koos käisime liiva toomas. Karl aitas ka kühveldada:

Ja siis on ta uues liivakastis ametis:

Kusjuures issi ja memme eeskujul tassib ta oma ämbrikestega ka liiva mööda õue teedele laiali, pärast tambib ära ka kenasti. Ja liivavormid tulevad vahel päris väljagi.

Vahepeal sai Karl aasta ja 11 kuud vanaks. Oskab oma traksipükstel traksid peale panna ja luku eest kinni, sallkrae ja mütsi pähe panna. Sokke üritab jalga panna, aga ei tule ikka välja veel. Voodi tegemisel on ta asendamatu abimees. Ja memmel aitab laudas kõikidele loomadele peeti anda. Uusi sõnu on tulnud: memm (vanaemale), auh (Reksile muidugi), juua, puu, sai.

Esimene töönädal

Esimene töönädal on siis edukalt üle elatud. Tööd ikka jätkub, pea iga päev on üks uus planeering sisse tulnud. Täna edastasin esimese endakoostatud kirja allakirjutamiseks. Olen jõudnud suhelda ka Maailmaparandaja suure sõbraga Kuressaare Linnavalitsusest, kelle jäätmealasele küsimusele ma aga vastata ei osanud, lubasin uurida:) Tundub, et tüütumate töökohustuste edasilükkamine on ka mul ka juba veres. Kohvipausidega veel harjunud pole. Kes see normaalne inimene joob tööpäeva jooksul 2 tassi kohvi? Töölolemise kolmandal päeval kuulasid mind juba ministeeriumi inimesed üle tööanalüüsi vestluse sildi all:) Õnneks ma väga jänni ei jäänud neile vastamisega, et mida ma oma töös peaksin tegema, sest teinud ma selleks hetkeks polnud õieti midagi. Kerge selline ebakindlus on ikka sees, kangesti tahaks, et keegi targem kogu aeg ütleks, et nii on õige. Teised siin tsiteerivad peast seaduseparagrahve ja määrusi. Üldiselt töökaaslased on toredad ja aitavad vajadusel, eriti muidugi Laisik. Ja Maailmaparandajat olen muidugi ka parasjagu tüüdanud oma küsimustega, kuigi tal omalgi palju tegemist ja sisseelamist.

Teistest tegemistest veel nii palju, et Murdjalapsukese sünnipäeval sai käidud ja erinevalt eelmisest külastusest läks neil ikka päris tihti asjade pärast riiuks. Karl oli kohutavalt kade, tahtis kõiki mänguasju endale ja teise torditükki. Aga tundus, et tal oli siiski lõbus ja suur vaheldus. Pilt sellest, kuidas konkurents mõjub:

Ja Karl koos Anettega, kes oli teistest pisut noorem, aga kuna nad rääkisid ühte keelt erinevalt Murdjalapsukesest, siis tundusid nad hästi üksteisest aru saavat.

Karl vanaisa (õigemini apa, nagu tema ütleb) sünnipäevatorti kaunistamas.

Ja tulevane Picasso, ise on ta vähemalt oma kunstiteostega rahul, näitab kõigile ja kommenteerib ise: "Vau, vau, vau!".

Karli ma siinkohal veel kiitma ei hakka, aga tundub, et emme töölkäimine väga šokeerivalt mõjunud ei ole. Või pole talle lihtsalt kohale jõudnud, et nii need asjad jäävadki:)