Vihmapühad

Eile kallas terve päev läbi vihma alla, et see vesi sealt taevast ka otsa ei saa. Kuidas sa suvitad selliste ilmadega?

Nädalavahetus möödus mul seekord eriti vaikselt - olin üksinda kodus. Ok, tegelikult mitte päris üksinda, kuna mul on ju alati Karl, lisaks veel minu 80-aastane vanaema (kes annab teise lapse mõõdu välja), kass vahelduva eduga (talle ei meeldi õieti kumbki laps) ja lambad. Aga tegelikult üksinda maal on ikka päris igav. Alles linnast tulnuna naudid tõesti iga vaikusehetke ja puhta õhu sõõmu, aga pikapeale ainult sääskedest seltsiks ei piisa. Seega suundusimegi pühapäeval Karli ja kahe vanaemaga Taritusse laulupeole. Seal nägime muuhulgas ka laulvat Laisikut.

Karlile meeldib hirmsasti vaarikaid süüa. Kui me vaarikapõõsast niisama mööda läheme, näiteks posti tooma, siis sirutab käe välja ja pistab kisama. Ta üritab ise ka marju põõsa pealt kätte saada ja oma väikeste näpukestega see isegi õnnestub, kuid alati ei ole need punased, mis näppu jäävad. Tikritega on lihtsam, kuigi need torgivad, on kõik marjad söödavad. Ning kui ema venna sünnipäevatordi jaoks marju oli korjanud ja Karl kogemata koos ämbrikesega üksinda kööki jäi, olid varsti kõik vaarikad otsas, osad kõhu ja näo peal ka, mustsõstrad aga olid välja praagitud ja maha loobitud.

Üks ametlik teadaanne on ka, kes kogemata pole veel kuulnud. Me kolime Saaremaale tagasi ja hiljemalt 1. septembriks oleme me uuesti saarlased. Meid Karliga võib esialgsete plaanide kohaselt Tartus viimaseid kordi veel kohata alates 6. augustist paari nädala jooksul, peale seda võib ainult Saaremaale meile külla tulla.