Täna sai põnn siis 3-nädalaseks juba. Päris suur poiss juba:) Ja meie oleme vanemaks olemisega ära harjunud.
Praegu kirjutame siin koos blogi, õigemini mina kirjutan ja kiigutan samal ajal teda turvahällis. Igasugune kiigutamine tundub talle meeldivat ja paneb vist kõhuvalu ka mõneks ajaks unustama, eriti hea on, kui issi kätel kiigutab. Aga jah, Karli kiusavad ka vist need kuulsad gaasivalud, ei taha üldse magada enam (ainult vankris) ja nutab palju. Nii kurb on nii pisikest vaadata, kui ta nutab ja väga abitu tunne on, kuna ei saa teda kuidagi aidata. Aga kui gaasivalud parasjagu ei kiusa, siis on ta väga armas laps. Tema naeratus on ikka väga lai ja kõikevõitev.
Eelmisel nädalal käis arstitädi ka Karli vaatamas. Ja ütles, et tal on suur jalg, järelikult tuleb pikk poiss. Kuulas, vaatas ja katsus teda ning ütles, et kõik on omal kohal ja tubli poiss on. 16. juunil läheme ise arsti juurde, siis kaalutakse ja mõõdetakse.
Mõned oskused on ta ka juba omandanud. Oskab ennast küljepealt selili nihverdada, keeramiseks on seda vist palju veel nimetada, aga siputab ja siputab ning ongi selili. Ja häälitseb ka heas tujus olles, justkui räägiks pikad jutud maha. Üldiselt vannis käia talle meeldib ja vankriga on ka tore sõita, kui väga palju ei raputata. Vankrisõidu ajal hoolitseb ta ema kehakaalu eest ka- kui vanker pikemaks ajaks seisma jääb, siis teeb kohe silmad lahti ja natukese aja pärast on kuulda vääksumist. Aga me oleme juba kõik olulisemad kohad läbi käinud- botaanikaaed, Toomemägi ja Emajõe-äärne. 2 tunniga jõuab uskumatult pika ringi teha.
Kolmapäeval üritame siis Karli lõpuks Eesti riigi kodanikuks ka teha ametlikult ja talle nime panna. Tahtsime seda küll Saaremaal teha, aga kahjuks ei saa me sinna õigel ajal minna.
Praegu kirjutame siin koos blogi, õigemini mina kirjutan ja kiigutan samal ajal teda turvahällis. Igasugune kiigutamine tundub talle meeldivat ja paneb vist kõhuvalu ka mõneks ajaks unustama, eriti hea on, kui issi kätel kiigutab. Aga jah, Karli kiusavad ka vist need kuulsad gaasivalud, ei taha üldse magada enam (ainult vankris) ja nutab palju. Nii kurb on nii pisikest vaadata, kui ta nutab ja väga abitu tunne on, kuna ei saa teda kuidagi aidata. Aga kui gaasivalud parasjagu ei kiusa, siis on ta väga armas laps. Tema naeratus on ikka väga lai ja kõikevõitev.
Eelmisel nädalal käis arstitädi ka Karli vaatamas. Ja ütles, et tal on suur jalg, järelikult tuleb pikk poiss. Kuulas, vaatas ja katsus teda ning ütles, et kõik on omal kohal ja tubli poiss on. 16. juunil läheme ise arsti juurde, siis kaalutakse ja mõõdetakse.
Mõned oskused on ta ka juba omandanud. Oskab ennast küljepealt selili nihverdada, keeramiseks on seda vist palju veel nimetada, aga siputab ja siputab ning ongi selili. Ja häälitseb ka heas tujus olles, justkui räägiks pikad jutud maha. Üldiselt vannis käia talle meeldib ja vankriga on ka tore sõita, kui väga palju ei raputata. Vankrisõidu ajal hoolitseb ta ema kehakaalu eest ka- kui vanker pikemaks ajaks seisma jääb, siis teeb kohe silmad lahti ja natukese aja pärast on kuulda vääksumist. Aga me oleme juba kõik olulisemad kohad läbi käinud- botaanikaaed, Toomemägi ja Emajõe-äärne. 2 tunniga jõuab uskumatult pika ringi teha.
Kolmapäeval üritame siis Karli lõpuks Eesti riigi kodanikuks ka teha ametlikult ja talle nime panna. Tahtsime seda küll Saaremaal teha, aga kahjuks ei saa me sinna õigel ajal minna.
4 kommentaari:
"Tema naeratus on ikka väga lai ja kõikevõitev."
:D
Temast võib ju täitsa asja saada siis. Ma küll ei usu, et temast minu naeratuselaiuserekordile mingit ohustajat oleks
:D
irw@previous comment.. mõni siin tunneb end ikka natuke ohustatuna.. miks muidu selline kommentaar :oD
ja mis kuupäeva ma pean nüüd veel roheliseks värvima, kallid Kätlin, Margus ja Karl?
Keskkonnatehnoloogi päevad võiks kõik rohelised olla:), aga Saaremaale saabume 16. juunil ja lahkume 9. juulil ilmselt.
ehh, mul ikka vedas selle 16.juuni valimisega Tartusse sõidu päevaks :oP
ja enamasti on päevad tõesti helerohelised, 9ndama triibutasin tumerohelisega üle esimese hooga..
Postita kommentaar