Rahva tungival nõudmisel ja Karli loal üritan kirjutada.
Ma olen ise endamisi varem naernud neid titemammasid, kes peale lapse sündi endast ja lapsest ainult mitmuses räägivad. "MEIE sõime tublisti, MEIE kakasime 3 korda, MEIE käisime vannis, MEIL on gaasid" jne. Ja ükspäev märkasin, et mul on juba kalduvus sama teha. Püüan ennast parandada, Karl on siiski Karl ja mina olen mina, kuigi me veedame terved päevad koos. TEMA kakab ja MINA pesen teda, MINA pakun talle tissi ja TEMA sööb. Aga see MEIE tuleb üsna iseenesest, kui küsitakse, et kuidas TEIL läheb ja mis TE teinud olete.
Meie põngerjas on aga täiesti fantastiline. Kui eelmisel nädalal ta veel ainult sõi ja magas, siis nüüd ta enam tissi otsas magama ei jää ja tahab peale sööki maailma uudistada ja emme-issiga suhelda. Vaatab oma suurte tumedate silmadega ringi, eriti põnev on emme-issi nägu vaadata, aga ka valge lae poole on päris põnev kiigata. Ja näoilmeid muutuvad tal ülikiiresti. Vahel on terve nägu naeru täis, järgmisel hetkel on kulm üllatusest kõrgel ja suu torus, järgmisel hetkel on terve nägu haigutust täis ning mõne aja pärast on kulm väga kipras ja nägu nutust kortsus. Aga eriti armas on ta magades, nägu on siis nii rahulik ja lausa ingellik, vahel on käed ka põse all.
Nüüd sai pikk kiidulaulu küll, aga ta tõepoolest ongi nii armas. OK, on ka mõned mitte-nii- armsad hetked, et teile liiga idealiseeritud pilt ei jääks. Näiteks kui ta õhtul nutab (kõhuvalu tõttu vist) ja magama ei jää, emme aga oleks ammu unenägude maal.
Ma loodan, et meist ei saa päris selliseid vanemaid, kes ainult lapsega kodus on ja enam muust rääkida ei oska ega taha, nii et ärge meid automaatselt seltskonnast välja arvake, eks me tasapisi vaatame, kus ja millal Karliga käia annab. Pealegi on meil ju nüüd niiii uhke reisivoodi, et me saame teile kõigile külla tulla:) Aitäh teile!
Nüüd on vist aeg põnniga välja jalutama minna. Kusjuures see pole üldse nii kerge ettevõtmine, kuna kõnniteede olukord on kohati lausa kohutav ning aeg-ajalt peab väga hästi mõtlema, kust üldse läbi saab nii et Karl ka vankris magada saaks.
Ma olen ise endamisi varem naernud neid titemammasid, kes peale lapse sündi endast ja lapsest ainult mitmuses räägivad. "MEIE sõime tublisti, MEIE kakasime 3 korda, MEIE käisime vannis, MEIL on gaasid" jne. Ja ükspäev märkasin, et mul on juba kalduvus sama teha. Püüan ennast parandada, Karl on siiski Karl ja mina olen mina, kuigi me veedame terved päevad koos. TEMA kakab ja MINA pesen teda, MINA pakun talle tissi ja TEMA sööb. Aga see MEIE tuleb üsna iseenesest, kui küsitakse, et kuidas TEIL läheb ja mis TE teinud olete.
Meie põngerjas on aga täiesti fantastiline. Kui eelmisel nädalal ta veel ainult sõi ja magas, siis nüüd ta enam tissi otsas magama ei jää ja tahab peale sööki maailma uudistada ja emme-issiga suhelda. Vaatab oma suurte tumedate silmadega ringi, eriti põnev on emme-issi nägu vaadata, aga ka valge lae poole on päris põnev kiigata. Ja näoilmeid muutuvad tal ülikiiresti. Vahel on terve nägu naeru täis, järgmisel hetkel on kulm üllatusest kõrgel ja suu torus, järgmisel hetkel on terve nägu haigutust täis ning mõne aja pärast on kulm väga kipras ja nägu nutust kortsus. Aga eriti armas on ta magades, nägu on siis nii rahulik ja lausa ingellik, vahel on käed ka põse all.
Nüüd sai pikk kiidulaulu küll, aga ta tõepoolest ongi nii armas. OK, on ka mõned mitte-nii- armsad hetked, et teile liiga idealiseeritud pilt ei jääks. Näiteks kui ta õhtul nutab (kõhuvalu tõttu vist) ja magama ei jää, emme aga oleks ammu unenägude maal.
Ma loodan, et meist ei saa päris selliseid vanemaid, kes ainult lapsega kodus on ja enam muust rääkida ei oska ega taha, nii et ärge meid automaatselt seltskonnast välja arvake, eks me tasapisi vaatame, kus ja millal Karliga käia annab. Pealegi on meil ju nüüd niiii uhke reisivoodi, et me saame teile kõigile külla tulla:) Aitäh teile!
Nüüd on vist aeg põnniga välja jalutama minna. Kusjuures see pole üldse nii kerge ettevõtmine, kuna kõnniteede olukord on kohati lausa kohutav ning aeg-ajalt peab väga hästi mõtlema, kust üldse läbi saab nii et Karl ka vankris magada saaks.
2 kommentaari:
On juba ammust ajast teada, et rõõmustavad vaatepildid on: magav laps ja surnud indiaanlane. Aga saage ikka hästi läbi.
PS aevastused on ka erakordsed mu meelest.
Kusjuures ma olen rattaga sõites tihtipeale mõelnud, et kuidas küll emad lapsevankrite/kärudega nendest kõrgetest äärekividest üle turnivad ja kõnniteele pargitud autodest mööda saavad. Et kui linnaisasid/emasid ratturid ja nende heaolu ei huvita, siis lapsega jalutavate emadega võiks ju ometi arvestada.
Postita kommentaar