Ettevalmistused olid kõik tehtud, meie pere kolme põlvkonna naised käisid isegi juuksuris. Ja laupäeva hommikul kodust minema hakates helistas tädi, et vanaema viidi haiglasse:( Kusjuures kõik kiirabid olid rallil, mis oli sealt u 10 km kaugusel ja haiglas otsiti tükk aega vaba autot, kes saaks tulla! Nojah, mis juubeleid sa ikka niimoodi pead, kui väga kallis inimene on hoopis haiglas ja päeva jooksul ei saanud tema seisundist ka midagi teada. Vanaisa ise oli ilmselt kõige rohkem löödud ja kurb. Osad jäid muidugi peale uudist tulemata, aga lähemad inimesed tulid siiski. Pealegi pidi keegi valmistatud toidud ka ära sööma. Istusime siis ja sõime, erilist peomeeleolu muidugi polnud. Täiesti uskumatu on aga minu vanatädi, kellel on siis 90. juubel! Ta on nii energiat ja elurõõmu täis, nägu kogu aeg säras ja itsitas nagu noor neiu. Suudaks mõni teine nooremanagi samasugune olla.
Eile enne ärasõitu käisime vanaema vaatamas ja ta oli juba üsna rõõmsameelne, nagu ta tavaliselt on. Sain oma kalli ka temalt kätte, kuigi seekord oli seda temale vist rohkem vaja kui mulle...
Üldse oli see koduskäimine seekord pigem kurvameelne. Mõlema vanemad hakkasid uurima, et mis me ikka edasi teeme ja millal Saaremaale tuleme. Oh, oskaks seda keegi öelda, mis tulevik toob! Positiivne oli see, et õudusjutud praamijärjekordadest ei vastanud tõele, tagasi tulles saime õnnekombel lausa viimasena praamile. Ahjaa, ja karaoket käisin ka laulmas peale seda, kui ema oli pikka aega peale käinud ja kui ta registreerimissedeli minu eest oli ära täitnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar