31.01.2014 - 34. elupäev

Täna meie arsti tööl ei olnud. Üks teine arst küll vaatas lapsukesed üle, aga midagi uut ei kuulnud. Tõstis Liisa piimakoguse 20 ml-ni ja asendas ühe lisaaine teisega. 

Pealelõunal tehti Liisale jälle üks ultraheli, aga ma ei jäänud seekord arsti selja taha luurama, mida ta teeb, niikuinii nad uuringu ajal midagi ei räägi. Kuna Liisal aju ultraheli juba oli sel nädalal, siis äkki seekord vaadati südant? Eks arsti käest teinekord kuuleb.

Liisal on väga huvitavad kombed tekkinud, mis ei ole üldse noorele neiule kohased. Ükspäev, kui ma hakkasin tal parasjagu peput puhastama, siis nii kui ma ta jalad üles tõstsin, laskis ta suures kaares oma pesa täis. Ja täna tegi ta seda jälle, ainult et veel õnnetumalt. Ka kanüüli side ja andur olid kakaga koos. Eriti osav. 

Hommikul küsisin õelt, et kas ma neid korraga ei võiks sülle võtta. Õde tegi suured silmad ja ütles, et seda küll vaja ei ole. Ma ei tea, minu arust küll on:) Nii saaks mõlemad 2 korda päevas ju süles olla. Praegu nad veel mahuvad kenasti ka. Ja väga palju juhtmeid ju ka enam ei ole. Ja võib-olla õde-venda tahaks kokku ka saada üle pika aja. Eks peab mõne teise õe käest uuesti küsima:)
Kuna hommikupoole oli Kaspar süles ja pärast tehti Liisale UH, siis Liisa täna sülle ei saanudki. 

Palatikaaslasega käisime õues ka täna, aga tuul oli ikka jube kõle.

Õhtul käis mul külaline ka üle pika aja.

Kaspar ületas täna 1 kilo piiri lõpuks ja kaalus 1018 g, Liisa 1334 g. 

30.01.2014 - 33. elupäev

Täna tuli arst siis, kui ma Kasparit kängurus hoidsin:)

Kuna tal oli üks noor neiu kaasas (praktikant äkki?), siis ta rääkis pikemalt talle. Ja rääkis, et nad tagantjärgi koos ITK dr Margusega arvavad, et Liisal ja Kasparil on algusest peale olnud veresuhkru tase kõrge mingi infektsiooni pärast. Et kuigi analüüsidest mingeid baktereid välja kasvatada ei õnnestu (ja enneaegsetel enamasti ei pidavat õnnestuma), siis võib neid ikkagi olla. Ja ilmselt ikkagi ka infektsiooni tõttu Kasparil see südame juha lahti läks. Seda ma ei taibanud küsida, et kas see infektsioon oli neil siis äkki juba sündides.

Veel rääkis ta, et Liisale oli tehtud analüüs, mis peaks näitama, kui tal endal on insuliinitootmisega mingi probleem ehk kui tal peaks olema kaasasündinud suhkruhaigus. Analüüs näitas, et õnneks seda tal ei ole. Ja seega on veresuhkru kõrge tase seotud infektsiooniga. Loodame, et antibiootikumid mõjuvad ja ajapikku suudavad nad ka ise rohkem vastu panna.

Arst mainis ka, et peaksin lastele lutti hakkama pakkuma, et nad hakkaksid vaikselt imemist harjutama. Et võib ka oma sõrme pakkuda, kui ma lutti ei taha anda. Ma ei ole põhimõtteline lutivastane, nii et ma arvan, et pigem lutti. Kuigi selle peale ma ise pole tulnud, et neile seda juba praegu PEAKS pakkuma. Liisal küll oli lutt siin ükspäev, aga Kasparil ei ole. Ja veel küsis arst, et kas neil ikka silmad ka vahel lahti on ja kas nad juba natuke suhtlevad ka. Vahel ikka on. Kusjuures olen tähele pannud, et kui ma 12 ajal viimase söögikorra ja mähkuvahetuse teen, siis Liisal on enamasti silmad suured:) Ja arst arvas, et Liisat võiks isegi mitu korda päevas kängurusse võtta. 

Söömisgraafikuid tahtis ka arst muuta. Kõigepealt arvas, et Kaspar võiks senise 2 tunni asemel hakata sööma 2,5 tunni tagant. Natuke hiljem arvas, et Liisa võiks senise 2,5 tunni asemel 3 tunni tagant hakata sööma. Tegin natuke kurba nägu, et andku natuke armu, saaks korraks nad ühte graafikusse. Hirmus tüütu on koguaeg paberil näpuga järge ajada ja lüpsikordi mõlema jaoks sobivaks planeerida ning vahepeal iga tunni tagant emma-kumma juures käia. Õnneks sai! Liisa sööb endiselt 19 ml, aga Kasparil tõsteti päeva jooksul järk-järgult 10-lt 13 ml-ni. 

Täna siis olid nad mõlemad kängurus, hommikupoole Kaspar ja õhtupoole Liisa. Ja kuna sai ka jalutamas käidud vaatamata üsna krõbedale ilmale, siis vabu hetki oli ainult õhtul. Kuna tekilõngad said otsa ja olemasolevad tükid nii palju kui neid on ka kokku õmmeldud, siis polegi hullu:)

Õhtusöögiks olid makaronid singiga. Makarone muul kujul kui piimasupis sain viimati ITK-s, nii et päris head olid. Ainult juust oli puudu:)
Liisa ja Kaspar on täna väga vähe "piiksunud", ainult kui Liisa süles oli, läks tal hapnikutase paar korda alla.
Karl ütles täna skaibis, et kui ta õhtul aknast välja vaatab ja ühte tähte näeb, siis see tuletab talle mind meelde. Sest see on sama ilus kui mina ja sama kaugel kui mina... Karl ikka oskab öelda. Kaardi taha, mille issi mulle esimene kord haiglasse tõi oli ta kirjutanud: "Kallis emme! Naerata ka kõige hullemas olukorras, sest naeratus teeb mured väikseks."

Liisa kaalus täna 1306 ja Kaspar 984 g. Õde mainis, et kui sellised 1 kilo täis saavad, siis nad hakkavad enamasti kiiremini juurde võtma. 

29.01.2014 - 32. elupäev

Täna ööseks õnnestus piisavalt piima koguda ja nii pääsesin ainult kella 6-se lüpsiga õnneks.

Täna sain Liisa kängurusse. Arst tuli jälle just sel ajal. Ta vaatas, et Liisal on jalad natuke paistes, et valku on ilmselt vähe ja saab tilka juurde. Hiljem siis torgiti teda natuke, sest uut kanüüli oli vaja, hetkel siis on tal neid kokku 3. Sond vahetati ka ära, nii et vahepeal sai natuke sellest puhata ja õde tegi meist mõned ilupildid ka ilma sondita. Sondi pidavat iga 5 päeva tagant vahetatama, kuna muidu tekkivat lamatised (sissepoole!) ja bakterid võivad ka kasvama hakata. 

Arst ütles ka, et ajutised hapnikutaseme langused ehk apnoed (hapnikutaseme langus alla 70%) võivad ennaegsetel esineda kuni 36. rasedusnädalani. Noh, sinna on AINULT 5 nädalat ju:)

Hiljem tehti mõlemale vereülekanded, nii et Kasparit sülle ei saanud. Värsket verd anti, kuna hemoglobiini tase oli madal. Kasparil madalam ja Liisal piiri peal, aga arst ütles, et kuna neil sama veregrupp, siis kui juba tellimiseks läks, siis võtsid mõlemale:) 

Kuvööside kohale olid täna õhupallid ilmunud, Liisal roosa ja Kasparil lilla. Naabripoiste ema sõnul on need haigla poolt, ilmselt jäid ainult päevaga hiljaks:) Aga väga armas ikkagi.

Vereülekannete tõttu jäi mõlemal toidukord vahele ja nii sain ma ootamatult palju vaba aega. Tegin siis pikema tiiru ja otsisin Tondi Selveri üles, et oma partnerkaardi punktid ära realiseerida. Ilm oli küll päikseline, aga tuul tegi ilma väga kõledaks. Mul on väga hea meel ikka, et suusapüksid kaasa võtsin. Ja Selverist ostsin mütsi ka omale:)

Jalutades mõtlesin, et uskumatu küll, aga ma olen haiglaeluga ära harjunud. Päevade rutiiniga, samade nägudega, sama keskkonnaga, magamatusega, samade toitudega. See ei tundunud paar nädalat tagasi kuidagi võimalik, aga tõepoolest, inimene harjub vajadusel kõigega.

Kaksikutest naabripoisid kolisid täna üles. Kui me enne naabriemmega naersime, et meil on kaheperepalat, siis hetkel on meil perepalat. Eks sinna varsti kindlasti tuleb lisa kahjuks.

Liisa kaalus 1276 ja 974 g täna.

28.01.2014 - Liisa ja Kaspar 1-kuused

Uskumatu, aga sellest tol hetkel hirmsana tundunud päevast on juba kuu aega möödas ja minu Pöial-Liisi ja Pöialpoiss said täna juba 1 kuu vanuseks!

Täna hakkas kohale jõudma, mida tähendab olla kaksikute ema:) Kuna neil on erinevad söögigraafikud, siis tundus, et ma muud ei teinudki, kui lüpsin, segasin vitamiine ja panin piima emmale-kummale valmis. Kusjuures piima on hetkel mõlema jaoks täpselt parasjagu, kui iga kahe tunni tagant lüpsan, aga tundub, et vähem, kui varem. Loodetavasti tihedam lüpsmine ergutab ka piima teket. Kaspariga istusin kängurus ka. Aga see kängurus istumise aeg kipub napiks jääma, ainult tunnikese saaks istuda.  

Arst ütles, et Liisa eilne aju ultraheli oli korras. Kaspari kohta ta pidi alles uurima, et kas intensiivis on talle mingeid uuringuid tehtud. Liisa veresuhkru taset mõõdetakse nüüd 2 korda ööpäevas, hommikul ja õhtul kell 12. Et teda on juba piisavalt torgitud ja arsti arvates kõrged veresuhkru tasemed ei tulene tal enam puhtalt enneaegsusest, vaid on seotud põletikuga. 

Kaspar pole siin enam toitu välja ajanud. Ja kaal on ka kohe kiiremini tõusnud. Hemoglobiini tase on tal arsti sõnul pigem madal.

Liisa sõi täna 19 ml ja Kaspar 9 ml, õhtul tõstetakse mõlemal toidukogust 0,5 ml võrra. 

Täna sain palatikaaslaseks sama neiu, kellega koos ITK sünnieelses osakonnas olime. Tal õnnestus veel päris pikalt ühes tükis püsida ning tema tütar sündis 15.01 kaaludes üle 1,2 kilo. Nüüd toodi neid siia edasi kasvama. Ega Liisa talle kaalult enam palju alla jäägi, aga välimuse järgi tundub ta ikka suurem ja tema on juba vesivoodis. 

Eile kohtasin 3. korrusel ka kahjuks üht tuttavat. Kahjuks sellepärast, et haigla on see koht, kus üldjuhul ei taha tuttavaid kohata. Eriti teda ja tema last...

Õhtul sõin sünnipäeva puhul ikka natuke kooki ka. Kodused said ka skaibi vahendusel vähemalt pilti näha:)

Liisa kaalus täna 1223 g ja Kaspar 952 g. 

27.01.2014 - 30. elupäev

Tänane päev kujunes üllatuslikult supertoredaks!

Hommikul klapitasin oma graafikuid ja üritasin leida känguru aegu. Mõtlesingi siis peale hommikusööki kohe Liisaga istuma minna, et siis jõuan kell 12 Kaspari juurde minna. Siis aga selgus, et Liisalt võetakse hiljem vereanalüüse ja selleks peaks ta kuvöösis olema, nii et sülle ma teda ei saanud. Nägin ka arsti üle pika aja. Ta ütles, et Liisa veres on põletikunäitaja jälle tõusnud, nii et see veresuhkru tõus oli ilmselt jälle sellest tingitud. Peale eelmist infektsiooni anti talle kahte erinevat antibiootikumi, aga ühte tohtis ainult 7 päeva anda ja seepärast lõpetati ära. Et ilmselt see antibiootikum mõjus ja seepärast on jälle põletikunäitaja tõusnud. Nüüd saab siis uut. 

Liisale tehti täna aju ultraheli jälle. Vaatasin minagi sinna ekraanile, aga mida need arstid sealt näevad, mina küll aru ei saanud.

Kui ma veel Liisa juures olin, siis tuli dr Toome sinna ja ütles, et mu poja tuuakse alla. Minu üllatunud nägu nähes küsis, et kas ma ei teadnudki. Ei teadnud jah, eile üleval käies seda keegi ei maininud, aga arsti ma muidugi eile ei näinud. Dr Toome oli ülevalt küsinud, et miks nad teda kinni hoiavad, mille peale ülevalt vastati, et nad ise ka ei tea:) Ja nii ta kella 11 ajal alla veeretatigi! Suurest rõõmust võttis ikka silma märjaks! Nii uskumatu tundus see. Tänase päeva jooksul käin ikka kuvöösi katte alla piilumas, et kas ta on ikka alles:) Lõpuks ometi on ta meie juures ja ma ei pea sinna masendavasse intensiivravi osakonda minema. 

Kaspari tulekuga ja tema söögiaegadega läks muidugi graafik eriti keeruliseks, aga peaasi, et ta meie juures on:) Kaspar sööb iga 2 tunni tagant ning korraga 8,5 ml. Loodetavasti ei tule söömisega enam tagasilööke.    

Täna käisin ka õues natuke. Kodus kaalusin pikalt, kas võtta suusapüksid kaasa või mitte, need võtavad suht palju ruumi ju, aga tundub, et see oli õige otsus, nüüd oli päris mõnus väljas olla. 

Jupijumal ja Crex käisid ka mul seltsiks.

Liisat kaaluti-mõõdeti täna: 1186 g, pikkus 36 cm ja peaümbermõõt 26 cm. Kasparit kaaluti ka, kui ta osakonda toodi ja tema kaaluks saadi 921 g. Ma hästi ei usu, et ta eilsega võrreldes 27 g juurde võttis, ju on kaalud erinevad.  

26.01.2014 - 29. elupäev

Eile õhtul magama minnes tundus, nagu oleksin ma kodus käimist ainult unes näinud:) Aga samas energiat tuli küll kuidagi juurde. Ja armsate meeste kallid-musid püsivad ka kaua meeles.

Liisa veresuhkur oli öösel jälle kõrgeks läinud, nii et anti jälle insuliini. Toidukogust suurendati täna õhtuks 19 ml-ni. Hommikupoole istusin Liisaga kängurus ja pärast Kaspariga. Kasparile oli täna bodi selga pandud, mis siis, et see talle hirmus suur oli. Õde ütles tema kohta kõigusoojane:) Kaspar ei ole rohkem piima välja ajanud, ehk tõesti sondi vahetus aitas. Samas õde ütles, et kuna sellised pisilased hingavad nina kaudu, siis see sond segab hingamist natuke. Kaspari toidukogust oli ka jälle natuke suurendatud, nüüd saab 4,5 ml. 

Liisa uut söögigraafikut on väga keeruline jälgida. Varasemalt teadsin, et igal paarisarvulisel täistunnil tuleb teda vaatama minna ja igal teisel korral uus piim viia. Ja igal õhtul sain kell 12 magama ja igal hommikul ärkasin 5.15. Nüüd aga on kõik uppis. Kuna söögikorrad on 2 ja poole tunni tagant, siis on söögiajad iga päev erinevad. Kirjutasin omale need lausa üles ja ajan näpuga järge. Kui eile sain magama kell 23.30 juba ja ärkama pidin alles 6.30, siis täna saan magama 00.30 ja ärkama pean juba enne 5. Muidugi positiivne on see, et pikem söögivahe annab rohkem aega kängurus istuda.

Mõtlesin täna Kaspariga istudes, kui armsad ja kallid nad mulle ikka on. Ja siis mõtlesin, et mitte ainult mulle kallid ja mitte ainult südames, vaid ka Eesti riigile otseses maksumaksja rahas. Ma ei taha mõeldagi, kui palju maksab kokku nende elule aitamine. Alustades minu helikopterisõidu, ravimite, uuringute ja operatsiooniga ning lõpetades nende kasvatamisega kuvöösis koos kõikide aparaatide, ravimite, uuringute, analüüside, arstide ja õdedega ning lisaks minu haiglaspidamine. Lohutan end mõttega, et ega me varasemalt väga suured meditsiiniteenuse tarbijad pole olnud, nii et ehk selle arvelt võimaldab riik kahe tulevase maksumaksja kasvatamist:)
Liisa kaalus täna 1143 g, aga Kaspar liigub vaid 2 g kaupa: täna 894 g. 

25.01.2014 - 28. elupäev

Käisingi kodus ära. Tallinnast välja sõites mõtlesin aina mahajääjatele, aga mida saare poole, seda rohkem kodusootajatele. 

Tahtsime poiste ees minu tulekut salajas hoida, kuna esiteks polnud see kuni neljapäevani päris kindel ja siis oleks kurvastus suur olnud, kui nad oleksid juba oodanud ning mingil põhjusel ma poleks saanud tulla. Ja teiseks tahtsingi üllatust teha. Karl küll oli skaibi vestlusest välja lugenud mu plaani, aga pärast ütles, et ta täpset päeva ei teadnud. Nii et üllatus läks täie ette. Poisid olid parasjagu vanaemaga koos mu vennapoega hoidmas. Ja kui ma siis ukse vahele läksin ja tere ütlesin, siis nad vist tükk aega ei saanud aru, mis toimub. Ja siis tuli Sannu kallistama ja hiljem Karl ka. Mina muidugi poetasin paar rõõmupisarat, niiii hea oli neid jälle kallistada. Pärast Sannu ütles, et talle oli paar sooja pisarat krae vahele kukkunud:)

Kodus oli Nipsu ka üliõnnelik. Ning isegi kass oli koju tulnud! Ta oli meil jõuludest saati ringi hulkumas, nii et me juba arvasime, et oleme ta kaotanud. Abikaasa veel tegi autos nalja, et kass on ka kindlasti kodus ja oligi! Hirmus pulstunud karvaga, aga elus. Nurus pai ja süüa. 

Käisime terve perega ilusat ilma nautides jalutamas. Nipsu muidugi oli üliõnnelik, hüppas ja kargas. Ning poisid hoidsid pea terve tee mul käest kinni. 

Õhtusöögiks tegime ahjukartuleid lihaga, kõht sai ikka väga täis söödud üle pika aja. Ja magustoiduks veel jäätis ka otsa.

Tundus uskumatu, et ma polnud kodus olnud üle kuu aja. Täpsemalt viimase öö magasin kodus 18. detsembril. Ja samamoodi uskumatu, et oma lapsi kallistasin viimati peaaegu täpselt kuu aega tagasi, 25. detsembri õhtul head ööd soovides. Samas tundub, nagu see oleks alles eile olnud ja vahepeal ei olegi midagi juhtunud. Kui vaid Tallinnas ei oleks Pöial-Liisat ja Pöialpoissi ootamas...

Kodus oli õnneks kõik korras. Või noh, nii korras, nagu see minust jäi. Sest puhkusele jäädes pidin ma lõpuks hakkama seda hunnikut sorteerima, mis poistetoa remondi ajal sai nende toast eest ära tõstetud meie tuppa... Ja oma käsitöö värki täis kummutit tühjaks tõstma, et kaksikute riietele ruumi teha. Issi oli vähemalt ühe titevoodi kokku pannud, nii et väikesed ettevalmistused titade tulekuks on tehtud tema poolt.  

Õhtul kudrutasime pikalt meestega ja mind värvati kõikvõimalikke mänge mängima. Ning mõistagi unejuttu lugema. Peab ütlema, et poisid on ikka hulka asjalikumaks läinud, eriti Sander. Räägib esiteks hästi asjalikku juttu ja teiseks väga püüdlikult hääldab K ja L tähte, millega tal probleeme oli. Aga kõik numbrid ütles ta juba automaatselt õieti, enne oli ju üts, tats, tomm jne. Ning ta oskab ka lugeda! Enne ta sai lühemaid-lihtsamaid sõnu kokku, aga nüüd juba pikemaid ka. Karl on aga väga hea luuletuste lugeja. Etlemiskonkursi esikoha aukirja nägin ma ka ära ja juba oli paari korraga pähe jäänud lasteaia sünnipäeval esitatav luuletus. 

Helistasin ka haiglasse ja küsisin igaks juhuks, kuidas seal elu läheb, aga kõik pidavat korras olema.

Pühapäeva hommikul tegi issi meile pannkooke. Maasikamoosi ja kadakasiirupiga maitsesid need ülihästi! Ja siis oligi aeg veel mõned mängud teha ning asjad kokku panna. 

Mõtlesin, et äraminekul hakkan kindlasti nutma, aga saime hüvastijätuks natuke ajapikendust, kuna poisid tulid vanaisaga surnuaiale kaasa. Sealt siis läksin mina tädiga edasi Tallinna poole ja poisid koju. Ei olnudki väga kurb õnneks. Ja kahe nädala pärast näen neid juba Tallinnas.

Tagasi haiglasse jõudsin väga täpselt, et Liisale värsket piima lüpsta ning siuh-vilks ka Kaspari juurest läbi käia ja tallegi tilk piima viia. Kasparile oli sond ninna pandud ning õde ütles, et ta täna oksendanud pole. Äkki see sondi vahetus siis aitas. Piima kogust oli jällegi suurendatud 3,5 ml-ni. Aga kaalu pole juurde tulnud. Eile kaalus 890 ja täna 892 g, nii et ei saanud 4 nädalaga 900 g täis. 

Liisal on uus söögigraafik ja uued kogused. Sööb nüüd iga 2,5 tunni tagant ja 18 ml korraga. Veresuhkrud olevat korras olnud. Eile kaalus 1080 g ja täna 1122 g. Pean nüüd uue graafikuga harjuma hakkama. 

Täna saavad need pisilased juba 4-nädalasteks!

Ahjaa, kodus sain meeldiva üllatuse osaliseks, kui astusin ise lõpuks kaalu peale. Siin ju nii suuri numbreid näitavaid kaale ei ole:) Ja kaal näitas (muidugi enne ahjukartuleid ja jäätist) vähem, kui enne rasedust! Ega ma muidugi palju kaalu ei jõudnud koguda ju ka. Ning pilk suurde peeglisse polnud ka väga hirmus. 

23.01.2014 - 26. elupäev

Täna sai lõplikult otsustatud peas idanenud mõte, et võiks reedel-laupäeval kodus ära käia. Nii et osa päevast möödus selleks ettevalmistusi tehes. Kasparile viisin külmutatud piima ja Liisale sai veel värsket piima tavalisse külmikusse pandud. Muidu pidid nad värsket piima hoidma 24 tundi, aga kui ema on kodus, siis 3 päeva. No kui puudu peaks tulema, siis mul on sügavkülmas tagavara küll.

Liisa arst ütles, et Liisa veresuhkru tasemed on normis olnud. Ja järgmisel teisipäeval, so nende 1-kuusel sünnipäeval peaks tulema silmaarst ja Liisa silmi esimest korda kontrollima. Kasparile peaks ka seda tegema, aga ta ei teadnud, kuidas seal osakonnas asi käib. Siin on vist mingid erimeelsused osakondade vahel. Sest Liisa arst jälle ei saanud aru, miks nad Kasparit alla ei taha saata:)

Küsisin täna Liisa arstilt ka, et kuidas selle känguruga õigupoolest on, et kui kaua ikka võiks ja peaks. Tema arvas esiteks, et ka kuvöösis nad vahetavad titade asendit iga 2-3 tunni tagant ja teiseks, et ega ema ka jaksa 3 või 4 tundi ühes asendis olla. Et 1 tund on tõesti miinimum ja 2 tundi oleks paras tema arvates. Hommikupoole istusin siis Liisaga üle pika aja kängurus, u 1,5 tundi, millegipärast oli tänane õde teda eriti varmas tagasi panema. Ja millegipärast kipub Liisa mul süles üle soojenema.

Kella 12 ajal käisin Kasparile piima viimas ja pai tegemas. Minu sealoleku ajal ajas ta piima välja. Noh, ka suured titad ikka teevad seda vahel, aga mind tegi see murelikuks. Arst siiski arvas, et see on normaalne ja on ikkagi gaasidest tekitatud. Pärast lõunasööki võtsin siis paar tundi, et Kaspariga istuda. Lõpuks ta vist ise väsis ära, sest masin hakkas madala hapnikutaseme pärast piiksuma. 

Täna jälle õue ei jõudnud, kuigi ilm paistis aknast imeilus.

Minu palatikaaslane kolis koos lapsega 3. korrusele. Ja Saare neiu, kes paar esimest päeva Liisaga samas palatis oli, saab laupäeval juba koju. 

Liisa kaalus 1054 ja Kaspar 896 g. 

Homme lähen siis koju suuri mehi kallistama. Pole peaaegu kuu aega oma suuremaid lapsi kallistada-musitada saanud. Ja koerale pai teha. Ja kodu näha. Homme ilmselt sissekannet ei tule. Laupäeva õhtuks olen juba tagasi, siis on vast jälle midagi kirjutada.  

22.01.2014 - 25. elupäev

Järjest raskem on hommikuti üles saada. Üks ema ütleski, et tema käib aeg-ajalt kodus välja magamas, et siis jaksab siin jälle vastu pidada.

Kaspar on piima saanud edukalt ja kogust on suurendatud 2 ml-ni. Ning endiselt on ilma "vuntsideta". Olime 1,5 tundi kängurus ka ning ta lasi ikka mehemoodi krooksu. Ilmselt on endiselt maos gaase. Aga kakama pidi ise.

Liisal võeti ka hommikul CPAP ära, arst arvas, et võib-olla õhtul või öösel pannakse tagasi, et muidu väsib liiga ära. Põletikunäitajad pidid korras olema.

Liisa kaksikutest palatikaaslaste ema pärandas meile mõned nende väikseks jäänud riided. Suuruses 44 ja kuni 1,8 kilo. Praegu nad muidugi upuks sinna sisse. Aga ma isegi ei tea, millal neile ükskord riided selga pannakse. Ilmselt siis, kui kuvöösist välja lastakse. 

Kui õhtul Kaspari juures käisin, siis õde tuli rääkima, et seda känguruhooldust peaks tegema vähemalt paar tundi, soovitavalt isegi 3. Või siis vähemalt seni, kuni laps ise ärkab. Et tema äratamine tagasi kuvöösi pannes ei ole talle hea. Varasemalt olen olnud teadmises, et vähemalt tund aega peaks istuma. Kust ma peaksin siin karmis graafikus võtma 3 tundi kängurus istumiseks? Ok, ühe võimaliku augu ma leidsin, kui õde ühe söögikorra toimetab Liisaga. Kaspari õel on muidugi õigus, et ülejäänud aja olen ma ju niikuinii Liisa juures, et võiks ju rohkem aega Kasparile leida küll. Aga kui Liisa ka 3 tundi kängurut tahab, siis ma pean küll ise söömata jääma. Oeh jah, hakkab pihta:) Ega tegelt on paha tunne küll, et kiirustan Liisa juurest Kaspari juurde ja jälle tagasi. Liisat pole ma laupäevast saati sülle võtnud, tegelikult vast nüüd juba tohib ka. Homme hommikupoole peaks küsima. 

Täna lõunaks oli risoto ja riivitud porgandi salat. Imestama paneb, kui vähe siin värskeid köögi- või puuvilju antakse, vitamiine peaks ju vaja minema. Paar korda on mandariini antud ja üks kord vist varem oli kurgisalati. Enamasti on kartuli kõrvale hautatud porgand või peedisalat., eks mingi vitamiin on sealgi:)

Õhtust piimasuppi olen juba paar korda boikoteerinud ja oma leivakotist söönud. Homme võiks isegi jälle süüa äkki. Meie korruselt vist käibki peale minu ainult 1 ema söömas. Aga oma palatikaaslase moodi toituda ka ei tahaks: kartulikrõpsud, kananagitsad ja Coca-Cola peale...

Esitasin täna lapsehoolduspuhkuse avalduse ära: 26. maist 2014 kuni 28. detsembrini 2016. Nüüd peaks vist bürokraatiaga ühel pool olema. Ahjaa, õppelaenu puhkuse võiks vist ka vormistada, aga senini pole leidnud kohta, kus seda digitaalselt teha saaks.

Liisa kaalus 1043 g ja Kaspar 870 g. 

21.01.2014 - 24. elupäev

Täna oli üle pika aja hea päev. Nokk-lahti-saba-lahti päev:)

Täna Liisa arsti tööl ei olnud ja nii vaatas üks teine arst, dr Toome, ta üle. Ja arst ütles, et ta on kriisist üle saanud. Tema arvas, et tal võis juba varem väike põletik olla, aga ühel hetkel lihtsalt enam ei jaksanud võidelda ja siis tulidki kõik jamad. Südame kohta ütles, et selle juha kinnikasvamine võib võtta ka kuu või paar ja vajadusel on võimalik ka ravimeid anda. Veresuhkru taseme kohta ütles, et insuliini antakse äärmisel vajadusel. Ja lisas veel, et endokrinoloog tahaks teda veel uurida, et äkki tal on vastsündinu suhkruhaigus, aga see pidi väga harva esinema ja pigem on see ikkagi enneaegsusest tingitud. Antibiootikumi antakse talle edasi, 7 päeva peaks kuur kestma. Hommikul võeti Liisal ka CPAP ära, et vaatavad, mis ta teeb. Ja piimakogust suurendati 13 ml-ni.

Kasparil oli ka hea päev. Piima on ta eilsest saati jälle saanud, täna oli isegi kogust suurendatud (1,5 ml nüüd) ning "vuntsid" olid ära võetud. Sain ta kängurusse ka, väga vaikselt ja mõnusalt nohises seal. See on ikka ülimõnus tunne:) Seekord anti mulle seal see kängurupluus ka selga. Ja samal ajal, kui Kaspar minuga oli, veeti ta kuvöös minema ja toodi uus ja puhas asemele. Eelmisel kuvöösil oli peal silt, et ostetud Helga ja Bruno Saare annetuse eest 2007. aastal ja sama silt on ka Kaspari CPAP-i aparaadil. Vaevalt, et Helga ja Bruno Saar mu blogi lugema satuvad, aga ma olen neile südamest tänulik, sest tänu neile saab Kaspar soojas ja mõnusas kuvöösis kasvada ning vajalikku hingamisabi. 

Pärast küsisin Kaspari arstilt, et millal võiks olla lootust, et ka Kaspar meie juurde koliks, aga seda ei julgenud ta veel öelda. Küll aga ütles, et Kaspar on tubli ja kui söömine hästi läheb edasi, siis üsna pea. 

Käisin jalutamas ka, ilm oli päikeseline, aga päris külm. Seekord jõudsin surnuaiale välja ja seal oli tõesti vaikne, mitte ühtegi inimest ei liikunud.

Õhtupoole pandi Liisale CPAP uuesti tagasi, ju ta siis väsis natuke ära.

Õhtupoolikul käis raseduskriisi nõustaja minuga jutustamas. Tema tundus palju asjalikum kui see, kes ITK-s käis. Ta sattus muidugi heal päeval minu juurde, laupäeval oleks teda palju rohkem vaja olnud... Ta tõi head võrdluse siinse olukorra kohta: naiste sõjavägi:) Jah tõepoolest, kord on siin kellaajaliselt karm, koju käima saab, aga päriselt ära minna mitte.  

Liisa kaalus 1015 g, aga Kaspar ületas lõpuks sünnikaalu: 864 g!

20.01.2014 - 23. elupäev

Täna sai täis 30. rasedusnädal ja mul oleks pidanud algama dekreet...

Täna oli Liisa oma arst jälle tööl. Kuna hemoglobiin oli veelgi langenud, määrati Liisale vereülekanne. Tehti ka röntgen ning 2 ultraheli, kui ma õieti aru sain. Esimene kaela alt, et seda paistetust uurida ja teine südame kontrollimiseks. Südame UH arst oli venelane ja õega omavahel nad rääkisid vene keeles uuringust. Mu (meditsiiniline) vene keel pole endiselt väga tasemel, aga sain aru, et olukord "ne huze" ja õde ütles "harašo". Pärast arst ütles ka, et ava ei ole õnneks suuremaks läinud. Huuh, ma tõesti kartsin, et äkki peab Liisale ka operatsiooni tegema, õnneks siiski mitte. Vähemalt praegu, sest ava on endiselt olemas. Röntgenist kartis arst näha, et kopsust satub õhk kuidagi tagasi, et see hoopis põhjustas paistetuse ja põletiku, aga õnneks ta seda ei näinud. Ja ütles, et ikkagi kogu see laupäeva õhtune jama - hapnikutaseme langus ja veresuhkru hüpernäitajad - olid põletikust põhjustatud. Ja madal hemoglobiini tase ka omakorda muidugi mõjutas. Ja põletikku ikka sellistel enneaegsetel tekib. Esialgu saab selle nt emalt või kasvõi iseenda seedesüsteemist, sest ta pole bakteritega harjunud ning immuunsussüsteem on ka nõrk. Hiljem võib kanüüli kaudu ikkagi midagi sisse lipsata, kuigi kõike püütakse hoida steriilses puhtuses, või ka kuseteedest. Nüüd ta saab antibiootikumi, põletikunäitaja on eilsega võrreldes juba langenud, tehti vereülekanne ning vajadusel antakse jälle insuliini. Lisahapnikku ta enam ei vaja, aga täna oli ikka CPAP-iga.

Kui Liisaga sai jälle joonele enam-vähem, siis muidugi Kaspari poolt tuli halvemaid uudiseid. Meil on täpselt nokk-kinni-saba-lahti:) Eile terve päev sai piima, aga täna hommikul ikka oli jälle liiga palju gaase ja liiga suur mass maos, nii et mõnda aega piima jälle ei anta. Paariks tunniks olid vuntsid ka ära võetud prooviks. Tänasest on Kasparil uus arst, neil mingi graafikute värk. Tema ka ei osanud seletada, miks Kasparil söömine ei lähe. Aga arvas, et kuna tal juba üsna alguses kõhuga jama oli, siis seedesüsteem ongi ilmselt tema nõrk koht. Et enneaegsetel on seedesüsteem tihti ebaküps. Nujah, eks nad seal kuvöösis 37 kraadi juures nüüd küpsetavad seda järgi:)

Käisin korra õues jalutamas ka, päris külm oli. Kui pärast Kasparit käisin vaatamas, siis talle just hakati piima andma. Eks homme siis jälle paistab, kuidas läheb.

Täna oli menüüs suur vaheldus: lõunaks oli kalasupp (ehtsate punase kala tükkidega) ja õhtul tatrapuder.  

Kahes 4-kohalises lastetoas on praegu 7 last ja neist 5 on kaksikud:) Üks paar poisse ja üks tüdrukuid ning meie esialgu üksik Liisa. Liisa kõrval on täpselt vaba koht, nagu ootaks Kasparit, aga ma pole isegi julenud uuesti küsida, millal ta alla võiks kolida. Ise arvan, et niikaua, kui söömisega tagasilööke on, hoiavad nad teda üleval.
Siin kahe haiglamaja vahet käies on kurb näha kõiki neid haigeid lapsi, aga eriti nende vanemaid. Ilmselt igaüks muretseb oma lapse pärast ja tunneb samamoodi abitust nagu mina. Igaüks püüab oma isikliku tragöödiaga toime tulla kuidagi. 

Ja üks asi torkab veel valusalt hinge siin. Nimelt teisi lapsi külastavad isad, kui meie issi on meist niii kaugel. Nii kade on vaadata, kuidas kaksikutel üks vanem tegeleb ühe ja teine teise lapsega.
Laisik küsis täna telefonikõne ajal, et kas ma tööle ka mõelnud olen. Tõesti, töö pole küll mu mõtetesse mahtunud. Õnneks pole ka vaja olnud, sest minu poolt said kõik tööülesanded lõpetatud. Eks see kripeldab küll, et ma oma asendajat ei saanud juhendada, aga ta pidi õnneks Hiiumaa kolleegilt abi saama. Täna tuli töö natuke meelde, sest hakkasin lapsehoolduspuhkuse avaldust kirjutama.
Liisa kaalus täna 1017 g (seda vist juurdepandud vere arvelt:)) ja Kaspar 830 g.

19.01.2014 - 22. elupäev

Laupäeva õhtul tõusis Liisa veresuhkru tase veelgi vaatamata saadud insuliinile, nii et päris suur mure oli tema pärast. Minu arust oli üle 10 juba palju ja üle 15 väga palju, aga Liisal oli 16,6 lausa! Aga hommikuks oli vähemalt veresuhkru tase normaliseerunud. Silmad olid aga ka paistes nüüd. Ja CPAP-ile oli lisaks hapnikutaset tõstetud (enne oli hapnikutase sama, mis normaalses õhus, 21 %, nüüd aga 25%), kuna endiselt langes hapnikutase liiga madalale. Kõige rohkem kartsin, et äkki on Liisal ka see seotud südamega, kuna Kasparil algas see samamoodi. 

Peale hommikusööki tuli mulle ema külla. Ja tõi mulle liha! Nämma:)
Kaspari juurde teda kahjuks ei lubatud, aga Liisa juurde küll. Kaspari juures käik jäigi lühikeseks, kuna kiirustasin tagasi Liisa juurde, et äkki valvearst tuleb ja saab ometi natuke targemaks. Kaspariga on õnneks hästi, piima söömine läheb hästi ja isegi kogust on tõstetud varasemalt 0,4 ml 0,9 ml-ni. 

Lõpuks peale minu lõunasööki tuli ka valvearst. Ja arvas, et see seisundi halvenemine on ilmselt ikkagi mingist infektsioonist. Eilses vereproovis oli põletikunäitaja küll normis, aga tänases proovis oli see natuke tõusnud. Nii et loodetavasti on see infektsioonist põhjustatud, nii et antibiootikumid peaksid aitama. Lisaks ütles arst, et hemoglobiini tase oli ka natuke madal, aga selleks tehakse ka uus analüüs. Kui ma südame kohta küsisin, siis ta ütles, et praegu ta küll seda öelda ei oska, kuna kuulamisel on ainult hingamist kuulda. 

Natuke hakkas kergem arsti sõnadest. 

Läksime peale seda emaga välja jalutama ja sööma. Mul oli küll lõunasöök söödud, aga ühed pannkoogid mahtusid ikka veel.

Tagasi tulles istusin Kaspariga tunnikese kängurus. 

Kella 6 ajal hakkas ema jälle minema. Mina läksin õhtust sööma mõttes valmistudes jälle piimasupiks. Aga oh üllatust! Pannkook hoopis:)
Päeval helistas Karl mulle, et öelda, et ta nägi mind unes. Ise ka arvas, et see on vist suurest igatsusest:) Õhtul saime skaipida jälle. Issi kurtis, et poisid hakkavad üle käte minema.
Liisa ületas täna 1 kilo ja kaalus 1008 g, Kaspar 820 g.

    

18.01.2014 - 21. elupäev

Täna saavad Kaspar ja Liisa juba 3-nädalaseks!

Täna olime hommikupoole Liisaga kängurus. 

Kui 12 ajal Kasparit käisin vaatamas, kuulsin lõpuks ometi midagi positiivset: Kaspar on eilsest saati piima saanud ja tundub, et praegu on sellega korras, pidi hästi seedima, kuigi ise kakada ei jaksa hästi, eks teda siis aidatakse. 

Päeval käisin väljas ja poes. Tekkis kange isu kala, pasteedi ja juustu järgi:) Ilm oli päikseline ja külm, lapsed kelgutasid tee ääres mäe peal.

Kui peale jalutuskäiku Liisa juurde läksin, siis kukkus tuju jälle kolinal allapoole, sest Liisa veresuhkru tase oli taaskord liiga kõrge, nii et talle anti jälle insuliini. Lisaks hakkas ta hapnikutase liiga tihti liiga madalale langema ja südamerütm ka kohati. Ning lõua alla oli tekkinud kummaline paistetus. Õde ei osanud ka midagi öelda. Hiljem anti talle antibiootikumi, kuna valvearst oli arvanud, et äkki on mingi infektsioon. Ja veel hiljem õhtupoole pandi ta CPAP-ile. Oeh jah:( 

Eks ma ju TEAN, et selliseid tagasilööke võib tulla, aga ikkagi on valus. Valus on neid tillukesi olevusi oma juhtmete ja torudega vaadata ning teada, et MA EI SAA TEGELIKULT MITTE MIDAGI NENDE HEAKS TEHA! Et neil on valus ja paha, aga ma ei saa neid isegi lohutada õieti, kui nad nutavad. See võimetus neid aidata ongi vist kõige hullem asja juures. Ma saan neile pai teha ja rääkida, et me neid armastame ja igatseme, aga see ei muuda nende olukorda ju tegelikult paremaks. 

3 nädalat tagasi ma tegelikult ei kujutanud ette, mis saama hakkab ja KUI raske see teekond tegelikult saab olema. Siis oli ainuke mõte, et peaasi, et nad elavad. Ja sinisilmselt arvasin, et nad peavad lihtsalt tasapisi kasvama. Aga et see niiii raske on, hakkab vist alles nüüd kohale jõudma. Sest 3 nädalat on möödas, aga erilisi edusamme veel pole: mõlemad on endiselt või jälle hingamisabil, Kaspar endiselt või jälle harjutab söömist. 

Täna tunnen jälle, et olen kusagile auku kukkunud ja ma-ei-suuda-enam ja ma-ei jaksa-rohkem-seda-taluda ning miks-ometi-meiega-nii-juhtus. Ma ei saa mõelda, mis oleks, kui nad ei oleks 3 nädalat tagasi sündinud, sest see on liiga valus. Ma ei saa ega julge veel mõelda tulevikust, näiteks kojuminekust, sest see tundub, niiiii kaugel ja niiii võimatu, et jälle on valus. Jääb üle ainult olevik ja siit on ka väga raske midagi positiivset leida. Jah, Kaspar hakkas sööma, aga nüüd on Liisaga jälle kehvemini. Ja pole kindel, et Kasparil ka homme sama edukalt piimaga läheb, samamoodi võib üks hetk jälle seedimise kinni lüüa.  

Täna tabasin end mõttelt, et kaksikute ootamine oli küll topelt rõõm, aga see on alates haiglasse sattumisest saadik tähendanud küll ka topelt armastust, aga peamiselt topelt muret, topelt hirmu, topelt pisaraid. 

Ma tean, et see kõik läheb jälle mööda, aga praegu on lihtsalt jälle niiiii kuradima raske ja kurb olla. Miks ma kogu seda hala siia üldse kirjutan? Sest mõtlesin, et äkki läheb kergemaks. Ja kuna ma siiamaani olen siia kõik (võib-olla liiga) ausalt üles kirjutanud, siis ei saa ka selliste mõtete eest peitu pugeda.
Kuna Liisat õhtul seisundi halvenemise tõttu kängurusse võtta ei saanud ja koduseid mehi polnud ka saunaõhtu tõttu skaibis, siis oli mul täna ootamatult palju vaba aega. Veetsin selle siis heegeldades ja musti mõtteid mõeldes.
Kaspar kaalus 810 g ja Liisa 998 g, ei saanud ikka 1 kilo täis.

   

17.01.2014 - 20. elupäev

Hommikul sadas laia lund alla.

Liisa arst ütles, et varahommikul oli veresuhkru tase ikkagi natuke liiga kõrge olnud ja talle anti füsioloogilise lahuse tilka, et see lahjendab lihtsalt suhkru ära. 

Kella 12 ajal läksin traditsiooniliselt Kasparile piima viima. Õde oli tal "vuntsid" ära võtnud, et proovivad ilma. Täna hakati talle jälle piima andma, et hiljem vaatavad, kas maos tekib jälle massi või läheb piim edasi. Arst ka rohkem ei kommenteerinud midagi. Ma ise mõtlen, et see ei saa midagi väga hullu olla, sest varem tal ju läks piim edasi. 

Peale lõunasööki mõnulesime 1,5 tundi kängurus Liisaga, siis jalutasin väikse tiiru õues ja läksin Kasparit vaatama. Õde oli talle "vuntsid" ikkagi tagasi pannud, et hakkas muidu liiga palju "trikitama", hapnikutase siis kõikus. Piima oli ta senini saanud, midagi pidi maos olema, aga arst pidi otsustama, mis edasi saab. Kuidagi hirmus hale hakkas temast täna seal piiksuvate masinate seas jälle. Tänu "vuntsidele" voolas tal ninast midagi välja, nii et nägu oli märg ja üks silm oli ka rähmane. Ja ta on ju nii pisike ja nii hale hakkas temast ja endast ka. Kaalust oli ta ka kaotanud natuke, kaalus 824 g. Iga päev piimaga tema juurde minnes loodan, et äkki täna ja õhtul pean ikka ja jälle pettuma, et ei, mitte täna. Kogu aeg räägin talle, et aeg oleks piima sööma hakata, pizzad ja muu hea-parem tuleb hiljem alles:) Äkki homme? Oleks juba aeg naaatukenegi positiivseteks uudisteks! Sest iga päev, mis ta ei söö, tähendab pikemat aega meist eemal intensiivis:(

Kaspari juures olles oli mulle Lumeuss külla tulnud. Kahjuks jäi jutuaeg lühidaks, kuna pidin Liisale piima lüpsma minema. 

Peale õhtusööki hoidsin Liisat veel 1,5 t kängurus. 

Täna oli väga tore EESTLASEST õde, minu arust senini ainus eestlane siin korrusel, intensiivis on küll päris mitu eestlast. Ja see tore õde julgustas mind ka lisaaineid sondi laskma. Et enamus asju tuleb enne sööki lasta, kui ei ole eraldi teisiti öeldud. Ja piima olen ma ka sondi ühendanud nüüd, ainult käima peab õde panema.  

Liisa oli õnneks juurde võtnud, kaalus 950 g. Lootsin, et homseks 3-nädalaseks sünnipäevaks saab Liisa 1 kilo piiri ja Kaspar sünnikaalu ületatud, aga ilmselt seda ei juhtu. 

16.01.2014 - 19. elupäev

Nagu tavaliselt 5.15 äratus. Sellega vist ei harjugi päriselt, kuigi samas ka vastsündinu söötmiseks tuleks ju öösel ärgata. Piim lüpsta, 2 süstlatäit valmis panna, temperatuur kirja ja mässukontroll. Pai ja õhumusi Liisale ning võin tagasi tuttu minna.

Tegelt peaks ka kell 8 temperatuuri märkima, aga kuna söök on valmis pandud, siis mina küll viitsi. 

Tavaliselt ärkan 8.30 ajal, hommikused toimetused, voodi teha ja 9.15 lüpsiaeg. Siis jälle piimad valmis 2 söögikorraks, mässuvahetus (täna oli kaka ka) ja kaalumine, Liisale paid. Siis viin ülejäänud piima külmikusse, loputan keedetud veega pumba ja pudeli üle ning võin ise sööma minna. Hommikusöögiks jälle puder (seekord kaerahelbe), sinkvorstiga võileib ja saiake, joogiks on mitmendat hommikut piim. Siin pakutakse väga palju piima, ilmselt muretsevad emade kaltsiumi eest:) Täna tundsin, et tahaks kohvi saada. Söögitädi pakkus mulle veel võileiba kaasa, et muidu jäävad üle (pani veel mitu vorsti peale:)). Tegin siis all vestlusruumis omale kohvi, sõin võileiba ja saiakest ning lugesin Pere ja Kodu. 

Kui kohvi joomast tagasi tulin, peatas õde mind, et ma ootaks lastetoas, kuna arst tahab rääkida. Rääkiski siis, et veresuhkrud on korras olnud ja ilmselt Liisa oma süsteem hakkab ka vaikselt tööle ja sellepärast see viimane insuliin eile ta veresuhkru uperpallitama ajaski. Nüüd on näidud stabiilsed olnud, mis on hea. Veresuhkru taset kontrollitakse endiselt edasi, aga reageerivad insuliiniga vaid äärmisel vajadusel. Vereproovi muud näitajad pidid ka korras olema. 

Siis sain natuke heegeldada, kuni oli aeg jälle Liisa juurde minna. Ja siis Kasparile piima lüpsma. Kuna arst oli vahepeal Liisa toidukogust suurendanud 12,5 ml-ni, siis panin talle 0,5 juurde. Seejärel kell 12 Kaspari juurde. Õde ütles, et eile kella 7 õhtul kuni hommikul 10 talle oli piima antud, aga ikkagi on maos mingi jääkmass ees ja piim ei lähe maost edasi millegipärast. Nii et praegu jälle piima ei anta, ootavad ja vaatavad endiselt. Muidu muud näitajad pidid head olema. 

Tagasi oma palatis heegeldasin natuke, kuni 13.15 oli jälle lüpsiaeg ja mässukontroll. Seejärel sõin ise lõunat (jälle kartulipuder väikse lihakastmega, kõrvale mingi porgandihautis, kukkel ja piim). Siis istusime Liisaga tunnikese kängurus. Kell 15.30 teda kaaluti. Peale seda läksin korraks Kasparit vaatama, tegin talle pai ja rääkisin natuke juttu. Ja siis tulid mulle külalised saarelt: Maailmaparandaja ja Mps koos Täpikesega. Nii tore oli juttu ajada. Ja näha, kuidas Täps on vahepeal kasvanud. Minu minibeebidega võrreldes on Täps lausa hiiglane ju:)

Ja juba nad pakkisidki Täpsi uuesti sisse ja läinud nad olidki. Minul jälle 17.15 lüpsiaeg ja mässukontroll, siis heegeldasin natuke ja õhtusöögi aeg. Täna oli mannasupp, tee, pirukas (kahtlustan, et seal sees oli lõunane kartulipuder:)), kohuke ja mandariin. Peale õhtusööki istusin jälle tunnikese kängurus Liisaga ja siis oli skaibi aeg. Hiljem jõin veel väikese tee ja vaatasin kõrvale uudiseid ning jälle lüpsiaeg ja mässuvahetus. Seejärel käisin ise pesus ja istusin natuke arvutis (nt vaatasin Karli hindeid e-koolist ja kirjutasin blogi:)). 23.15 on viimane lüpsiaeg ja mässukontroll ja seejärel võib voodisse pugeda.

Nagu näha, siis täna õue ei jõudnudki. Pea päev läbi heljus lund alla ja kohati piilus päike. 

Ahjaa, helikopter maandus täna meie akende all. Hirmus lumetuisk läks lahti. Nüüd nägin ära, mida see mees teeb, kes taga arstide juures istub. Tema tuli esimesena välja ja näitas, kuhu kiirabi sõita võib ning aitas kanderaami välja veeratada. Seekord helikopterit päris seisma ei pandudki, kanderaam veeretati kiirabisse, kiirabi sõitis ära ja helikopter tõusis jälle lumetuisu saatel üles.      

Kaspar kaalus täna 826 g, aga Liisa oli hoopis 3 g alla võtnud ja kaalus 923 g:(

15.01.2014 - 18. elupäev

Täna paistis päev läbi päike! 

Kui hommikul Kasparit käisin vaatamas, siis selgus, et piima talle ikka veel ei anta. Ikka ootavad ja vaatavad, mis arst otsustab. Istusin ja paitasin teda mõnda aega.

Peale Kaspari külastust tegelesin täna vahelduseks vaimsemate teemadega. Kuna ma ise ka päris täpselt aru ei saanud, mis toimus, siis on seda ka väga raske kirjeldada, kuid uppuja haarab ka õlekõrrest ju? Päris nii meeleheitel ma veel pole, et nõidade või soolapuhujate poole pöörduks, vaid märksõnadeks olid energia, head soovid, murede minnalaskmine. Head soovid siis Kasparile. Ja tundus, et murede minnalaskmine aitas, sest minul hakkas küll kergem. Hiljem, kui Kasparit käisin vaatamas, siis ütles arst mulle väga kurva näo ja häälega, et tema ka ei tea, miks Kaspar piima vastu ei võta. Ja siis ma mõtlesingi, et kui arst ka põhjust ei tea, siis äkki ei olegi tegemist meditsiiniliste põhjustega. Sain kõik samad mõtted ja soovid ka Kasparile endale veel kord edasi anda, sest üle nädala aja sain ta omale rinnale! See oli niiii hea tunne. Rääkisin talle, kui väga me kõik teda armastame ja igatseme. 

Liisat sain täna 2 korda kängurus hoida, sest täna ühtegi uuringut ei olnud. Muidu peale uuringuid nad ei taha teda mulle anda, sest ta on siis väsinud. Täna praktikant ei tahtnud alguses isegi söögiajal anda:) Palatikaaslane naeris, et ei taha kuuma suppi söövat last segada:)

Käisin väljas jalutamas ka, kuna aknast paistis imeilus ilm. Selleks ajaks, kui mina õue jõudsin, oli päike küll loojunud, aga mõnusalt selge ja karge oli ikka.
Vähehaaval olen harjunud siinsete tegevustega lastetoas. Iga kahe tunni tagant enne sööki tuleb üles märkida lapse temperatuur ja kontrollida mähet. Kui just kaka pole teinud, siis mähet vahetatakse iga 4 tunni tagant. Selleks peab enne kuiva mähku ära kaaluma, kirja panema, siis riidetupsukesega pepu puhtaks tegema ja uue mässu panema. Vana tuleb ka ära kaaluda ja kirja panna. Kusjuures, kui kaka on teinud, siis see tuleb kirja panna, aga kaka tuleb enne kaalumist paberiga ära pühkida mässult. Iga 4 tunni tagant käin lüpsmas ja siis tuleb piim süstlasse võtta, voolik otsa panna, õhumullid välja lasta ja 12 ml valmis mõõta. Ja seda kaheks toidukorraks ehk 2 süstalt. Mis mind esialgu ära hirmutas, oli lisaainete andmine. Selleks tuleb vastavalt ainele see segada kas piimaga või veega. Päris keemiku tunne tuleb seal segades ja mõõtes. Minuarust üllatav, et sellist asja emadele üldse usaldatakse. Ise ma midagi sondi lasknud ei ole ja piimavoolikut pole ka ühendanud, kuna perkolaatori (see on siis aparaat, mis ise süstalt tühjendab vastavalt etteantud ajale) paneb käima õde. Mõnda ainet tuli anda peale sööki, mõnda enne ja mina ei julge. Peale seda, kui süstal tühi, tuleb sondi 0,5 ml vett lasta, et piimajäägid alla loputada, seda on ka õde teinud, kuna niikuinii see aparaat hakkab piiksuma ja ta peab seda lülitama. Ja siis kord päevas on kaalumine. Seda ma ka ise teinud ei ole, sest selleks tuleb kõik andurid lahti ühendada, laps paljaks võtta ja kaalule panna. Seal pannakse talle tekk peale ja samal ajal vahetab õde tal "pesa" ära. Siis laps tagasi ja andurid uuesti külge. 

Kaspar kaalus täna 810 g, kuid Liisa oli ainult 5 g juurde võtnud ja kaalus 926 g. 

14.01.2014 - 17. elupäev

Täna hommikul tehti Liisa kõhust röntgenpilt ja hiljem aju ultraheli jälle. Vähemalt nende kahe asjaga pidi korras olema hetkel. Aju-uuringuid pidi iga nädal tehtama. Korras aga ei ole Liisa veresuhkruga. Kui eile oli see normis ja insuliini ei antud, siis täna hommikul anti jälle insuliini. Õe sõnul arst oli "igaks juhuks" käskinud panna. Ja siis päeval järsku oli veresuhkru tase liiga madal ja talle anti glükoosi juurde! Arst esialgu midagi ei kommenteerinud. Pärast ütles, et see kõikumine on normaalne ja sellepärast nad nii tihti teda torgivadki. Õhtused analüüsid olid õnneks korras.

Kasparile olid täna juba "vuntsid" ette pandud, nagu õde ütles: see on selline juhe nina all, aitab ka hingata, aga jällegi leebem variant. Piima andmine aga kahjuks ei õnnestunud, et kõhus on liiga palju massi ees. Päeva jooksul pidid iga kahe tunni tagant teda kontrollima ja siis otsustama. Kui ma kella 5 paiku käisin, siis endiselt polnud piima antud, kuigi kõht ei olevat väga hull. Eks jälle, ootame ja vaatame... Täna sain Kasparil ka esimest korda mähkut vahetada. Kuna olen nüüd Liisa peal harjutanud, siis sain ka Kaspariga hakkama. Istusin veel tema juures ja tegin pai. 

Käisin täna tõesti õues jalutamas, sest ilm oli üle piiiika aja päikseline ja helge, kuigi kohati ka sadas lund. Tunnen ennast nagu vabakäigu vang:) Kui eile väljas käisin, siis riietehoiu tädi küsis, kas ma tulen tagasi. Pidin talle peaaegu vastama, et muidugi, ma ju elan siin:)
Tundub, et päris paljud emad ei söö üldse siinset sööki. Kui ma eile lõunalauas viimane olin, siis jäi minust ikka päris palju sööki järgi veel. Aga külmkapis on ka Chopsticksi sööke muuhulgas näha. Või siis üks ema, kes muidugi elab siin lähedal, ütles, et toob kodust söögi. Hea, et ma söögiga ei pirtsuta. Ega piimasupist ja putrudest on varsti villand küll, aga tühja kõhtu kannatama ei pea. Ainult kala isu on tekkinud, homme vist peab ikka sammud Rimisse seadma:)

Peale õhtusööki sain ka lõpuks Liisa jälle sülle. Seekord isegi pea 2 tunniks. Nii kurb oli kuulda, kuidas Liisa naabripoiss nuttis. Ma arvan, et oma tund aega vist nuttis järjest, alguses õde üritas teda lohutada, aga see ei õnnestunud eriti ja nii ta vaeseke nuttiski. Tal ema ei ole haiglas millegipärast. Kuna Liisaga oli nii mõnus istuda, siis jäi ka kodustega skaipimine ära. Vähemalt helistasin siis lohutuseks neile. 

Liisa kaalus täna 921 g ja ka Kaspar õnneks võttis juurde: 790 g kaalus. 

  

13.01.2014 - 16. elupäev

Märkasin, et mul kipuvad automaatselt õiged nimed tulema ja vahel lähevad endalgi sassi, kumb see Tiku ja kumb see Taku on. Kuna ajalehes on ka nende nimed maha hõigatud, siis olgu nad ka siin edaspidi õigete nimedega: Kaspar ja Liisa.

Tundub, et elu hakkab igapäevasesse rütmi saama. Iga 2 tunni tagant Liisa mässukontroll ja temperatuuri märkimine, iga 4 tunni tagant lüps ja 2 söögikorra piima süstaldesse valmis panek ning mässuvahetus ja selle kaalumine. Nende aegade vahele tuleb mahutada enda söömine ja Kaspari külastamine.

Hommikul tuli Liisa arst rääkima. Ütles, et veresuhkur on olnud normis ja siiani pole insuliini vaja läinud, päeval aga pidi tehtama ka veeniverest analüüsid ja lisaks pissiproov. Siis vaatab jälle edasi. Natuke oli arst mures, et ta üle 24 tunni pole kakanud, samas kõht pidi ilus olema:)

Kella 12 ajal viisin Kasparile piima. Piima antakse talle alles kell 7 õhtul ja oli vist 0,4 ml korraga (võrdluseks: Liisa sööb tänasest 12 ml). Vee oli ta eile hästi vastu võtnud, kuigi natuke gaase oli tekkinud. Kaspar oli endiselt CPAP-iga. Õnneks oli ta kaal natuke tõusnud: 755 g. 

Täna käisin siit haiglast esimest korda õues. Arst ütles ka, et peab käima. Ja poeskäimine ei ole väljas käimine. Ja kuhu mina läksin: ikka poodi:) Aga noh, selleks, et poodi saada, peab ju väljas ka käima. Ja oligi väljas päris lumi ja tundus, et külmakraade ka. 

Päeval oli Liisa veresuhkur natuke üle piiri ja lisaks oli pissiproovis ka suhkrut. Arst aga otsustas siiski järgmise veresuhkru analüüsi ära oodata ja selle põhjal insuliini vajaduse otsustada. Siis tehti talle uuesti südame ultraheli. Arterioosjuha, see mis Kasparil operatsioonil suleti, on Liisal endiselt avatud, aga kuna see muid sümptomeid ei põhjusta, siis nad ikkagi ootavad, et see ise sulguks. Ikka ja jälle "ootame ja vaatame", tahaks juba mingeid positiivseid uudiseid, et selle või selle asjaga on nüüdseks korras! Aga ma olen vist kannatamatu. Pean ilmselt võtma seda nii, et positiivne on see, et negatiivseid uudiseid ei ole! 

Aeg-ajalt, nagu ka täna, taban ma end jälle mõttelt, et mis siis oleks, kui Kaspar ja Liisa ei oleks nii vara sündinud. Ja siis mõtlen, et miks ikkagi just meiega nii juhtus. Et miks ma ei võiks praegu rahulikult kodus ringi veereda. Et miks minu laste elu algus nii raske peab olema. Ma ei tea seda praegu. Mõni kindlasti vaidleb mulle vastu, aga mina usun saatusesse. Et mingid asjad juhtuvad elus mingil kindlal põhjusel. Isegi kui kohe seda põhjust ei taipa või ei suuda aru saada, siis mingi aeg hiljem tekib arusaamine, et seda oli vaja just sellepärast. Kui ma teada sain, et me kaksikuid ootame, siis ma mõtlesin, et järelikult sellepärast ei olnud ette nähtud minu esimese raseduse õnnestumine (oli ju siiski neid alguses kaks olnud). Et ju me siis ei oleks kaksikuteks kindlasti valmis olnud ja oli ette nähtud, et meie juurde tulevad hiljem hoopis Kaspar ja Liisa. Miks nende elutee aga nii keeruliselt algama pidi? Ehk see selgub kunagi hiljem. Kui sellele mingi selgitus on...

Õhtupoole käisin veel Kasparit vaatamas. Lihtsalt istusin seal ja paitasin teda ja rääkisin mõttes talle, et ta peab tubli olema. Et emme ja Liisa igatsevad tema järele ja suured vennad ja issi ka. Et ta peab ise tahtma kasvada, sest meie tahame, et ta kasvaks. Et suured vennad saaks temaga kunagi jalgpalli mängida:)

Kaspari juurest ära tulles nägin, kuidas voodiga sõidutati üht nii u 5 aastast poissi, keda ema lohutada üritas. Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult on hea, et mu lapsed alles nii pisid on, et ehk midagi ei taipa ega mäleta. Et suuremate lastega oleks ikka veel hirmsam. Eks mingi jälje see neile kindlasti jätab, aga otseselt nad ei mäleta seda.

Peale õhtusööki oli Liisa uuringutest ja vereproovidest natuke puhanud ja ma sain ta omale rinnale. Viimane veresuhkru analüüs oli korras olnud! Panin kõrvaklappidesse Klassikaraadio ja mõnulesime kahekesi 1,5 tundi ooperihelide saatel:) Siis oli aeg minna skaipima. 

Hiljem piima viies rõõmustas õde, et Liisa oli kakanud, lausa 2 korda:) Nii palju rõõmu väiksest kakast:)  

Liisa ületas täna 900 g piiri ja kaalus 908 g! 

12.01.2014 - 15. elupäev

Hommikul 5.20 äratus, et piima lüpsta. Seejärel mässuvahetus ja piim süstlasse valmis. Seejärel võis natuke veel magada. Peale 9 oli vaja siiski üles ärgata, et jälle piima viia ja uuesti mässu vahetada. Seejärel sain ise hommikust süüa. Paari päeva järgi peab mainima, et siin on natuke paremad söögid kui ITK-s. Pealegi süsteem on siin ka teine. Söögid pannakse sööklasse koos soojendaga valmis ja igaüks saab ise tõsta, nii palju, kui tahab. Söömas käimiseks on aega 1 tund. Ja ITK hommikuse hirmsa kohvi asemel on siin 2 hommikut olnud kakao. 

Peale sööki heegeldasin natuke ja siis tuli juba issi. Issi tõi mulle natuke näksimist ning Tikule ja Takule esimesed mõmmikud, üks on roosa ja teine sinise kampsuniga:) Tänu issile möödus tänane päev suht kiiresti. Istusime Tiku juures, vahepeal lüpsin, ajasime juttu, käisime Takut 2 korda vaatamas. Kui esimest korda käisime, siis ta oli veel masinhingamisel, teisel korral aga ainult CPAP-iga, õde ütles, et see on väga hästi juba. Täna lubati pai ka teha ja hiljem oli talle ka vett antud. Arsti me küll ei kohanud, aga kõik tundus korras olevat.
Tiku veresuhkur on ka normis olnud ja insuliini pole ta eilsest saanud. Täna päeval kaalus ta 896 g. Hoidsin teda täna ka üle tunni aja oma rinnal. Samal ajal issiga juttu ajades aeg lausa lendas! Ja õhtul läks issi jälle Saaremaa poole teele:(

Täna kohtasin ämmaemandat ja küsisin temalt piima säilitamise kohta. Tema ütles, et pole probleemi, et kõik hoiavad puhketoa külmkapis! Lihtsalt endal tuleb kotid muretseda, aga ta paar kotti mulle ikkagi leidis. Hiljem lastetoas naabrid annetasid mulle veel kotte, et neil pole vaja.
Õhtul sattusin ühe kaaskannatajaga jutule. Ja taipasin, et meil on tegelikult ikkagi hästi läinud, oleks võinud ka palju halvemini. Mulle ei ole öeldud, et järgmised 72 tundi on kriitilised ja näitavad, kas laps üldse jääb elama! Uuhh, hirmus mõeldagi. Aga samas on enamus emasid, kellega olen suhelnud äärmiselt positiivsed. Eks nad on kauem siin olnud ja nende lapsed on juba suuremad. Hiljem mõtlesin, et kas sellised asjad juhtuvad ainult tugevate naistega. Ja jõudsin järeldusele, et pigem läbi nende katsumuste nad on tugevaks saanud.
Täna on terve päev lund sadanud, päris ilus jõuluilm oli aknast vaadates.

11.01.2014 - 14. elupäev

Täna on olnud ka üks emotsioonide virr-varr. Hommikul muidugi oli väga hea meel selle üle, et issi meid vaatama tuli. Nii tore oli üle pika aja teda näha ja kallistada! Käisime ka Tikut koos vaatamas. Issi arvas, et ta on juba inimese nägu:) Täna oli valvearst ainult ja ta rääkis, et vist tõstavad veelgi Tiku toidukogust ja endiselt kontrollivad veresuhkrut ja annavad vajadusel insuliini.

Aeg kella 11 kuni 1-ni tundus väääga aeglaselt minevat. Mulle eile öeldi, et ma võin helistada ja küsida, et kas Taku on operatsioonilt tagasi. Kella 1 paiku lasin issil helistada. Ja talle öeldi, et miks te kohale ei tule! Läksimegi siis. Taku oli üleni teki all, õde korraks kergitas seda ja näha oli et ta oli lisaks üleni nagu vatiini sisse mähitud. Siis pandi tekk uuesti peale ja pai teha ka ei lubatud. Arst tuli ja ütles, et operatsioon läks hästi! Et nüüd jääb oodata-vaadata, kuidas ta narkoosist toibub. Ja siis hakkas rääkima, mis probleemid on. Et peamine probleem on see, et ta pole üle nädala aja piima saanud. Homme antakse talle esialgu prooviks ainult vett ja esmaspäeval siis proovitakse piima anda. Insuliini kohta ütles, et tema Takule ei anna ja ausalt öeldes oli ka meie osakonna arstiga vaidlema läinud, et ka Tikule poleks seda vaja, et tegelikult veresuhkru tasemed ei ole nii kõrged. Saa siis nüüd aru... Meie juurde osakonda pääseda on Takul lootust alles paari nädala pärast, et enne tahaks nad ta täistoidule saada (st et kogu vajalik toitaainete kogus peaks tulema piimast). Küsisin ka, et kas tal söögiga alustamisel võib uuesti kõhuprobleem tekkida ja ta vastas, et võib küll. Kuigi samas tema pilgu järgi ITK-s tehtud kõhupilt nagu ei näidanudki midagi väga hullu... Soovitas mul ka kogu oma ülejäänud piim säilitada, sest siin tuleb põhimõtteliselt ülejäänud piim ära valada. 

Kui me uuesti Tikut käisime vaatamas, siis oli meie oma arst siin juhtumisi ja ta ütles, et Tikule ka praegu insuliini ei anta, et jälgivad tema veresuhkrut. Ja toidukogust on tõstetud 11 ml-ni.

Täna vist sain ka esimest korda tunda siinsete õdede suhtumist. Kui Tikut vaatamas olime, siis ta parasjagu hakkas teda kaaluma. Ja mainis, et ma võiksin ka seda teha. Siis tõi uuesti mulle kodukorra lugeda. See oli vist ilmselge vihje. Pärast küsisin ma tema käest piima säilitamise kohta. Ja sain kuulda, et nad külmkapis hoiavad 24 tundi, siis kallavad ära ja külmutamise võimalust ei ole. Et emad saadavad koju külmutisse ja siis tuuakse tagasi. Et neil sellist külmkappi ei ole. Kuidas ma tema arvates Saaremaale oma piima peaks saatma!!! Puhkeruumis on küll külmkapp, millel ka sügavkülm ja minu ITK-s külmutatud piima pani ITK õde sinna. Aga tegelikult sinna ei tohiks panna. Küsisin, et kas neil kogumiseks kotte on, aga seda neil ka ei ole. Ja üleüldse, miks ma päeval ämmaemanda käest seda ei küsinud, et miks alles õhtul probleemidega tulen. Oeh jah. Siis tekkis küll hetkeks masendus, et mis ma siis tegema peaks. Intensiivravi osakonna arst just rääkis, et peaksin kõik piima säilitama ja et kindlasti võiks ma vahepeal kodus käia, siinse suhtumise järgi see küll võimalik ei tundu. 

Õhtupoole, kui issi oli ära läinud, läksin veel Tikut vaatama. Küsisin samalt õelt, et kas ma Tiku sülle saaksin. "Ei, teda kaaluti just ja ta on väsinud!" Siiani pole keegi kunagi öelnud, et mingi aeg ei sobiks. Nii jäigi Tikul täna känguru saamata. Ok, mu oma viga tõesti ka, aga päeval olid mõtted ainult Taku ja tema operatsiooni ümber. Istusin siis natuke niisama tema juures. Ja siis kuidagi jõudis kohale, KUI suur töö tuleb meil enne teha, kui meid kunagi koju lastakse. Tegelikult muidugi peavad NEMAD ennekõike ise selle töö ära tegema, mina ja arstid saame neid ainult toetada natuke. Ja tegelikult ega see töö kojuminekuga ju ei lõpe. Kuni 2-aastaseks saamiseni peavad nad "normaalsetest" lastest tublimad olema ja rohkem tööd tegema, et teistele järgi jõuda. Ja mina saan jällegi neid ainult toetada. Eile ITK õde ka mainis, et enneaegsete lastega peab väga palju tegelema ka pärast.
See kõik kokku tekitas küll hetkeks hullu masenduse. Selline tunne, et seda kõike on minu jaoks liiga palju ja ma enam ei jaksa ja ei suuda. Paar sellist hetke on varem ka olnud. Aga siis nutan peatäie (või kaks) ja kusagilt tuleb jälle mingi uus energia. Ja ise ka imestan, aga ma ikka suudan. Eks ma pean suutma. Laste pärast. Teist võimalust ei ole.
Õhtul siis võtsin julguse kokku ja panin esimest korda ise piima süstlasse valmis ning vahetasin ise mässu ära. Tiku ei läinudki katki mu käte vahel:)
Õhtul selgus, et Tiku naabritüdruk on Saaremaalt pärit. Tema oli Tikuga võrreldes juba sündides suur, 1,2 kilo vist. Teisi niiii väikseid nagu meie omad siin vist ei ole. Tegelikult tunduvad ka 1-2 kilosed enneaegsed ju nendega võrreldes suured, rääkimata ajalistest vastsündinutest. Aga ise ma olen vist lõpuks harjunud sellega, et nad nii pisid on.

Tiku ületas täna oma sünnikaalu ja kaalus 874 g, Taku aga oli alla võtnud ja kaalus 728 g.

10.01.2014 - 13. elupäev

Vaatamata paistes silmadele ja tänu palatikaaslase titele suht magamata ööle tundsin end hommikuks paremini. Kui hommikul piima läksin viima, tuli arst juba ukse vahel vastu, et kell 11 on meil sõit lastehaiglasse. Tiku pidi natuke varem juba reisikuvöösi valmis pandama ja mul kästi ka asjad kokku panna. Lastehaiglast oli nii palju uudist, et mingit põletikku ikkagi ei ole Takul leitud, ning ainus probleem ikkagi oli südames. Arst ütles veel, et siin tõesti enam mingid rohud ei aita ja vajalik on operatsioon. Istusin natuke Tiku juures ja tegin temast veel mõned pildid ning läksin siis asju kokku panema. Ajaviiteks heegeldasin natuke ja siis läksin vaatama, kas Tiku on reisivalmis. Parasjagu tõstetigi teda kuvöösi. Kõik vajalikud andurid pandi peale ja lisaks veel hapnikumask igaks juhuks, et kui on lisahapniku vaja, siis autos on maski keeruline panna. Ootasin veel natuke koridoris ja nii dr Margus kui dr Tiit tulid minuga veel jutustama. Mõlemad olid väga heasoovlikud ja soovisid jõudu ja jaksu. Dr Tiit rääkis veel, et nemad väga ei mõtle sellele, mida emad tunnevad ja läbi elavad, sest nende jaoks on kõige tähtsamad lapsed. Aga kindlapeale see on suur stress, eriti veel, kui kodus on suuremad lapsed. Ja et ka suuremad lapsed on kodus stressis, sest emmet ei ole ja nad tihti arvavad, et emmega on midagi halvasti. Ta arvas, et lastehaiglast on isegi võimalik võib-olla vahepeal kodus käia. Mõlema arsti jutt mõjus mulle väga lohutavalt ja positiivselt. Ja paluti ikka neile ka lapsi näitama tulla.

Ja siis juba tuligi autojuht ja aeg oli minema hakata. Tiku sõidutati oma kuvöösiga autosse ja sõit läks lastehaigla poole. Meiega koos tuli sama õde, kelle vahetuse ajal Takul halb hakkas. Ta ütles, et ta oli väga ära ehmatanud. Ja lohutas ka, et küll nad kasvavad.

Meid Tikuga viidi lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonda II korrusele. Arst alles hakkas Tiku looga tutvuma ja lubas minuga hiljem rääkida. Alguses pandi mind tühja tuppa, siis aga arvati, et tahan lapsele lähemal olla ja viidi lastetoa kõrvaltuppa 4-se palati neljandaks. Mulle näidati "lüpsituba" ja söögituba III korrusel ja anti kodukord lugeda. Siis läksin ma Takut vaatama. Ta on küll teises majas, aga õnneks pääseb sinna vahekoridori kaudu, hooldaja näitas mulle õige tee kätte. Taku oli sel hetkel ilma hingamisabita. Istusin tema juures ja paitasin teda, arsti mul kahjuks näha ei õnnestunudki. Küsisin õe käest piima kohta, kuid tema teada täna talle ikkagi piima ei anta.  

Oma osakonnas tagasi oli aeg sööma minna ja seejärel tahtis ämmaemand mind näha. Rääkisime lüpsmisest ja küsis, kuidas mu enda tervis on. Seejärel näitas, kuidas lüpsmine käib. 

Tiku sööb iga kahe tunni tagant 10 ml, kuid arvati, et nii tihti ei pea lüpsma, et siis iga 4 tunni tagant. Ämmaemand soovitas ka öösel lüpsta, et mõjub piimatekkele hästi. 

Siin haiglas saavad/peavad emad rohkem tegema: temperatuuri mõõtma, mähkmeid vahetama, söötma. Õde ütles, et kui ma ei taha, siis ma esialgu ei pea midagi tegema. Ausalt öeldes tundub ikka veel üsna hirmus neid pisikesi mähkmeid vahetada. Ja sondi kallale ma ka väga ei kipuks, aga eks tasapisi tuleb ikka toimetama hakata. 

Arst rääkis minuga ka hiljem ja isegi põhjalikumalt, kui ITK-s. Nt et Tiku saab kofeiini:) Sest enneaegsete aju ei ole veel nii arenenud ja sügavalt magades nad unustavad ära, et peab hingama, kofeiin aga ei lase neil nii sügavalt magama jääda, äratab nad õigel ajal üles ja hakkab uuesti hingama. Lisaks saab ta seenevastast ravi profülaktika mõttes. Ja kõige rohkem muret teeb neile hetkel veresuhkru tase, et miks tal endal insuliini tase õige ei ole. Pidid paar päeva jälgima ja siis võib-olla uuringuid veel tegema. Sest Takul on sama lugu. Lisaks pidi varsti uuesti aju ultraheli tehtama, et aju uuesti üle kontrollida. Lisaks ütles arst veel, et enneaegsetel u 2 nädalaselt võivadki mingi uued probleemid välja lüüa. Noh, homme nad saavadki 2-nädalasteks. Jääb ainult hinge kinni pidada, et Tikul midagi uut ja tõsist ei tuleks. Muidu arsti sõnul pidas ta transpordile hästi vastu, see pidi üldiselt neil stressi tekitama.

Hiljem käisin veel korra Taku juures lootuses arsti kohata. Istusin tema juures natuke, nüüd oli ta uuesti hingamisabil. Eilset arsti ei olnud, aga valvearst tuli minuga rääkima. Ütles, et operatsioon on homme 11-12 ajal ja operatsioon iseenesest võtab aega u pool tundi. Lisaks muidugi ettevalmistus. Ja hilisem ärkamine. Et peale oppi on ta masinhingamisel mõnda aega. Soovisin Takule mõttes, et ta oleks tugev ja peaks vastu. Sest kõik mõtlevad tema peale ja igatsevad tema järele. Ja tundsin jälle kord, kuidas ma oleksin miljon korda nõus ise tema eest operatsioonile minema, et ainult tema väikseke seda läbi elama ei peaks. Aga ma ei saa. Nii et ta peab ise hakkama saama. Keegi ei ole siin mustast stsenaariumist rääkinud, kas nad ei taha mulle lihtsalt rääkida või see operatsioon ei ole väga raske ja ohtlik. Ja kui eile kuulsin, et operatsioon alles laupäeval tehakse, siis mõtlesin ka, et järelikult see olukord ei ole eluohtlik, muidu vast saaks selle kardioloogi Tartust siia ikka kiiremini ka. 

Tagasi osakonnas tegin Tikule kängurut. Siin ma ei saanud üldse nii mugavas toolis istuda ja spets pluusi mulle ka antud. Peaks vist mingi eest lahtikäiva pluusi endale selleks siia hankima, muidu koori iga kord oma ülakeha paljaks.
"Lüpsikord" on siin päris vali, kell 22 viisin piima, siis veel kell 24 tuleb öisteks kordadeks viia ja järgmine kord on vaja kella 6-ks viia. Kodukorras on kirjas, et peale 24 võib ema magama minna ja öise söötmise teeb õde, sest lapsele on vaja puhanud ema. Kuid 5.30 peaks siis uuesti lapse juures olema. "Lüpsiruumis" on kolm kohta ja "tipptunnil" on kõik kohad hõivatud:)
Õhtul skaipisime kodustega. Kuna abikaasa tuleb homme Tallinna, siis üritasin skaibi teel juhendada, kust ta mulle vajalikud riided leiaks:) Karlil oli täna koolis esimene disko.
Tiku kaalus täna 858 ja Taku 734 g. 

09.01.2014 - 12. elupäev

Tänane päev on olnud nutu- ja meeleheitepäev kahjuks.

Hommikul kohe, kui palatisse astusin, tuli arst juurde ja ütles, et Takul oli hommikul kella 5 paiku halvem hakanud. Ta oli oksendanud, hapnikutase oli veres langenud ja nii pandi ta jälle hingamisabile. Ja see polnud veel kõik: südames oli kuulda kahinaid ja arst arvas, et arterioosjuha on rohkem lahti läinud. Ta pidi teise arstiga konsulteerima, aga et võib-olla osutub vajalikuks selle kirurgiline sulgemine! Oeh, mu süda vajus sussi sisse. Mõistagi  tõi see uudis mõne hetke pärast silma pisarad. Nutsin väikse peatäie oma palatis ja läksin siis tagasi lastetuppa. Hoidsin Tikut kängurus ja arst ütles, et nad panid Takule uuesti antibiootikumid peale, et äkki on ikka mingi põletik. Tiku pidi seevastu tubli olema ja temale antakse täna esimest korda ainult piima söögiks, st kõik vajalikud toitained saab ta piimast ja veeni midagi juurde ei anta. Tol hetkel lootsin kõigest hingest veel, et ehk ikka ei ole operatsiooni vaja. Mõne hetke pärast tuli aga arst uuesti ja ütles, et tuleb operatsioon ja 12.30 viiakse Taku lastehaiglasse. See oli üks asi, mida ma algusest peale kartnud olin, et üks neist viiakse sinna ja ma ei saa mõlema juures korraga olla. Ja muidugi sõna operatsioon ajas mind täiesti paanikasse. Kuidas niiii väiksele ometi operatsiooni tehakse?! Tegelikult oligi kõik siiamaani liiiiga hästi läinud ja eks kuklas tiksus kogu aeg vaikselt, et äkki läheb midagi halvasti. Just täna pidi Taku uuesti süüa saama ja nüüd hoopis selline jama:(

Nii kaua, kui ma Tikuga seal istusin, tehti Takule erinevaid ultraheli uuringuid veel. Ajus verejooksu ei olnud ja kõhus üleliigset vedelikku ka mitte, mõlemad pidid head näitajad olema. Siis oli kell juba 12 ja ma istusin natuke Taku juures. Ütlesin, et ta peab tugev olema. Ma ei suutnud mõeldagi oma lõunasöögist. Hiljem istusin koridoris ja ootasin Taku transporti. Natuke peale 12.30 see tuligi, väga uhke ratastel kuvöös. Arst oli ka kaasas. Ta ütles, et täna kindlasti operatsiooni ei tehta, kardioloog pidi hoopis Tartust olema ja pole teada, millal ta saab tulla. Hiljem pidi arutatama ka minu ja Tiku võimalikku üleviimist lastehaiglasse. Enne 4 soovitati mul lastehaiglasse intensiivravi osakonda Takut vaatama minna ja ehk siis on ka midagi uut juba selgunud.

Õnneks helistas sobival ajal mu tädi ja kui ma olin oma muret kurtnud, lubas ta lahkelt mind lastehaiglasse Takut vaatama viia. Natuke enne 4 jõudsimegi sinna. Seal on kõik hoopis teistmoodi ja võrreldes siinse helge ja avara muljega oli seal kuidagi sünge ja rusuv. Istusin tükk aega Taku juures, ta oli nii teki sisse pakitud, et ma ei saanud talle õieti paigi teha, aga ehk ta sai aru, et emme käis. Lõpuks õnnestus ka arsti näha, kes ütles, et nad olid asja üle vaadanud ja kindlasti tuleb juha kirurgiliselt sulgeda. Operatsioon on planeeritud laupäeval 10-11 ajaks. Nad annavad talle antibiootikumi ja ta on endiselt hingamisabil. Piima tahaks nad anda talle pühapäeval, seega selleks ajaks on mind kindlasti sinna vaja. Et mida kauem laps ilma piimata on, seda vastuvõtlikum ta on infektsioonidele. Nii et ilmselt saame ka meie lastehaiglasse kolida.

Tagasi "kodus" sõin õhtust, lüpsin ja läksin Tikut hoidma. Midagi polnud teha, meel oli ikka väga kurb ja pisarad lausa iseenesest voolasid aeg-ajalt. Üks uus õde tuli minuga jutustama, et kuidas Takul on ja kuidas mina end tunnen. Et ta on 14 aastat enne lastehaiglas töötanud ja lohutas mind, et arstid teevad, mis suudavad. Mõne aja pärast tuli ka arst. Ja ütles, et lastehaigla poolt oli tulnud veel uudis, et Takule tahetakse homme juba piima, mis tähendab, et me Tikuga kolime ka lastehaiglasse. Vähemalt üks hea uudis. Arst lohutas ka, et enneaegsetel ikka juhtub sellist asja vahel ja et ilmselt ongi raske see, et kõik on nii hästi läinud. Aga et tegelikult võib lõplikult kergendunult ohata alles 36. rasedusnädalani jõudes. Jah, ma ju tegelikult teadsin kõike seda, aga ikkagi oli selline tagasilöök valus. Õhtul tuli vend mind vaatama ja tema kalli kulus mulle vägagi ära. Kui Taku ära viidi, siis ma tundsin ka lausa füüsiliselt, et keegi võiks tulla ja õlgade ümbert kinni võtta ja öelda, et kõik läheb hästi. Eks ma vist ehmatasin venna oma uudise ja nutuga ära omajagu, aga ta ei hoolinud õnneks, et ma ta pluusi täis vesistasin...
Tänases Skype´i vestluses polnud keegi kuigi jutukas, ka poistel polnud suurt miskit öelda. Kuna mulle päeva jooksul tekkis palatikaaslane, tuli mul koridoris skaipida.
Õhtul käisin veel Tikule head ööd soovimas. Mu lemmikõde, Airi, oli tööl. Tiku pidi kaaluma 850 g (Taku kaalus 730 g täna). Ma oleks tahtnud midagi ilusat sellele toredale õele öelda, aga ei suutnud, sest teadsin, et hakkan nutma jälle.
Voodis enne magamajäämist mõttes kõigile lastele head ööd soovides ma ikkagi pisaratest ei pääsenud. Terve õhtu kordasin endale mantrana, et kõik läheb hästi ja this too shall past. 

08.01.2014 - 11. elupäev

Hommikul said nii Tiku kui Taku tunnikese mu põues mõnuleda. Arst ütles, et Takule enam antibiootikumi ei anta, kuna põletikunäitajad olid korras. Tikule polevat juba paar päeva antud. Veel üks asi vähem.
Kui ma peale lõunasööki läksin lapsi vaatama, siis olid osakonnas külalised. Nimelt üks nende endine kasvandik koos vanematega tulid külla. Arst kutsus mind ka, sest see laps sündis u samal ajal ja samas kaalus, kui minu omad. Nüüd on see poiss 2-aastane aktivist. Nii tore oli teda näha ja kujutleda, et minu pisid on kunagi samasugused. Poisi emme ütles, et tema tundis haiglas olles kõige rohkem puudust teiste samasuguste vanemate toetusgrupist. Lohutav oli ka kuulda, et nende laps ei ole hiljem oluliselt haige olnud, olen lugenud, et enneaegsed lapsed on hiljem viirustele vastuvõtlikumad, kuna immuunsussüsteem on nõrgem. Arstid ja ema mainisid ka, et "kuvöösilapsed" peaksid hiljem selles mõttes rahulikumad olema, et on harjunud teatud mürafooniga ja heleda valgusega. Müraga harjumine oleks vägagi tervitatav minu kaksikute puhul:)  Ema ütles veel, et kuigi nemad olid ITK-s 2 nädalat ja lastehaiglas veel 2 kuud, siis tegelikult on see tagantjärele väga lühike aeg. Mõtlesin selle üle hiljem veel, kui Tikut põues hoidsin. Tõepoolest, 3 kuud ei ole väga pikk aeg võrreldes inimese kogu elu pikkusega. Muidugi tundub see väga pikk, kui ma praegu sellele ajale mõtlen ja muidugi on see pikk, kui lapse vanus ongi 3 kuud, kuid kui seesama inimene on juba 10-, 50- või 80-aastane, siis on see ju väga väike osa.
Peale õhtusööki hoidsin Takut ka põues. Ta alguses päris tükk aega kurtis mulle oma rasket elu nuttes, aga rahunes siis ja magas väga magusalt. Nad nutavad väga naljakalt: teevad vaikselt äh-äää! Nende nahk on hästi pehme ja sile ning neil on kuidagi ikkagi täiesti titelõhn juures.
Täna arst mulle suurt midagi ei rääkinudki, kuna täna paistis ka vaikne päev neil olevat. Homme peaks selguma Taku söömine.
Eile vist kaaluti Takut pisut valesti, sest tänased 2 kaalumist andsid tulemuseks hoopis 724 g, mis on ka tegelikult palju reaalsem. Tiku kaalus 834 g.
Täna ma õue ei saanudki, sest vihma sadas ja kole ilm oli.

07.01.2014 - 10. elupäev

Täna hommikul läks uni millegipärast varakult ära. Hakkasin siis raamatut lugema: "50 halli varjundit", sest muud mul siin pole:)

Mu vasaku jala sääremari on endiselt valus ja võtab täitsa lonkama. Hommikul avastasin, et see jalg on isegi natuke paistes ja teist värvi. Püüan täna rohkem jalga liigutada.

Peale hommikust lüpsi läksin laste juurde ja täna anti mulle Taku ka rinnale! Sain ka teda lõpuks hoida ja silitada, nii armas! Esimene kord küll ainult pool tundi, aga piisas sellestki natukesest esialgu. Kusjuures tema hakkas ka luksuma, huvitav, kuidas ma niimoodi neile mõjun:) Tikut hoidsin ka pärast tund aega kängurus. Mõlema känguru ajal võimlesin hoolega oma jalga, nii et õde arvas, et mul ebamugav istuda on. Arst ütles, et täna on neil rahulik päev, võetakse ainult veresuhkru analüüse endiselt. Ja siis kästi hoopiski minul vereproov jälle anda ja piimaproov ka, et kontrollitakse enne neljapäeva üle, ega piimas ega kusagil mul mingeid pahasid baktereid ei ole. Ilmselt siis neljapäeva õhtul proovitakse piimaga uuesti, kui kõik korras. 

Peale kängurut ja enne enda lõunasööki käisin jälle väljas jalutamas. Kahe päeva jalutuskäikude tulemusel nägin, et siin on kõik eluks vajalik käe-jala juures: lillepood, sõõrikukohvik, pizzad, sushikohvik, alkoholipood, Büroomaailm, kamina- ja vaibapood, emme ja beebi pood, apteegid, juuksurid, hambaravid ja isegi Harju maakohus! Ilm polnud küll jälle suurem asi, kõle tuul ja udu, aga vähemalt sain liikuda ja jalg ei olnud ka liikudes nii valus enam.
Peale jalutuskäiku sain lõunat, seejärel lüps, värske piimaga lastetuppa ja seejärel ise 2. korrusele verd andma. Juba seal hakkas segadus pihta, et missuguse korgiga topsi seda peab võtma ja siis mis sinna peale kirjutama. Sain lõpuks pudelikese kätte ja viisin lastetuppa. Kui ma seal kängurus istusin lastega, siis mitu korda helistati palatisse ja sain aru, et laboris nad ei taha mu proove eriti analüüsida, et minu haiguslugu on ju läbi. Lõpuks ehk arst suutis isegi oma sõna maksma panna:) Hoidsin Takut 45 minutit ja Tikut tund ja veerand. Ja siis on aega mõelda ja ümbrust vaadata. Kui eile oli lastetoas kokku 5 last, siis täna 3. Ja kui õed parasjagu lastega ei tegele, siis tundub üks lõputu korrastamine ja sättimine seal olevat:) Küll mööbeldavad kuvööside ja toolidega ning sätivad oma vahendeid. Ja aknast paistab vist teise maja operatsioonituba, sinna saab ka vahepeal piiluda.
Päeval vahetati mul voodipesu ja uus veetünn pandi ka nurka, hommikul jäigi tee joomata, sest vesi oli otsa saanud. Teenindus on siin hea:)
Peale lõunat hakkas sadama, nii et hea, et ma hommikupoolikul väljas ära käisin.
Õhtul käis mul vend külas ja tõi mulle kodust asju, muuseas sain lõpuks ka selle aasta märkmiku. Vennaga juttu ajades magasin isegi tänase Skype´i sessiooni maha, rääkisime siis telefonis vähemalt. Karl tahtis emmele teatada, et ta võitis koolis etlemiskonkursi! Ta oli ise väga uhke selle üle ja emme muidugi ka. Ja esimese hinde koolis oli 5 saanud. Nii tubli koolipoiss!
Kui õhtul läksin lapsi vaatama, siis oli parasjagu käsil kaalumine. Tiku kaalus 820 g ja Taku 780 g. Mulle tundub Taku kaal väga hea, arvestades, et ta pole nädal aega piima saanud. Mingi aeg on nende pikkused ka ikka mõõdetud, 35 cm. Hoidsin veel Takut rinnal tunnikese, ta on ju vähem saanud emmega olla.

2013

Kuigi ka suur osa 2012. aastast on siin blogis vahele jäänud, siis see on juba liiga kauge ajalugu, aga 2013 alles lõppes ju, seega mõtlesin, et võiks ikka mõne sõna ja pildiga selle kokku võtta.

Minu minut Eesti Vabariigi aastapäeval:

Karl lõpetas lasteaia:

 

Ja läks kooli:

 

Juulis tähistasime tinapulma:

Aitäh kõigile sugulastele ja sõpradele, kes selle päeva meile meeldejäävaks tegid!

 

Võtsime omale uue pereliikme: Nipsu. Otsisime kevadest saati kutsikat, aga millegipärast, kui vaja on, siis keegi ei paku:) Ühel hetkel aga selgus, et tuttava tuttaval on üks koer ülearu ja et kui keegi teda ei taha, siis ta pannakse magama. Muidugi me võtsime siis ta endale. Ta on u aastane emane koer, väga aktiivne ja vallatu ja suur sõber. Ainuke paha komme on tal peale hüppamine, aga näha on, et sellega väljendab ta oma meeletut rõõmu ja sõprust.  

 

 

Juulikuus näitas rasedustest mulle kahte triipu. See oli muuseas samal päeval, kui me Maailmaparandaja ja Mpsi uhiuut Täpsi haiglasse vaatama läksime:)
 

Septembris aga pöörati meie elu (esimest korda) pea peale, kuna ultraheli näitas, et me ootame kaksikuid! Selle mõttega andis ikka endalgi harjuda, suurem muidugi oli perekondade ja sõprade üllatus. Abikaasa õde arvas tükk aega, et temaga tehakse nalja:) Rasedus kulges alguses hästi, ainult veidi rohkem iiveldas, kui varasematel kordadel. Siis aga sattusin kõhuvaluga erakorralisse ultrahelisse, kus tuvastatigi, et neid on hoopis 2! Kästi puhata ja läkski paremaks. Edasi oli päris tore ja kerge, kuna päris raskeks ei jõudnudki minna... 3. ultrahelis arvas arst, et üks on kindlalt poiss, teise kohta arvas, et võiks olla tüdruk, aga päris kindel ei olnud, kuna teine ei näidanud eriti hästi. Pidasime ikka pöialt, et saaks vähemalt ühe printsessigi oma perre, kuigi olin täiesti valmis, et mul on 4 poega:)

 

Lisaks mahub aastasse veel kohaliku volikogu valimistel kandideerimine, väga huvitav kogemus, kuigi valituks ma (õnneks) ei osutunud. Samas sain ma ühe hääle rohkem, kui ma ootasin:) Ja kuna valimisliit, kus ma kandideerisin, võitis ja sai volikogus enamuse, siis saan ma kaasa lüüa keskkonnakomisjoni töös. Saab näha, kuidas see edaspidi võimalik on.

Et Sander ka päris tähelepanuta ei jääks, siis tema läks suurte rühma sügisel. Sander oskab nüüdseks lühemaid sõnu lugeda ja kirjutab juba päris hästi. Siin on ta oma 5. sünnipäeval:

 

 

06.01.2014 - 9. elupäev

Hommikul päevitasid mõlemad lapsed.

Dr Ploom tõi mulle täna dekreedilehe.
Peale lõunat sain ma Tikut jälle kängurus hoida. Arst tuli ka rääkima. Tiku sööb korraga juba 7,5 ml ja nii, et tund aega sööb ja tund aega puhkab. Arst ütles, et talle meeldib tüdruku aktiivsus:) Veresuhkrud pidid peale insuliini andmist korras olema. Küsisin, et kuidas Taku kõht on, mille peale arst vastas, et kõhtu enam pole:) Ehk Taku kõhupilt on praktiliselt korras, aga ikkagi peab söömise alustamisega vähemalt need 7 päeva ära ootama. Täna pidi tehtama neile teine südameuuring, et näha, kas vereringe on sulgunud. Seekordne känguru jäi natuke poolikuks, kuna mulle tulid külalised saarelt: koduvalla tervituskomitee:) Nii armas, et nad tulid värskeid vallakodanike tervitama:)

Peale Taku paitamist läksin väikesele jalutuskäigule õue, sest sain hommikul oma mantli lõpuks kätte. Jalga panna olid mul ainult raseda teksad, kuna ma pole lasknud kodust "tavariideid" saata, sest ma pole kindel, kas need selga mahuvad, aga püksid väga jalast ära ei kukkunudki:) Ma ei tea küll, kui värske õhk Liivalaia ja Juhkentali tänavate ääres on, aga vähemalt sain natuke jalutada ja ilma näha. Ilm oli küll suht kõle. Tegin väikse tiiru ja ostsin apteegist imetava ema teed ja vitamiine (pumpavale või lüpsvale emale neid vist eraldi ei tehta:)). Kahjuks ühtegi toidupoodi Google Maps läheduses ei näidanud, fotoka patareid said tühjaks. 

Kella 4 ajal läksin uuesti Tikule kängurut tegema, seekord lamasime seal 1,5 tundi. Temperatuur püsis normaalne ja Tiku nohises magusalt. Vahepeal luksus ka natuke.

Peale õhtusööki ja lüpsi rõõmustas mind veel Jupijumal. Pärast läksin Takule pai tegema, sest teda vaesekest veel mulle kõhupeale ei lasta. Räägin talle küll koguaeg, et tema peab ka kosuma ja küll tema ka emme rinnale saab. Südameuuringud tehti vahepeal ära ja Tikul on olukord sama, ehk arterioosjuha on natuke avatud, Takul on võrreldes eelmise UH-ga ka olukord paranenud ehk arterioosjuha on rohkem sulgunud. Kuna nad kõhuprobleemi tõttu arterioosjuha sulgemiseks vajalikku ibuprofeeni anda ei saanud (see oleks kõhuprobleemi süvendanud), siis nad vähendasid antavat vedeliku kogust ja see on mõjunud positiivselt. Esimest korda mainis arst ka lastehaiglasse üleviimist, samas ütles, et selleks peavad lapsed olema täiesti stabiilsed transpordi üleelamiseks ja kindlasti ei tehta seda enne, kui Taku uuesti sööma saab hakata. Söömise alustamist vaatavad nad seisundi pealt, kas 7 või 10 päeva pärast kõhuprobleemi algust.
Õde mainis, et Tiku nimi oli neil alles täna arvutisse jõudnud, Taku oli juba varem oma nimega, aga Tiku oli siiani ikka Kallas tüdruk olnud. Huvitav, ühel ajal said ju nimed pandud:)
Õhtusel Skype´i sessioonil oli näha, et poisid olid issil juba tuju nulli viinud. Et kas ma ikka vahetada ei tahaks:) Sannu oli muidugi hommikul üle pika aja lasteaeda minnes jonninud. Ja õhtul polnud kumbki sõna kuulanud. Ega neil muud siiski üle jää, kui kuidagi hakkama saada. Issi rääkis ükskord varem, et isegi koer vist igatseb minu järele, et pidi kuidagi kurvameelne ikka olema ja vahel niutsuma, ju saab aru, et kedagi puudu...
Avastasin palati seinalt pesuruumi põrandakütte lüliti ja keerasin kütet kõvasti juurde: teist õhtut järjest ma ei pidanudki värisema terve duši all käigu:)     

 

05.01.2014 - 8. elupäev

Täna hommikul sain ma oma pudru ikka kätte:)

Hommikul magasid mõlemad lapsed rahulikult, Taku jälle päevitas UV tekikesel.

Aega tapsin täna pilte sorteerides, neid oli siia tööarvutisse millegipärast omajagu kogunenud. Kuidagi peab need siit jälle koju saama.

Kui ma peale lõunasööki läksin lapsi vaatama, siis Tikul olid nabaveeni kanüülid ära võetud, aga kätele polnud uusi pandud.  Ja õde küsis, kas ma teda kõhu peale tahan võtta. Muidugi tahtsin. Mulle toodi spetsiaalne mugav tool ja pluus (http://www.babybloom.nl/?page_id=775), millel kohad juhtmete ja torude jaoks ning käeaugud, et põues olevat last saaks silitada. Isegi peeglid on varuka küljes, et saaks last näha, muidu on ta nii kurgu all. Ja siis pandi see pisike konnapojake minu rinnale. Istusime vaikselt seal pea tunnikese, Tiku hakkas lõpus vaikselt luksuma, arst käis aeg-ajalt temperatuuri kontrollimas ja mõtlesin igasugu mõtteid. Et kuidas alles nädal tagasi olin ma täiesti meeleheitel neid esimest korda nähes, aga nüüd on Tiku juba mu rinnal. Et kuidas ma alguses olin pahane Jumala peale, sest ma käisin jõululaupäeval kirikus ja palusin muuhulgas, et Jumal mu pisikesi hoiaks ja kaitseks, kuid järgmisel päeval hakkas hoopis halvasti minema. Ning hoolimata mu palvetest sündisid nad siia ilma liiga vara. Aga mõistsin järsku, et ilmselt on Jumal neid just hoidnud peale nende sündi, sest nendega on kõik nii hästi, kui olla saab. Et ilmselt just sellepärast on nad senini nii hästi kosunud. Ja ilmselt ka kõigi nende pärast, kes meile oma häid mõtteid saatnud on. Ja mõtlesin sellele päevale, kui me lõpuks ometi koju saame. Keegi pole siin mingitest tärminitest veel rääkinud, isegi mitte lastehaiglasse kolimisest, aga netist lugedes arvestan ma, et peame haiglas olema sama kaua, kui rasedus oleks kestnud ehk siis märtsi lõpuni. Eks see muidugi oleneb lastest ja nende tublidusest, sest koju minekuks peavad nad kaalus juurde võtma, ise sööma ja ise temperatuuri hoidma. Kalendrit vaadates mõtlesin, et 3-kuuseks saamiseks võiksime me ju kodus olla... 

Peale laste külastust läksin 2. korrusele niite välja võtma. Natuke kibe oli. Küsisin siis sealt, et kas ma õue võin minna mingiks ajaks ja kuidas ma selleks mantli kätte saan. Tänaseks oli riietehoid kinni, aga homme uurin, kus mu kviitung on ja siis ehk saab isegi üle pika aja õue.
Hiljem käisin korraks lapsi vaatamas, siis nägin ka arsti, jälle üks, keda ma polnud veel kohanud. Ütles, et Taku kõhupilt on ilus, nüüd vist enam nii tihti pilte ei tehta. Mõlemal oli veresuhkur kõrgeks läinud, mistõttu anti insuliini. Hingamine on praegu korras ja veregaasi analüüs ilus, aga arst hoiatas, et mõnikord võivad nii väikesed hingamisest lihtsalt väsida ja võivad uuesti vajada hingamisabi. Ehk ei lähe vaja. Põletikunäitajad on endiselt korras.
Peale õhtusööki ja lüpsi läksin jälle lapsi vaatama. Taku endiselt päevitas, istusin tema juures natuke ja siis anti mulle Tiku uuesti kängurusse. Algul ta natuke pirises, aga minu vaikse kõigutamise peale jäi uuesti rahulikuks. Nii mõnus ja soe oli seal temaga istuda ja tema vaikset nohinat kuulata. Peaaegu pidi endalegi tuku peale tulema. Seekord istusin pea poolteist tundi. Nii hea on tunda, et ma saan teda kuidagigi aidata.
Kella 8 ajal oli jälle Skype´i ühendus kodustega. Pilt on küll pisut udune ja heli pole just kiita, aga vähemalt ma näen neid! On ikka hea tänapäeva tehnika. Leppisime kokku, et proovime igal õhtul 8 paiku skaipida.
Alustasin ka teki heegeldamisega, aga jõudsin ainult esimese motiiviga ühele poole.
Hiljem soovisin veel lastele head ööd. Õde ütles, et Tiku on 35 g juurde võtnud ja kaalub praegu 810 g. Takut nad vist pole kaalunud.
Jälle üks päev edukalt üle elatud. Mõnes mõttes tekitab praegune laisklemine süütunnet, aga samas võtan ma seda kui väikest puhkust peale ja enne suuri katsumusi. Sest kui ma nüüd saan juba Tikut kängurus hoida, siis peagi saan ka Takut ja nii ei lähegi kaua, kuni nad kuvöösidest välja saavad ja siis pean ma ju kahe eest hoolitsema. Neid mõlemat imema õpetama ja imetama. Ja issit siin ju pole, kellele üks laps anda:)