Meie pere pesapuu

25. jaanuar 2014

25.01.2014 - 28. elupäev

Käisingi kodus ära. Tallinnast välja sõites mõtlesin aina mahajääjatele, aga mida saare poole, seda rohkem kodusootajatele. 
Tahtsime poiste ees minu tulekut salajas hoida, kuna esiteks polnud see kuni neljapäevani päris kindel ja siis oleks kurvastus suur olnud, kui nad oleksid juba oodanud ning mingil põhjusel ma poleks saanud tulla. Ja teiseks tahtsingi üllatust teha. Karl küll oli skaibi vestlusest välja lugenud mu plaani, aga pärast ütles, et ta täpset päeva ei teadnud. Nii et üllatus läks täie ette. Poisid olid parasjagu vanaemaga koos mu vennapoega hoidmas. Ja kui ma siis ukse vahele läksin ja tere ütlesin, siis nad vist tükk aega ei saanud aru, mis toimub. Ja siis tuli Sannu kallistama ja hiljem Karl ka. Mina muidugi poetasin paar rõõmupisarat, niiii hea oli neid jälle kallistada. Pärast Sannu ütles, et talle oli paar sooja pisarat krae vahele kukkunud:)
Kodus oli Nipsu ka üliõnnelik. Ning isegi kass oli koju tulnud! Ta oli meil jõuludest saati ringi hulkumas, nii et me juba arvasime, et oleme ta kaotanud. Abikaasa veel tegi autos nalja, et kass on ka kindlasti kodus ja oligi! Hirmus pulstunud karvaga, aga elus. Nurus pai ja süüa. 
Käisime terve perega ilusat ilma nautides jalutamas. Nipsu muidugi oli üliõnnelik, hüppas ja kargas. Ning poisid hoidsid pea terve tee mul käest kinni. 
Õhtusöögiks tegime ahjukartuleid lihaga, kõht sai ikka väga täis söödud üle pika aja. Ja magustoiduks veel jäätis ka otsa.
Tundus uskumatu, et ma polnud kodus olnud üle kuu aja. Täpsemalt viimase öö magasin kodus 18. detsembril. Ja samamoodi uskumatu, et oma lapsi kallistasin viimati peaaegu täpselt kuu aega tagasi, 25. detsembri õhtul head ööd soovides. Samas tundub, nagu see oleks alles eile olnud ja vahepeal ei olegi midagi juhtunud. Kui vaid Tallinnas ei oleks Pöial-Liisat ja Pöialpoissi ootamas...
Kodus oli õnneks kõik korras. Või noh, nii korras, nagu see minust jäi. Sest puhkusele jäädes pidin ma lõpuks hakkama seda hunnikut sorteerima, mis poistetoa remondi ajal sai nende toast eest ära tõstetud meie tuppa... Ja oma käsitöö värki täis kummutit tühjaks tõstma, et kaksikute riietele ruumi teha. Issi oli vähemalt ühe titevoodi kokku pannud, nii et väikesed ettevalmistused titade tulekuks on tehtud tema poolt.  
Õhtul kudrutasime pikalt meestega ja mind värvati kõikvõimalikke mänge mängima. Ning mõistagi unejuttu lugema. Peab ütlema, et poisid on ikka hulka asjalikumaks läinud, eriti Sander. Räägib esiteks hästi asjalikku juttu ja teiseks väga püüdlikult hääldab K ja L tähte, millega tal probleeme oli. Aga kõik numbrid ütles ta juba automaatselt õieti, enne oli ju üts, tats, tomm jne. Ning ta oskab ka lugeda! Enne ta sai lühemaid-lihtsamaid sõnu kokku, aga nüüd juba pikemaid ka. Karl on aga väga hea luuletuste lugeja. Etlemiskonkursi esikoha aukirja nägin ma ka ära ja juba oli paari korraga pähe jäänud lasteaia sünnipäeval esitatav luuletus. 

Helistasin ka haiglasse ja küsisin igaks juhuks, kuidas seal elu läheb, aga kõik pidavat korras olema.

Pühapäeva hommikul tegi issi meile pannkooke. Maasikamoosi ja kadakasiirupiga maitsesid need ülihästi! Ja siis oligi aeg veel mõned mängud teha ning asjad kokku panna. 
Mõtlesin, et äraminekul hakkan kindlasti nutma, aga saime hüvastijätuks natuke ajapikendust, kuna poisid tulid vanaisaga surnuaiale kaasa. Sealt siis läksin mina tädiga edasi Tallinna poole ja poisid koju. Ei olnudki väga kurb õnneks. Ja kahe nädala pärast näen neid juba Tallinnas.
Tagasi haiglasse jõudsin väga täpselt, et Liisale värsket piima lüpsta ning siuh-vilks ka Kaspari juurest läbi käia ja tallegi tilk piima viia. Kasparile oli sond ninna pandud ning õde ütles, et ta täna oksendanud pole. Äkki see sondi vahetus siis aitas. Piima kogust oli jällegi suurendatud 3,5 ml-ni. Aga kaalu pole juurde tulnud. Eile kaalus 890 ja täna 892 g, nii et ei saanud 4 nädalaga 900 g täis. 
Liisal on uus söögigraafik ja uued kogused. Sööb nüüd iga 2,5 tunni tagant ja 18 ml korraga. Veresuhkrud olevat korras olnud. Eile kaalus 1080 g ja täna 1122 g. Pean nüüd uue graafikuga harjuma hakkama. 
Täna saavad need pisilased juba 4-nädalasteks!

Ahjaa, kodus sain meeldiva üllatuse osaliseks, kui astusin ise lõpuks kaalu peale. Siin ju nii suuri numbreid näitavaid kaale ei ole:) Ja kaal näitas (muidugi enne ahjukartuleid ja jäätist) vähem, kui enne rasedust! Ega ma muidugi palju kaalu ei jõudnud koguda ju ka. Ning pilk suurde peeglisse polnud ka väga hirmus. 

Kommentaare ei ole: