Meie pere pesapuu

18. jaanuar 2014

18.01.2014 - 21. elupäev

Täna saavad Kaspar ja Liisa juba 3-nädalaseks!
Täna olime hommikupoole Liisaga kängurus. 
Kui 12 ajal Kasparit käisin vaatamas, kuulsin lõpuks ometi midagi positiivset: Kaspar on eilsest saati piima saanud ja tundub, et praegu on sellega korras, pidi hästi seedima, kuigi ise kakada ei jaksa hästi, eks teda siis aidatakse. 
Päeval käisin väljas ja poes. Tekkis kange isu kala, pasteedi ja juustu järgi:) Ilm oli päikseline ja külm, lapsed kelgutasid tee ääres mäe peal.
Kui peale jalutuskäiku Liisa juurde läksin, siis kukkus tuju jälle kolinal allapoole, sest Liisa veresuhkru tase oli taaskord liiga kõrge, nii et talle anti jälle insuliini. Lisaks hakkas ta hapnikutase liiga tihti liiga madalale langema ja südamerütm ka kohati. Ning lõua alla oli tekkinud kummaline paistetus. Õde ei osanud ka midagi öelda. Hiljem anti talle antibiootikumi, kuna valvearst oli arvanud, et äkki on mingi infektsioon. Ja veel hiljem õhtupoole pandi ta CPAP-ile. Oeh jah:( 
Eks ma ju TEAN, et selliseid tagasilööke võib tulla, aga ikkagi on valus. Valus on neid tillukesi olevusi oma juhtmete ja torudega vaadata ning teada, et MA EI SAA TEGELIKULT MITTE MIDAGI NENDE HEAKS TEHA! Et neil on valus ja paha, aga ma ei saa neid isegi lohutada õieti, kui nad nutavad. See võimetus neid aidata ongi vist kõige hullem asja juures. Ma saan neile pai teha ja rääkida, et me neid armastame ja igatseme, aga see ei muuda nende olukorda ju tegelikult paremaks. 
3 nädalat tagasi ma tegelikult ei kujutanud ette, mis saama hakkab ja KUI raske see teekond tegelikult saab olema. Siis oli ainuke mõte, et peaasi, et nad elavad. Ja sinisilmselt arvasin, et nad peavad lihtsalt tasapisi kasvama. Aga et see niiii raske on, hakkab vist alles nüüd kohale jõudma. Sest 3 nädalat on möödas, aga erilisi edusamme veel pole: mõlemad on endiselt või jälle hingamisabil, Kaspar endiselt või jälle harjutab söömist. 
Täna tunnen jälle, et olen kusagile auku kukkunud ja ma-ei-suuda-enam ja ma-ei jaksa-rohkem-seda-taluda ning miks-ometi-meiega-nii-juhtus. Ma ei saa mõelda, mis oleks, kui nad ei oleks 3 nädalat tagasi sündinud, sest see on liiga valus. Ma ei saa ega julge veel mõelda tulevikust, näiteks kojuminekust, sest see tundub, niiiii kaugel ja niiii võimatu, et jälle on valus. Jääb üle ainult olevik ja siit on ka väga raske midagi positiivset leida. Jah, Kaspar hakkas sööma, aga nüüd on Liisaga jälle kehvemini. Ja pole kindel, et Kasparil ka homme sama edukalt piimaga läheb, samamoodi võib üks hetk jälle seedimise kinni lüüa.  
Täna tabasin end mõttelt, et kaksikute ootamine oli küll topelt rõõm, aga see on alates haiglasse sattumisest saadik tähendanud küll ka topelt armastust, aga peamiselt topelt muret, topelt hirmu, topelt pisaraid. 
Ma tean, et see kõik läheb jälle mööda, aga praegu on lihtsalt jälle niiiii kuradima raske ja kurb olla. Miks ma kogu seda hala siia üldse kirjutan? Sest mõtlesin, et äkki läheb kergemaks. Ja kuna ma siiamaani olen siia kõik (võib-olla liiga) ausalt üles kirjutanud, siis ei saa ka selliste mõtete eest peitu pugeda.
Kuna Liisat õhtul seisundi halvenemise tõttu kängurusse võtta ei saanud ja koduseid mehi polnud ka saunaõhtu tõttu skaibis, siis oli mul täna ootamatult palju vaba aega. Veetsin selle siis heegeldades ja musti mõtteid mõeldes.
Kaspar kaalus 810 g ja Liisa 998 g, ei saanud ikka 1 kilo täis.
   

2 kommentaari:

maailmaparandaja ütles ...

Kallid ja paid teile sinna!

kõige laisem laiskloom ütles ...

hästi suured kallid ja paid minu poolt ka! proovin pärastpoole helistada..