10.01.2014 - 13. elupäev

Vaatamata paistes silmadele ja tänu palatikaaslase titele suht magamata ööle tundsin end hommikuks paremini. Kui hommikul piima läksin viima, tuli arst juba ukse vahel vastu, et kell 11 on meil sõit lastehaiglasse. Tiku pidi natuke varem juba reisikuvöösi valmis pandama ja mul kästi ka asjad kokku panna. Lastehaiglast oli nii palju uudist, et mingit põletikku ikkagi ei ole Takul leitud, ning ainus probleem ikkagi oli südames. Arst ütles veel, et siin tõesti enam mingid rohud ei aita ja vajalik on operatsioon. Istusin natuke Tiku juures ja tegin temast veel mõned pildid ning läksin siis asju kokku panema. Ajaviiteks heegeldasin natuke ja siis läksin vaatama, kas Tiku on reisivalmis. Parasjagu tõstetigi teda kuvöösi. Kõik vajalikud andurid pandi peale ja lisaks veel hapnikumask igaks juhuks, et kui on lisahapniku vaja, siis autos on maski keeruline panna. Ootasin veel natuke koridoris ja nii dr Margus kui dr Tiit tulid minuga veel jutustama. Mõlemad olid väga heasoovlikud ja soovisid jõudu ja jaksu. Dr Tiit rääkis veel, et nemad väga ei mõtle sellele, mida emad tunnevad ja läbi elavad, sest nende jaoks on kõige tähtsamad lapsed. Aga kindlapeale see on suur stress, eriti veel, kui kodus on suuremad lapsed. Ja et ka suuremad lapsed on kodus stressis, sest emmet ei ole ja nad tihti arvavad, et emmega on midagi halvasti. Ta arvas, et lastehaiglast on isegi võimalik võib-olla vahepeal kodus käia. Mõlema arsti jutt mõjus mulle väga lohutavalt ja positiivselt. Ja paluti ikka neile ka lapsi näitama tulla.

Ja siis juba tuligi autojuht ja aeg oli minema hakata. Tiku sõidutati oma kuvöösiga autosse ja sõit läks lastehaigla poole. Meiega koos tuli sama õde, kelle vahetuse ajal Takul halb hakkas. Ta ütles, et ta oli väga ära ehmatanud. Ja lohutas ka, et küll nad kasvavad.

Meid Tikuga viidi lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonda II korrusele. Arst alles hakkas Tiku looga tutvuma ja lubas minuga hiljem rääkida. Alguses pandi mind tühja tuppa, siis aga arvati, et tahan lapsele lähemal olla ja viidi lastetoa kõrvaltuppa 4-se palati neljandaks. Mulle näidati "lüpsituba" ja söögituba III korrusel ja anti kodukord lugeda. Siis läksin ma Takut vaatama. Ta on küll teises majas, aga õnneks pääseb sinna vahekoridori kaudu, hooldaja näitas mulle õige tee kätte. Taku oli sel hetkel ilma hingamisabita. Istusin tema juures ja paitasin teda, arsti mul kahjuks näha ei õnnestunudki. Küsisin õe käest piima kohta, kuid tema teada täna talle ikkagi piima ei anta.  

Oma osakonnas tagasi oli aeg sööma minna ja seejärel tahtis ämmaemand mind näha. Rääkisime lüpsmisest ja küsis, kuidas mu enda tervis on. Seejärel näitas, kuidas lüpsmine käib. 

Tiku sööb iga kahe tunni tagant 10 ml, kuid arvati, et nii tihti ei pea lüpsma, et siis iga 4 tunni tagant. Ämmaemand soovitas ka öösel lüpsta, et mõjub piimatekkele hästi. 

Siin haiglas saavad/peavad emad rohkem tegema: temperatuuri mõõtma, mähkmeid vahetama, söötma. Õde ütles, et kui ma ei taha, siis ma esialgu ei pea midagi tegema. Ausalt öeldes tundub ikka veel üsna hirmus neid pisikesi mähkmeid vahetada. Ja sondi kallale ma ka väga ei kipuks, aga eks tasapisi tuleb ikka toimetama hakata. 

Arst rääkis minuga ka hiljem ja isegi põhjalikumalt, kui ITK-s. Nt et Tiku saab kofeiini:) Sest enneaegsete aju ei ole veel nii arenenud ja sügavalt magades nad unustavad ära, et peab hingama, kofeiin aga ei lase neil nii sügavalt magama jääda, äratab nad õigel ajal üles ja hakkab uuesti hingama. Lisaks saab ta seenevastast ravi profülaktika mõttes. Ja kõige rohkem muret teeb neile hetkel veresuhkru tase, et miks tal endal insuliini tase õige ei ole. Pidid paar päeva jälgima ja siis võib-olla uuringuid veel tegema. Sest Takul on sama lugu. Lisaks pidi varsti uuesti aju ultraheli tehtama, et aju uuesti üle kontrollida. Lisaks ütles arst veel, et enneaegsetel u 2 nädalaselt võivadki mingi uued probleemid välja lüüa. Noh, homme nad saavadki 2-nädalasteks. Jääb ainult hinge kinni pidada, et Tikul midagi uut ja tõsist ei tuleks. Muidu arsti sõnul pidas ta transpordile hästi vastu, see pidi üldiselt neil stressi tekitama.

Hiljem käisin veel korra Taku juures lootuses arsti kohata. Istusin tema juures natuke, nüüd oli ta uuesti hingamisabil. Eilset arsti ei olnud, aga valvearst tuli minuga rääkima. Ütles, et operatsioon on homme 11-12 ajal ja operatsioon iseenesest võtab aega u pool tundi. Lisaks muidugi ettevalmistus. Ja hilisem ärkamine. Et peale oppi on ta masinhingamisel mõnda aega. Soovisin Takule mõttes, et ta oleks tugev ja peaks vastu. Sest kõik mõtlevad tema peale ja igatsevad tema järele. Ja tundsin jälle kord, kuidas ma oleksin miljon korda nõus ise tema eest operatsioonile minema, et ainult tema väikseke seda läbi elama ei peaks. Aga ma ei saa. Nii et ta peab ise hakkama saama. Keegi ei ole siin mustast stsenaariumist rääkinud, kas nad ei taha mulle lihtsalt rääkida või see operatsioon ei ole väga raske ja ohtlik. Ja kui eile kuulsin, et operatsioon alles laupäeval tehakse, siis mõtlesin ka, et järelikult see olukord ei ole eluohtlik, muidu vast saaks selle kardioloogi Tartust siia ikka kiiremini ka. 

Tagasi osakonnas tegin Tikule kängurut. Siin ma ei saanud üldse nii mugavas toolis istuda ja spets pluusi mulle ka antud. Peaks vist mingi eest lahtikäiva pluusi endale selleks siia hankima, muidu koori iga kord oma ülakeha paljaks.
"Lüpsikord" on siin päris vali, kell 22 viisin piima, siis veel kell 24 tuleb öisteks kordadeks viia ja järgmine kord on vaja kella 6-ks viia. Kodukorras on kirjas, et peale 24 võib ema magama minna ja öise söötmise teeb õde, sest lapsele on vaja puhanud ema. Kuid 5.30 peaks siis uuesti lapse juures olema. "Lüpsiruumis" on kolm kohta ja "tipptunnil" on kõik kohad hõivatud:)
Õhtul skaipisime kodustega. Kuna abikaasa tuleb homme Tallinna, siis üritasin skaibi teel juhendada, kust ta mulle vajalikud riided leiaks:) Karlil oli täna koolis esimene disko.
Tiku kaalus täna 858 ja Taku 734 g.