31.12.2013 - 3. elupäev

Hommikuks oli vist piim saabunud, sest rinnad olid kõvad ja valusad, kuid välja lüpsta õnnestus vaevalt 1 portsjon. Viisin vähemalt sellegi ära. Tagasi oma palatis haaras mind korraga suur must masendus, lihtsalt nutsin ja nutsin, nii kurb oli neid seal kuvöösis vaadata ja teada, et ma ei saa mitte midagi nende heaks teha. Isegi piima ei tule piisavalt! Ahastasin, et miks just minu lastel peab see algus niiii raske olema. Miks? Miks?  

Pärastpoole viis ämmaemand mind pumba juurde ja piima hakkas lausa voolama. Soovitas mul lasta endale kapsa külmkappi tuua:) Sain varasema 2 ml asemel pea 80! "Pumbaruumi" aknad on tänava poole ja sealt nägin üle pika aja, et väljas siiski toimub mingi elu, minu palati aknast paistab parkla.

Kui seda piima käisin viimas, siis tehti Takule parasjagu aju ultraheli uuringut, Tiku oma oli juba tehtud. Nägin teda siis esimest korda ilma maski ja mütsita. Tal paistis päris palju ja päris tumedaid juukseid olevat. Ka seekord ei pääsenud ma lastetoast ilma nututa, kuigi iga kord mõtlen, et ma olen tugev ja ei nuta. Ka arst vist ehmatas, et miks ma nutan, et kas on midagi viga või lihtsalt härdusest. Et kui on mingi probleem, siis peaksin kindlasti rääkima. Ultraheli tulemused pidid natuke hiljem tulema.

Ämmaemand käis ka mind vaatamas ja tunnistas mind terveks:) See tähendab, et täna õhtul pidin saama viimase antibiootikumi tilga ja homme saan kolida 3. korrusele lastetoale lähemale. Seal pidin olema üksi neljases palatis, minu praeguses palatis oli juba 2 sünnitajat. Andis mulle haiguslehe ka ära, sünnitusleht pidi väljastatama 6.01. Pühapäeval pidin tulema osakonda niite välja võtma. Tema arvates on haav ilus, aga lõikas kokkusõlmitud niidi lahti, et muidu tuleb vorst sinna:). Mul endal pole õnnestunud seda õmblust eriti näha, kuidagi kõhu all peidus on see alles.

Õhtupoole tuli abikaasa koos venna, vennanaise ja nende pojaga. Abikaasa jäi kauemaks ja sai otsustatud üks tähtis asi: mis lastele nimedeks panna. Kuna me koos seda teha ei saa, siis otsustasime, et issi paneb nimed kodukohas, aga selleks on tal vaja minu nõusolekut. Eks me olime juba varem mõelnud ja arutanud, aga lõplikku otsust veel polnud. Nüüd siis otsustasime ära ja panin paberile kirja. Blogis jäävad nad vähemalt esialgu edasi Tikuks (tüdruk) ja Takuks (poiss). 

Kui õhtul piima läksime viima ja lapsi vaatama, siis sain ma esimest korda Takut hoida! Õde tahtis tal parasjagu voodipesu vahetada ja küsis, kas ma tahan teda niikaua hoida. Muidugi ma tahtsin, kuigi pisut hirm oli ka. Ta oli kerge nagu udusuleke ja tundus nii õrn, aga vähemalt ma sain teda korraks hoida. Kuna Taku ise kakada pole jaksanud, siis õde aitas teda natuke gaasitoruga. Tal vahetati kõik linad ja katted ja mähku. See on ikka hirmpeen töö neil! Kõige lõpuks sain ma Takule imetillukesed papukesed jalga panna, õnnestus!
Õde ütles veel, et kumbki enam lisahapnikku ei vaja ja Tikul võeti veel CPAP-i rõhku maha. Aju ultraheli uuring oli korras, verevalumeid ei olnud ja oli enneaegsusele vastav näit.

Seekordne lastetoa visiit läks mul ilma nututa esimest korda!
Füüsilise poole pealt on mind tabanud hirmus seljavalu. Ilmselt pikast pikutamisest pole seljalihased enam harjunud tööd tegema, eks see koormuse muutus ja liigutamise vaevalisus kõik kokku tekitabki selle.
Lõunaks oli kartulipuder. Olin kartulit tahtnud juba teisel haigla päeval, aga see puder oli täiesti maitsetu kahjuks. Kõrvale oli verivorst, ikkagi vana-aasta õhtu ju:) Õhtusöögiks see-eest piimasupp!
Panin ka Facebooki vana-aasta ja uue-aasta soovide sisse uute ilmakodanike nimed. Polnud me ju kaksikute sünnist kellelegi väga teatanud, kuna ei tundunud nagu väga kohane. Sugulased muidugi teadsid ja mõned sõbrad, kes siit-sealt uudist kuulsid.

Õhtul viisin veel korra piima ja soovisin lastele head vana-aasta lõppu ja paremat uue algust. Sõin natuke kooki, mida mees mulle tõi, kuulasin õuest meeletut paugutamist (Tallinnas on see ikka hullumaja!), kuid kahjuks palati aknast midagi näha polnud. Netipulga abil õnnestus näha ka Tujurikkujat ja peale tilgutit soovisin mõttes head aastavahetust ka oma teistele lastele ning paugutamise kiuste õnnestus uue aasta algus maha magada. Sellist asja pole minuga juhtunud ilmselt lapsepõlvest saati:) Aga ma pole ka aastavahetusel kunagi haiglas olnud.

Mida aasta kokkuvõtteks öelda või mõelda? Kahtlemata on hinges ja mõttes aastalõpu ootamatud sündmused, mis varjutavad ka kõik muu. Jääb vaid loota, et uus aasta ei kulge nii, nagu ta algab:)   

 

30.12.2013 - 2. elupäev

Hommikuks ma polnud enam palatis üksi, toodud oli üks sünnitaja.
Hommikul tuli ämmaemand ja küsis, kuidas piimaga. Ütlesin, et eile õhtul veel lüpsti, aga suurt midagi ei tulnud, nii et ämmaemand vist loobus. Seepeale küsis, et kas ma ise olen lüpsnud. Näitas siis, kuidas seda teha ja tõi mulle tagavaraks süstlaid, kuhu kallist kraami koguda. Sain ühe vajaliku toiduportsu kätte, so 1 ml. Läksin seda viima. Isegi jaksasin 3. korrusele minna, kuigi liftiga. Vaatasin neid areldi läbi kuvöösi. Ja siis õde küsis, et kas ma tahan neile pai teha. See tundus uskumatu, et ma seda teha tohin. Pidin käed ära pesema ja antiseptikuga sisse hõõruma ja ma saingi neid puudutada! Nad tundusid nii hirmõrnad olevat! Minu käest ikka natuke suuremad. See oli väga emotsionaalne hetk mõistagi.
Saatsin tööle meili, et meiega on nüüd niiviisi. Vastu tulid õnnesoovid, mis mind ikkagi pigem kurvaks tegid:(
Ämmaemand käis mind vaatamas, tõi lastele kingituseks padjad ja tekid ning ütles, et anestesioloog olla määranud mulle ibuprofeeni valuvaigistiks. Võtsin siis neid, kuigi aru ei saanud, et parem oleks:) Kui ämmaemandalt küsisin, et milles võis enneaegse sünnituse põhjus olla, siis tema arvas, et ikka mingi põletik. Et kuna ma olen varem 2 last sünnitanud, siis nõrgas emakakaelas ei tohiks põhjus olla.
Hiljem käis arst mind vaatamas ja lubas mu lõpuks duši alla. Arvas, et ma olen kenasti paranenud, määras madala hemoglobiini pärast natuke rauda veel ja tilguti läheb veel edasi. Tema arvas, et põhjus oli ikkagi emakakaelas, kuna kõik analüüsid olid korras. Mine siis võta kinni. Küsisin ka paberimajanduse kohta, kuna ametlikult oleksin pidanud 30.12 puhkusele minema ja 20.01 alles dekreeti. Tema ei osanud täpselt vastata, aga lubas sotsiaaltöötaja minuga rääkima saata.
Sotsiaaltöötajalt kuulsin, et nad väljastavad mulle alates 26.12 haiguslehe, mis kestab 28. rasedusnädalani ja siis väljastatakse sünnitusleht. Puhkusetasude tagasimaksmise kohta ütles, et see oleneb tööandajast. Küsisin ka nimepaneku kohta. Põhimõtteliselt saab abikaasa ka üksi panna ja saab seda teha kohalikus omavalitsuses. Ema oli ka juba jõudnud uurida, et siis on vaja minu  nõusolekut nimede suhtes.
Netis uurisin natuke ennaegsete laste kohta. Eks ma olin ju Laisikult ühtteist kuulnud varem, aga tema laps oli märksa suurem. Leidsin mõned haigekassa infomaterjalid ning lehe http://enneaegsedlapsed.ee/. Mõnes mõttes oli seda lugeda väga kurb, aga samas sain targemaks ja mõistsin ka, et vaatamata kõigele on meil siiani läinud hästi!
Saatsin ka personaliosakonda meili, et minuga on selline olukord ja mis saab puhkuse tasudest. Vastus tuli, et maksa tagasi ja tee seda täna-homme, et ei jääks võlgu uude aastasse! Kuna kontonumbreid meilis ei olnud, ei saanud ma maksta ja saatsin selle kohta küsimuse.
Kella 3 paiku tuli abikaasa. Kogusin järjekordse piimaportsu ja läksime lapsi vaatama. Issi sai ka neid nüüd silitada. Meile seletati, mis monitor näitab: südametööd, hapniku omastamist, vererõhku ja hingamist. Sondi kaudu antakse natuke piima, 1 ml iga 2 tunni tagant, et vaikselt harjutada seedesüsteemi tööle, aga peamised toitained saavad nad otse veeni. Lisaks antakse antibiootikumi. Kehatemperatuuri mõõdab masin kogu aeg. Lisahapniku antakse natuke ka ning hingamisel abistab CPAP. Pissima pidid ilusti, aga kakaga on raskusi veel.
Haiglas oli parasjagu käimas uuring enneaegsete laste ja nende vanemate läheduse kohta. Et kui palju lubatakse vanematel oma laste juures olla jne. Et nad tahaks meid ka "värvata". Kuigi issi on meil haiglas väga harva, siis arvasime, et ma võin ikka osaleda, ongi midagi natuke teha. Põhimõtteliselt tuleb iga päev märkida, kui palju ema ja isa osakonnas on ning kas nad on nahakontaktis (laps on paljalt vanema paljal rinnal) või kas last hoitakse (laps on vanema kätel, süles või kaisus, mitte inkubaatoris ega voodis). Esialgu on meil võimalik vaid osakonnas olla.
Lasteosakonna seintel on palju enneaegsete laste pilte. Esialgu oli meeletult kurb neid vaadata, aga need pidid seal olema vanemate poolt saadetud, et need teistele vanematele toeks oleksid. Ja seal oli meie lastega samas seisus lapsi küll, kellest kasvanud tublid ja suured lapsed.
Õhtupoole siis asusime nimesid mõtlema. Eks mingid variandid meil olid, eriti tüdruku osas. Poisi omaga oli keerulisem, eriti kuna mõtlesin, et võiks sarnased nimed olla. Lõpuks ikkagi midagi mõtlesime välja, aga päris kindlad veel polnud.
Õhtul käisin lõpuks ometi duši all. Päris vaevaline oli see veel, sest liikumine teeb valu ja käe peal on kanüül, mida märjaks ei tohtinud teha, aga päris inimese tunne tuli.
Õhtul sain lõpuks ometi süüa! Senini olin ju pudru, puljongi, jogurti ja banaani dieedil. Päris hea oli!
   

Tiku ja Taku 1. elupäev, 29.12.2013

Kui ma jälle teadvusele tulin, et olnud olukord parem, kõik kohad valutasid. Väljas aknalaual krabistas vihma, ülevalt korruselt oli kuulda sünnitaja ulgumist. Hommikul mingi aeg tõi õde mu asjad, nii sain ka lõpuks telefoni. Ema oli mitu korda helistanud. Saatsin abikaasale sõnumi, et tüdruk ja poiss sündisid, vaeseke oli üldse ju teadmatuses, mis olukord on. Jalad enam ei surisenud, aga kõht valutas endiselt, lisaks liigutamisel andis haav end tunda. Hommikusöök toodi, puder, jogurt ja tee. Kästi vett palju juua. Ja end võimalikult kiiresti püsti ajada. Esialgu voodi kõrgemale panna, et istuda, siis juba ise istuma. Et kui ise istuma saan, siis saan lapsi vaatama minna.

Mingi aeg tuli ema, lilledega. Üritasin end istuma saada, aga see ei õnnestunud kuidagi. Jaksu polnud ja valus oli ka. Nõustusin valuvaigistiga. Ämmaemand küsis seepeale, et tabletti, küünalt või süsti. Süst tundus kõige mõjusam, õde ainult hoiatas, et kas ma ikka tahan, see paneb pea ringi käima, ämmaemand ei maininud midagi. Sain süsti ja tõepoolest pea hakkas ringi käima, õigemini pilt virvendas silme ees. Tukastasin siis korraks. Veidi hiljem proovisin uuesti istuma saada ja seekord juba ka püsti. Õe najal jalutasin paar vaevalist sammu. Mingi aeg tuli arst mind vaatama. Ja kui varem öeldi, et laste juurde saavad vaid vanemad, siis tehti suur erand ja lubati minu ema ka neid vaatama. Hiljem selgus, et ainult tänu sellele, et minu lapsed seal ainsana olid.  

Ootasin kannatamatult, millal ise laste juurde saan. Öösel nagu öeldi, et keegi viib mind ratastooliga, kui küsima hakkasin, ütles ämmaemand umbes, et ajagu ma ennast püsti ja muudkui mingu. Kui ema uurima läks, siis selgus ikka, et ma üksi ei lähe. Siis hakkas ka issi juba Saaremaalt pealinna jõudma ja otsustasin ta ära oodata. Enne laste juurde minekut vabanesin kateetrist lõpuks ning mulle anti selga uus puhas öösärk. Muidugi peab ju esimesel kohtumisel hea välja nägema:) Sain lõpuks ratastooli ja sõit võis alata. Oi ma olin hirmul. Ja seal nad olidki! Kuvöösis imetillukesed olevused juhtmete küljes. Arstid ütlesid, et nad on tublid, aga ikka ei tasu rutata, võtame tundide kaupa. Ega ma läbi nutu suurt aru saanudki, mis nad rääkisid. See esimene pilk oli ikka väga raske. Kuna olin ratastoolis, siis ega ma väga põhjalikult neid näha saanudki.
Lõunasöögiks puljong, jogurt ja banaan, see pidi olema jääkidevaene dieet, kuni kõht tööle hakkab. Mingi aeg oli vaja vetsu minna ja see oli päris hirmus. Igalt poolt valutas ja äärepealt pidin pildi tasku panema. Sain veel ühe valuvaigistava süsti, seekord tehti lahjem:)
Ema läks Saaremaale tagasi ja mind koliti õhtupoole tavapalatisse. Olin neljases toas üksi esialgu. Õhtusöögiks jällegi puljong ja jogurt, isegi banaani ei antud enam.
Õhtul ämmaemand eriti piima ei saanud enam kätte ja ütles, et siis antakse doonorpiima.
    

Tiku ja Taku sünd 28.12.2013

Hommikusöögiks täiesti maitsetu tatrapuder, nii palju, kui võiga sai süüa, niipalju läks alla, aga isegi mul jäi seekord toit järgi.

Taaskord rutiinne KTG, kuid seekord tundsin KTG ajal nagu emaka toonuseid ja ka KTG näitas neid. Kui ma ämmaemandalt küsisin selle kohta, siis ta arvas, et need tingitud laste liigutamisest. Voodis pikutades neid eriti tunda ei olnud enam ja nii rahunesin uuesti.

Ema tuli jälle külla koos mu tädiga ja tõid kaasa pesemisvahendid ning natuke puuvilju ja lugemist. Mõtlesin õhtul lõpuks duši alla minna, et jälle inimese tunne tuleks:)

Õhtuse KTG ajal aga tundsin jälle emaka toonuseid ja seekord tugevamini, kui enne. See tegi ka ämmaemanda vist natuke murelikumaks. Igal juhul ta käis ka hiljem mitu korda mind kontrollimas ja päris, kuidas on. Kurb oli tõdeda, et midagi nagu ikka on:(. Hiljem tegi veel ühe KTG, mis endiselt näitas emaka tööd. Seepeale kutsus ta valvearsti. Ta tegi läbivaatuse ja tuvastas, et emakakael on avanenud 3 cm. See oli uudis, mida ma olin kuulda kartnud, aga nüüd oli see käes. Ta arvas, et kuna üks kaksik oli hästi madalal, siis ta ilmselt surub vastalt emakasuule ja see avaneb. Küsisin küll, et kas midagi teha ei ole ja ta vastas, et tilguti, mida ma varasemalt emaka kokkutõmmete vastu olin saanud, ei pruugi töötada, vaid hoopis peidab emaka töö ja kuna titad on nii väikesed, siis pole nende sünniks suurt avatust vajagi, mistõttu ühel hetkel võib üks lihtsalt ära sündida ja kuna teine on risti ja samuti väga väike, siis ei pruugi teda sealt kättegi saada. Tema arvamus oli, et tuleks teha kohe keiser ja seljatuimestusega, et see oleks nii mulle, kui lastele parem. Natuke kõhkles veel, kui kuulis, et ma suht hiljuti (st varem kui 6 tundi tagasi) olin saiakese söönud ja lubas anestesioloogiga konsulteerida igaks juhuks. Ega mul muud üle jäänud, kui nõustuda, sest muid valikuid nagu polnudki enam. Tol hetkel suutsin veel olla paaniliselt rahulik:)

Mind saadeti nõusolekut kirjutama, asju kokku panema ja pissile, saatsin ka kõheldes abikaasale sõnumi, kuigi tükk aega mõtlesin, mida ja kuidas talle öelda. Aga teadmatuses hoida ei tundunud ka aus. Ja siis pandi teisele käele teine kanüül, kästi kõik peale öösärgi ära võtta ja sõidutati ratastoolis neljandale korrusele. Teel ämmaemand ja õde rääkisid omavahel tühjast-tähjast ja see oli kuidagi rahustav. Operatsioonisaali eesruumis tervitas mind anestesioloog ja ilmselt mingi õde, veel kord küsiti söömise kohta. Nii kui mind ratastoolist üles aeti, et õde mind operatsioonisaali juhataks, oli mul täielik paanika lahti. Aga teha polnud enam midagi. Mulle pandi jalga mingid sussid ja juustele mütsike, aidati operatsioonilauale ja pandi andureid jälle külge. Ühele käele vererõhu mõõtja, teisel oli tilguti ja näpu otsas andur ning rinnal südame andurid. Siis hakkas anestesioloog seljasüsti tegema. Mina vaatasin, kuidas õde vajalikke riistu valmis paneb. Kusjuures seljasüst ei olnud valus, pigem oli väga kummaline, kuidas keegi su selgroolülide vahel krudistab. Ja siis hakkas kõigepealt üks jalg surisema ja siis teine. Mulle tõmmati lina ette ja anestesioloog kontrollis külma vatitupsuga, mida ma tunnen. Ülalpool kehal tundsin külma, allpool ainult pehmet puudutust. Anestesioloog veel hoiatas, et tuimestus alandab vererõhku ja esimene märk liiga madalast vererõhust on südame pahadus ja ma peaks sellest teadma andma, kuna aparaat ei pruugi õigel ajal mõõta. Ja siis tulid arstid ning ka lastearstid olid valmis ja panid veel paika, et kumb esimese ja kumb teise võtab. Ja siis läks asi kummaliseks: sa tunned, kuidas keegi su kallal toimetab, aga aru ei saa midagi. Minu arust läks õige kaua aega, ka mu käed hakkasid surisema (anestesioloog ütles, et ilmselt läks tuimestus liiga kõrgele!) ja vahepeal tekkis üldse selline tunne, et ma lendan. Mulle pandi ka hapnikumask mingi aeg. Midagi need arstid omavahel rääkisid, aga ma ilmselt ei salvestanud. Ainust mõte oli, et kas pisid ikka elavad! Ja nutsin lahinal. Ja siis ütles arst, et vaadake kella, esimene tuleb, TÜDRUK! ja kohe oli kuulda väikseid viiksatusi. Mõtlesin veel, et kui ta nutab, järelikult elab. Arstid toimetasid midagi temaga laual, pakkisid sisse, näitasid tekkide vahelt mulle, kuigi ega ma eriti midagi ei näinudki, lasid sümboolse musi teha ja läinud ta oligi. Seejärel käskis arst jälle kella vaadata, teine tuleb, POISS! ja ka oli kuulda viiksatusi. Jumal tänatud mõlemad on elus! Temaga toimetati ka midagi laual, pakiti sisse, näidati mulle ja läinud ta oligi. Edasi hakati ilmselt mind kokku lappima. See tundus ka hirmus kaua aega võtvat. Lõpuks ütles arst, et kõik on korras ja soovis õnne värskele emale. Tol hetkel ei tundunud mulle nagu kohane õnne soovida. Ma ei teadnud ju, mis seisus pisid on. Mind keerati operatsioonilaualt maha ja sõidutati intensiivravipalatisse. Andurid jäid külge ja iga tunni aja tagant mõõtis masin vererõhku. See oli suht olematu, 50/100 kanti.  Ja siis läks põrgu lahti. Nutsin meeletult, meeletult külm oli, nii et ma värisesin kahe teki ja soojenduslina all, lõpuks toodi veel soojakott. Siis hakkas vist tuimestus kaduma, mõlemad jalad olid nagu sipelgaid täis ja see oli väga vastik. Und ei tulnud. Mõttes palusin kõiki ja kõike, et nad mu pisidele jõudu annaks. Siis hakkasid lisaks kõigele emaka kokkutõmbed, mis olid vägagi valusad. Tahtsin kõigest jõust külge keerata, aga jalad ei kuulanud kuidagi sõna ja lisaks oli valus. Mingi aeg tuli lastearst ja teatas ainuvõimaliku hea uudise: mõlemad lapsed on elus ja tublid, lastearstid on rahul. Tüdruk oli natuke tublim, kaalus 860 g ja talle polnud vaja isegi surfaktanti süstida, hingab CPAP-iga ise, lisahapnik. Poiss kaalus 854 g, talle süstiti surfaktanti, aga hingab ka CPAP-i toetusel, lisahapnik. Et arstid tegelevad nendega ja võtame tunni kaupa. See vähemalt natukene rahustas mind. Kui see helikopteriöö tundus pikk, siis see öö oli veel eriti pikk. Mõtlesin, et miks mõni naine vabatahtlikult tahab keisrilõiget, ma oleksin olnud nõus neid kaksikud pigem 2 korda eraldi sünnitama, kui seda õudust üle elama.
Ämmaemand tuli mind mingi aeg lüpsma, et kas proovime, et lastetoast küsitakse piima. Ma mõtlesin, et esialgu antakse doonorpiima, aga mõtlesin, et võiks ju proovida, vähemalt midagi saan laste heaks teha. See oli jälle üks kummaline kogemus. Minu üllatuseks ämmaemand isegi sai sinna süstlasse midagi. Mingi aeg vist lõpuks isegi tukastasin pisut.            

Tiku ja Taku seiklused pealinnas - 27.12.2013

Hommik algas jälle antibiootikumi tilgutiga, teine tilguti võeti ära. Ja võeti uus vereproov. Jälle KTG. Arst vaatas, et ma olen vist natuke liiga nutune ja kutsus meie juurde raseduskriisi nõustaja. Ma mõtlesin, et ta ise rohkem nagu räägib, et katsub lohutada või nii, aga ega ta eriti ise rääkinud ning pigem küsis ikka, et mida ma tunnen. See oli muidugi hea küsimus. Isegi ei teadnud. Lootust, hirmu, lootusetust, igatsust, teadmatust. Teadmatus ilmselt nendest kõige hullem, kuna keegi ju tea, kaua selline olukord kestab ning milline on lõpptulemus.

Hommikul teatas abikaasa, et ema istus bussi ja asus pealinna poole teele. Ta jõudis pealelõunal. Ja hiljem jõudis ka Jupijumal koos mu kauaoodatud hambaharja- ja pastaga ning ajakirjadega. Palatis oli küll ajakirju, aga Pere ja Kodusid olin ma kodus lugenud ning ajakirjast Mood nagu polnudki midagi lugeda. Koridorist leidsin Psühholoogia sinule, see oli natuke huvitavam. Üldiselt oli väga igav niimoodi pikutada, kuid lugemine viis vähemalt natukenegi mõtted mujale, muidu kippusid ikka mõtted liiga ühe asja ümber keerlevat.

Õhtul veel KTG ja endiselt antibiootikumi tilguti 3 korda päevas. Seekord oli KTG tegija natuke kogenum ämmaemand vist, leidis esimese korraga mõlemad südametoonid ja need püsisid kog vajaliku aja ekraanil. Üldiselt oli päev positiivne ja õhtul ohkasin kergendatult, et jälle üks väga oluline päev sai üle elatud, see andis lootust, et neid tuleb veel.

Ahjaa, mõni sõna toidust ka. Peale jõululaupäeva söömist oli päris hea haigla supidieedile sattuda:) Senini oli mõlemal päeval lõunaks supp, ühel õhtul tatrapuder kastmega ja teisel makaronid kastmega. Mina toidu osas väga valiv ei ole ja püüdsin ikka kõik ära süüa, aga palatikaaslane jäi küll suht näljaseks, kuna toit ei maitsenud.

 

 

Tiku ja Taku seiklused pealinnas - 25.-26.12.2013

25. detsembri õhtul istusime abikaasa ja tema õega ämma-äia juures köögis ja mängisime sõnamängu, kui järsku tundsin, et midagi voolab. Kiire käik WC-sse andis tõestust, et tõepoolest voolas ja voolab edasi. Kahtlustasin lootevett ja teatasin toas, et vaja kiiresti haiglasse minna. Kuna abikaasa oli jõudnud mängu kõrvale rummikoksiga alustada, siis tuli üles ajada abikaasa õemees, haarasin kaasa käekoti, rätiku istumise alla ja läksime. Kuna vett voolas endiselt, ei hakanud pükste ega sokkidega vaeva nägema ja kuna ma siis veel roosalt uskusin, et äkki ikka ei ole lootevesi, siis isegi hambaharja ei märganud kaasa võtta.

Nii saabusin siis u 23 ajal kohalikku haiglasse, kus ämmaemand tuvastas, et tõepoolest lootevesi ja emakakael on pehme ja avatust 1 cm. Ja siis tuli arst (õnneks oli oma arst osakonnas) ja teatas, et tellib helikopteri! Vat siis tuli paanika! Mulle tehti süst, mis pidi titade kopse ette valmistama ja tilgutiga ravimit, mis pidi emaka kokkutõmbeid ära hoidma. Ja siis jäime ootama. Sest kui kopter tellitud, siis läks aega mööda, kuni teatati, millal see üldse välja sõidab. Startis kell üks ja pidi maanduma 1.57. Oi see oli pikk ootamise aeg! Mul oli mitu teki peal, aga ikka oli külm ja imelikul kombel vaatamata hinges valitsevale hirmule ja teadmatusele suutsime säilitada vähemalt näiliselt rahulikkuse. Lõpuks hakkas kopteri maandumise aeg kätte jõudma. Kui siis arstid avastasid, et olen püksata ja paljaste varvastega, siis otsiti mulle uhked võrkaluspüksid, haigla püksid ja sokid. Ega päris palja tagumikuga sobi ju pealinna minna:)

Topiti mind siis riidesse, aidati kanderaamile ja lükati kiirabiautosse, vahepeal sadas vihma näkku. Seal ootasime veel, kuni kopteri häält oli kuulda, siis sõitsime natuke ja ootasime kopteri maandumist. Lõpuks ta tuli. Mulle pandi kõrvaklapid pähe, veeretati välja, ikka sadas vihma, tõsteti ühel kanderaamilt teisele ja veeretati kopterisse. Kopteris oli 3 meditsiinitöötajat, 2 pilooti ja veel üks mees. Seal kleebiti südame andurid külge ja näpu otsa pandi ka andur ning käe ümber vererõhu mõõtja. Tükk aega sebisid mu ümber, enne kui kopter uuesti tööle pandi ja sõiduks läks. Alguses oli natuke linnatulesid isegi näha, aga varsti oli ainult esiklaasilt vihmapilvi näha. Ajataju kadus täiesti ära, lõpuks hakkasin vererõhu mõõtmiste vahesid lugema, et midagigi teha oleks:) Vahepeal hakkas mul hirmus palav, ilmselt see avaldus ka näitudes, sest üks arst hakkas mind järsku riietest vabastama. Natuke hakkas parem. Lõpuks paistsid kusagilt jälle linnatuled ja kopter maandus lennuväljale. Seal veeretati välja ja tõsteti jälle teisele kanderaamile, ka Tallinnas sadas vihma. Üks arstidest tuli kopterist minuga kiirabiautosse kaasa. Ilmselt oli seal ka laste kiirabi valmis, sest üks küsis teiselt, et kas laste oma võib ära minna, mille peale vastati et jah, seda pole vaja. Ja siis viis sõit haigla poole, ITK-sse, ilmselt oli liiklus rahulik, sest sireeni tööle ei pandud. Haiglasse jõudes oli kell u 3.30. Tuli valvearsti, küsis igasugu küsimusi. Siis tehti ultraheli, mis näitas, et ühel tital on väga vähe lootevedelikku ja teisel natuke rohkem, aga titad tunnevad end hästi, mõlemad olid peaseisus. Emakakael olevat lühenenud, aga veel ei ole väga ohtlik. Arsti ütles, et mulle antakse antibiootikumi, kuna lootevesi on puhkenud, steriilne keskkond hävinud ja tekib põletiku oht. Ja et kuna on väga vara, siis nad püüavad teha, mis saavad, et rasedust säilitada. Eriti kuna kaksikud on tihtipeale väiksemad. Peale ultraheli küsis ta veel hulga küsimusi, minul hakkas aga väsimus lõpuks võimust võtma. Mantli viis tädi ära mingi aeg ja võttis allkirja. Lõpuks sõidutati mind sünnituseelsesse osakonda. Seal võeti vereproov ja pissiproov, pandi haiglariided selga ja uuesti tilguti. Ja siis KTG, titades südametöö oli hea. Lõpuks sain palatisse, kui pea padjale sain, näitas kell 5 hommikul.
Äratus oli kell 7, et teise tilgutiga antibiootikume saada. Hommikusöök jäi söömata, sest isu ei olnud, kuigi mul öösel oli kõht hirmus tühi mingi aeg.
Hommikul tehti ka uus KTG. Aga ämmaemand võimles, et mõlema südametoonid korraga ekraanile saada, ikka kippus üks või teine eest ujuma:)
Mingi aeg tuli arst. Ja siis selgus suht karm tõde. Et kuna lootevesi on läinud, siis varem või hiljem tekib põletik, mis omakorda kutsub esile sünnituse. Muidugi mida päev edasi, seda parem, aga kästi võtta päev korraga. Veres olid põletikunäitajad tõusnud. Kuna titade kopse ettevalmistava süsti mõju pidi olema suurim 24 tunni möödudes, siis selle ajani antakse ka emaka kokkutõmmete vastast rohtu, peale seda on põhimõtteliselt looduslik valik. Kästi peamiselt pikutada.
Veidi hiljem käis ka lastearst meid konsulteerimas. Mu palatikaaslasel oli sama mure, ainult et tal oli rasedust nädal kauem, seega väike eelis. Lastearstilt sain ma lõpuks kuulda seda, millele ma seni veel mõelda polnud julenud õieti. Et kas mu lapsed jäävad üldse ellu. Selgus, et kriitiline piir on napilt ületatud. Lastearsti sõnul 22. rasedusnädalal sündinud lapsed suure tõenäosusega ellu ei jää, aga alates 25. nädalast on Eestis väga suur ellujäämisprotsent, mis suureneb iga nädalaga. Minul oli 26 nädalat täis, seega lootust oli. Ja lohutas mind, et tähtis on rasedusnädal ja kaksikutel on samad võimalused, mis üksikutel Muidugi rääkis lastearst ka sellest, mis meid ees ootab. Et lapsed on ikkagi sügavalt enneaegsed ja neil on eeldatavalt mitmeid probleeme. Et kopsud pole piisavalt arenenud, tehakse neile vajadusel surfaktandi süst, mis aitab kopsudel lahti tulla ja aitadakse neil hingata (masina nimi oli CPAP, ma ei tea, kas kirjapilt on õige, see ainult toetiab kopsude oma tööd). Söödetakse sondi kaudu esialgu doonorpiimaga, hiljem kui endal piim tekib, siis oma piimaga. Kui lapsed hingamisel suurt abi ei vaja ehk saavad hakkama CPAP masinaga, siis jäävad nad siia haiglasse vastsündinute intensiivi, kui vajavad rohkem abi, siis viiakse üle lastehaiglasse.   
Päeval mingi aeg tehti veel üks ultraheli, kuna mulle tundus, et üks laps liigutab vähem. Esimene UH jäi pooleli, kuna arst pidi sünnitustuppa jooksma, mitme tunni pärast alles kutsuti uuesti. UH näitas, et mõlemad on aktiivsed, alumisel kaksikul lootevett praktiliselt polnud enam, ülemisel aga veel küll. Mõõdeti üle ka ja oletatavateks kaaludeks pakuti üle 800 ja üle 900 g. Täpsed kaalud meelde ei jäänud, aga vastasid raseduse suurusele. Vähemalt olid nad elus ja aktiivsed, mis andis natuke südamerahu.
Õhtul jälle KTG. Magama jäin natuke rahulikuma südamega ja kuna eelmine öö oli suht magamata, siis magasin nagu kott.

Tiku ja Taku seiklused pealinnas - eellugu

Mõtlesin juba tegelikult varemgi, et peaks sellele blogile elu sisse puhuma uuesti, kuna elus on suured muutused tulemas ja võib-olla tahavad teisedki sellest osa saada. See aeg jõudis kahjuks oodatust varem kätte ja nii ma siis kirjutangi jälle. Hoiatan ette, et mõned järgmised postitused võivad meditsiinilised üsna avameelsed olla, seega nõrganärvilised, olge hoiatatud:)

Et alustada päris algusest, siis sellest, et ühel päeval tundsime, et meie peres võiks olla veel üks pesamuna. Ühel kaunil juulikuu päeval näitas test kahte triipu, mis tegi meid väga õnnelikuks. Aga see polnud veel kõik! Kui esimeses ultrahelis vaadati, et tita süda lööb ja kõik on korras, siis suur oli meie üllatus, kui teises ultrahelis öeldi, et ootame kaksikuid! Selle mõttega harjumine võttis omajagu aega:) Kolmandas ultrahelis lubati, et üks kaksikutest on kindlasti poiss ja kuigi teine end päris hästi ei näidanud, arvas arst, et ta võiks olla tüdruk. Kuna me päris kindlad polnud ja nimesid välja mõtlema veel ei hakanud, siis hakkasime neid kutsuma Tikuks ja Takuks.

Ootusaeg möödus mõnusalt ja üllatavalt kergelt, kuni 25. detsembri õhtuni..