Ongi esimene töönädal seljataha jäämas. Siiani on kõik uus ja tore. Ametikoht on küll samas kohas, aga uus Amet, osad uued kolleegid, uued tööülesanded. Planeeringutega tegelen endiselt, jäätmemajandusest olen küll lahti saanud, aga selle asemel on märksa mahukamad kompleksload ja lisaks on lisandunud täiesti uue valdkonnana KMH/KSH. Nii et kaks uut teemat, mis endale selgeks teha ja mille seaduseid tudeerida. Esialgu peab neid seaduseid lugema ikka mitu, mitu ja mitu korda, kuna ainult lasteraamatute lugemisega harjunud ajunatuke tahab sisseelamist. Kirjaoskus on ka mandunud pisut. Tundub, et vähemalt esimese nädala põhjal võib öelda, et kõik on rahul. Mina sain kodust välja inimeste sekka, issi saab hommikuti kauem magada ja kodus iluuisutamist vaadata. Sannul ei tundu ka midagi muutunud olukorra vastu olevat, õhtuti ootavad aknapeal ja lehvitavad, kui me Karliga tuleme. Karl on üllataval kombel nimelt terve nädala lasteaias käinud, pole kordagi hakanud rääkima, et ta ei taha minna. Kui mina kodus olin, siis ta küll ei tahtnud minna, enamuse päevadest oli kodus. Aga ilmselt on nüüd alles sisse elanud ja on meeldima hakanud. Ükspäev unustas isegi vahetusjalanõud jalga panna, nii kiire oli mängima.
Ainus tüütu asi tööl käimise juures on tööle sõitmine, kuna praegu on nii hommikul kui õhtul selline vastik hämarus ja lisaks on muidugi teed libedad. Aga tee hakkab juba pähe jääma. Ja aprillis on juba esimene puhkus, mul nimelt on tervelt 70 päeva seda saada, eelmise töölkäimise perioodi eest ka.
