Nägin üks õhtu kooriproovist tulles meie tee peal kahte (ilmselt) kährikut, jooksid tükk aega auto ees. Rääkisin siis Karlile ka, et ma neid nägin ja et olid teised sellised paksukesed (kohev karv ilmselt jättis sellise mulje). Karl arvas selle peale suure eneseteadlikkusega: "Ju need siis olid emased!" Muidugi, täiesti arusaadav: kui paksud, siis emased:) Uurisin siis järgi, et miks ta nii arvab. Karl seletas: "Noh, kui emastel hakkavad pojad sündima, siis neil ju on suur kõht." See kõlas juba palju paremini:)

Täna Karliga hambaarstil käies hambaarsti muudkui kiitis teda, et ta on tubli poiss. Ja soovitas kodus veel kiita, et nii tubli oli arsti juures olnud. Muidugi me kiidame teda ka. Aga see pani mind mõtlema, et häid sõnu enamasti ainult lastele öeldaksegi. "Oi, kui tubli poiss, panid ise riidesse!" "Tubli poiss, käisid ilusti potil!" "Sa panid täitsa ISE saapad jalga, tubli oled!" "Tuba on nii korras, ise koristasite kõik, nii tublid poisid!" Mida vanemaks aga saad, seda endastmõistetavamalt võetakse asju ja häid sõnu enam ei kipu enam kuulma. Muidugi on täiskasvanud inimest võib-olla imelik kiita potil käimise või ise riidessepanemise eest, aga samas on ju küllalt muid asju ja tegevusi, mille eest võiks öelda, et küll sa olid tubli. Ilmselt eestlane ei tee seda väga tihti, miks muidu on lausa välja mõeldud kampaania, et Kiida teenindajat. Võib-olla mujal asutustes seda juhtub, aga vähemalt siin Ametis ei saa kuulda ka ülemuselt ega kolleegideltki eriti kiidusõnu. Proovin siis endast alustada maailma paremaks muutmisel, koju minnes kiidan lapsi niikuinii, aga meest ka. Sest nad on ju kõik mul väga tublid!

Uitmõtteid

Miks ma lükkan Karli hambaarstil käiku nii kaua edasi, et hammas jõuab valu tegema hakata?

Miks ma pean tihtipeale valima, kas minu või pere heaolu? Et kui ma teen midagi või lähen kuhugi enda pärast, siis paratamult pere kannatab.

Aga miks ma siiski jätan oma tegevuse sinnapaika, kui tuleb Karl ja ütleb, et mängime või Sannu, et: "Emme, tule teeme kõhuhüppeid!"

Mida head ma olen elus teinud, et mul on 2 niiii toredat ja armast last, mõtlen ma alati õhtuti, kui enne magamaminekut käin nendele tekke peale panemas ja pead silitamas.

Karlil tuli eile õhtul kilde lausa varrukast:)
Mängisime mänguloomadega:
Karl: "Mis sinu nimi on?"
Emme: "Kätlin"
Karl: "Mis sinu issi nimi on?"
Emme: ütlen oma isa ehk Karli vanaisa nime
Karl: "Ei-ei, see issi, kes siin on, noh, kes aitab sul lapsi hoida"

Ütlen issile edasi, et tema on see, kes aitab lapsi hoida, mille peale issi konstateerib, et ega ta muuks ei sobigi ja ta on nii kasutu. Karl üritab lohutada: "Ei issi, te mõlemad emmega olete kasutud."

Sama hetkel Sannu kurdab issile, et tatt on, vaja ära pühkida. Karl kohe hõiskab, et näe, selle jaoks ju ongi issit vaja, issi pole üldse kasutu!

Sannu teeb emmele "soengut" ja kammib juukseid. Siis mõtleb ta sama issiga teha. Seisab issi taha, proovib kammida, aga midagi nagu kammi alla ei jää ja tõdeb siis: "Issil väiksed juuksed." Vaatab siis uuesti emmet ja ütleb: "Emmel suured juuksed."