Sander 4-kuune

Sandril jälle üks kuu juures. Selle kuu uued oskused:

• tõstab selili olles pead, nagu tahaks istuma tõusta
• keerab seljalt külili, viimane nõks jääb puudu, et kõhuli saaks
• naerab häälega, kui lõua alt kõditada
• keerab ringiratast ümber oma telje nii selili kui kõhuli, voodist leian ma ta enamasti risti või 180 kraadi teistpidi, kui ma ta voodisse panin
• oskab ise magama jääda, kui tahab: panen luti suhu, rätiku kaissu, teki peale, tema võtab teki kaissu, keerab küljeli ja jääb magama. Alati muidugi mitte esimese korraga, vaid korra peab veel lutti suhu panemas käima.

Sander jutustab palju, põristab ka venna eest R-tähte. Oskab mänguasju paremini kätte võtta ja suhu panna. Ilastab metsikult, põll peab kogu aeg ees olema, muidu on pluus märg. Ööd on endiselt rasked. Ärkab vähemalt iga kahe tunni tagant ja tahab süüa, tihtipeale aga ärkab vahepeal veel ja peab lutti suhu panema. Nii et hommikul olen veel rohkem väsinud kui õhtul olin... Sander on üldse kuidagi väga nõudlik, omaette mänguasjaga maadelda talle ei meeldi, keegi peab aktiivselt temaga võimlema, et ta selili olles rahul oleks. Vennat meeldib talle kangesti vaadata. Silmad jälgivad kogu aeg teda, kui ta toas ringi tuuseldab. Tädidele naeratab laia suuga.

Kellelgi teisel maailmas pole mind nähes vist niiii hea meel, kui Sandril. Terve ta nägu on üks suur lai naeratus, kui ma peale ärkamist teda voodist välja tõstma lähen.

Lisatoitu pole enam mingi nädal aega andnud, kuna öösiti ta sellest pikemalt magama ei hakanud. Pigem vastupidi, mingi aeg ta ärkas pea iga poole tunni tagant ja muudkui vigises, peale pudeli ärajätmist läks nagu isegi paremaks. Arst arvas, et praegu on täitsa mõõdus: pikkus 61 cm ja kaal 6,110 kg. Süsti jälle ei saanud, kuna õnnestus visiidi ajaks nohu saada.

Suured ja väikesed sõbrad

Eilne sõbrapäev möödus meie peres kahjuks tõbiselt. Mu kõige suurem kodune sõber on juba nädal aega köhinud, keskmine sõber jäi ka eile palavikku ja kõige väiksemal sõbral on ka juba nädal aega nohu. Karlil on see juba kolmas haigus sel hooajal, täitsa ära tüütab juba. Ja kusjuures me ju ei käi väljas viiruseid korjamas, mis siis veel saaks, kui ta lasteaias käiks? Emme on ainukesena terve õnneks, keegi peab ju tõbiseid poputama. Millegipärast on Karl haigest peast suur jutupaunik, muudkui vatrab.

Aga mul on uus suur sõber ka: issi tõi Tartust uue pildimasina. Eelmises postituses küll unistasin digipeeglist, aga arvestades majanduslikku olukorda ning minu pildistamisoskusi ja -vajadusi, siis ma leidsin, et minu klõpsude jaoks piisab "seebikast" küll. Kunagi kui rikkaks saan ja fotograafiast natuke rohkem tean, siis ostan peegli ka. Aga targem ja parem on uus fotokas küll, näiteks on tal selline programm, mis tunneb ära inimese naeratuse ise ja teeb sellest siis pilti:) Ma küll ei tea, milleks see vajalik on...

Tänane pilt minu tõbistest sõpradest:

Esimene kuu aastast juba läbi. Täitsa edukalt olen suutnud juba 2 uusaastalubadust täita. Nimelt sai pühapäeval viimaks ometi Maailmaparandajat ja Mpsi külastatud. Kuigi saarlasi on ju täitsa palju, siis elame me üksteisest nii kaugel, et aasta aega läks peaaegu, enne kui soolaleivale jõudsime. Nüüd siis on käidud. Maailmaparandaja oli väga head kala teinud ja tema blogi lugedes sain aru, et Mps toad ka ära koristanud:) Väga tore päevake oli, ainult tee oli hirmus libe. Ja see on ka Karli mittemagamise juures positiivne asi, et enam ei pea arvestama, et Karl tahab magama minna ja selleks ajaks peab kodus olema, saab vabamalt reisida. Kusjuures autos ta jäi magama ikkagi:)

Teisest täidetud lubadusest kunagi käsitööblogis. Kunagi, kui uue fotoka saan... Nimelt minu kallis fotokas ühel päeval enam lihtsalt pilti ette ei võtnud. Nii kurb:( Justkui ihuliige oleks puudu... Issi juba naeris, et Sander 3-... kuud on nüüd tühi auk, kuna lihtsalt pole millegagi pilti teha. Eks ma vaikselt unistan digipeeglist, aga kas see kunagi täitub...

Ahjaa, eilsest algas mul lapsehoolduspuhkus! Puhkus my a... võiks selle kohta öelda:) Enda toimetusteks ja hobideks peab aega varastama nüüd une- või laste arvelt. Ja enamasti, kui otsustan varakult ärgata, et miskit teha, teeb seda ka emb-kumb poistest. Sander on ka viimasel ajal nii viril. Peaks ta rohkem tädide seltskonda viima, sealt ta ainult naeratas:)

Karl käis vanaemaga mängutoas, sellel ajal, kui emme Sandriga KKT matustel käis. Karl lubas tädile seal, et juba homme tuleb tagasi ja võtab emme ja venna ka kaasa:)

Karl käis eskalaatori ja liftiga ka sõitmas kohalikes kaubanduskeskustes. Esialgu tahtis liikuva trepi pealt maha hüpata, teinekord juba sõitis rahulikult ja liftis täitsa meeldis. Käisime riideid ostmas ja kui lasin Karlil valida, kumbi pükse ta tahab, ei suutnud ta vist otsustada ja arvas, et mõlemad peaks ostma:) Pikast linnapäevast väsis ka mees nii ära, et tagasisõidul oli mul autos kaks magavat last, vanemal neist veel poolik jäätis käes:) Kodus ta muidugi ei tunnistanud, et ta magas. Kusjuures peale viimast haigust juhtus ka minu juuresolekul see, mida ma teiste käest kuulnud olen, aga ise näinud polnud: Karl jäi mul arvuti taga süles istudes magama:) Aga ilmselt oli see tingitud haigusest ja sellest, et tegelikult oleks lõunaune aeg olnud.