Koduperenaise rõõmud

Üks asi, milles väga hästi annab tunda suurenenud pere, on musta pesu hulk. Kui me kunagi ammu veel kahekesi Tartus elasime, siis sai praktiliselt hakkama kord kuus kodus Saaremaal käimise ja pesu pesemisega. Siis tuli Karl ja oma pesumasinaga korter ning pesupesemine ja triikimine kasvas märgatavalt. Ka siis sai ikka Karli riided vähemalt ära triigitud. Ainult lõputöö kirjutamise aegu läksid riided otse pesurestilt selga, isegi kappi polnud aega ja ega ka eriti mõtet neid panna. Nüüd tuleb praktiliselt terve nädalavahetus pesumajandusega tegeleda. Laupäeviti pesen vähemalt 2 masinatäit pesu, aga kui on voodipesu vahetamine, siis isegi 4 masinatäit. Ja pühapäevane päev kulub siis triikimisele. Enda koduseid T-särke ma enam triikida ei viitsigi ja ega mul suurt muud ju polegi, aga issi esindusriided, laste riided ja voodipesud tuleb ikka triikida. Kuna meil üleval on nüüd ikka lai madrats, siis selle lina triikimine on päris tüütu. Päris sooja naha saab triikimisega. Voodipesude vahetamisega ka kusjuures.

Suurenenud laste arvust ja laienenud põrandapindalast tulenevalt on pikenenud ka koristamisele kuluv aeg. Mänguasju on rohkem mööda põrandat laiali ja laupäeviti on nüüd vaja 2 toa põrand kõigepealt mänguasjade hulga alt vabastada ja siis ära pühkida-pesta. Õnneks Sander tolmuimejat ei karda, nii saab temaga koos ka edukalt koristada. Karl hakkas titest peast nutma, kui emme tolmuimeja välja võttis, issi võis küll pühkida.

Söögitegemine kuulub ka muidugi perenaise kohustuste juurde. Õnneks õhtusöögid valmistab enamasti ämm, kuid kuna Sandril on oma eraldi menüü veel, siis temale tuleb igal hommikul putru ja õhtuks aedviljapüreed keeta. Nädalavahetusel üritan ise midagi vaaritada või küpsetada. Nii et tegemist ikka jätkub ka köögis.

Peep

TV tundis huvi, kuidas pardipojal läheb. Läheb ka. Natuke ikka on kasvanud, aga ujuda ta õieti ei oska. Või õigemini ujuda oskab, aga ta läheb hirmus märjaks vees. Pärast on nagu uppunud kassipoeg ja kuidagi ei kuiva ära. Pean ta siis riide sisse mässima. Ei tea, kas tal on mingi ainepuudus või milles asi? Pardisuled ei tohiks ju vett ligi lasta? Aga kärbseid sööb heameelega, samuti leiba-saia, pudrujäänuseid, kalaraasukesi ja muna. Internetist püüdsin infot leida ristpartide kohta ja avastasin, et ta sööb adruvallist leiduvaid väikseid selgrootuid, aga kust ma talle neid siin võtan. Elab meil köögist kasti sees, päeval on õues kastiga. Issil pole aega olnud talle õuesjalutamise puurikest ka teha. Vahel ma ikka lasen ta õues jalutama, aga enamasti tahaks ta kuhugi põõsa alla peitu minna. Ärkab koos päikesega ja nii pistab ta juba 3-4 ajal kisama, et ta tahaks süüa saada. Päeval ka hakkab valju häälega siutsuma, kui kausike tühi. Aga õudne lagastaja on ta küll. Sõnnikut teeb omajagu ja lisaks selle vee seest toidu lödistamisega on ka pool kasti põrandat ligemärg. Karlile ja Sandrile ta igal juhul väga meeldib. Sander püüab igal võimalusel tema kasti najale end püsti ajada ja hakkab siis teda kastist taga ajama. Karl annab talle süüa ja tahab ikka ujuma panna. Eks paistab, kuidas ta kasvab. Augustis peaks ristpardi poeg olema juba lennuvõimeline.

Sander 8 kuud

Aeg ikka lausa lendab! Vaatan, et olen Sandri elust juba 2 kuud maha vaikinud. Kirjutamist oleks küll ja küll, aga aega ei ole. Mul oleks ka sellist vidinat vaja, mis mõtted (valitud muidugi) otse blogiks konventeeriks. Sander on vahepeal 8-kuuseks saanud, õigupoolest juba 8 ja pool. Roomab ja ronib edukalt ringi, igal võimalusel ajab püsti. Trepist ronib üles, mistõttu oli ka paar kukkumist, enne kui issi trepile värava ette ehitas. Istub ise. Sööb 4 korda päevas: putru, puuvilju, köögivilju, liha, kana, kala, munakollast. Joob nokaga tassist ise vett. Pea nädal tagasi arvas, et on juba piisavalt suur mees, et mitte enam rinnapiima juua. Täna proovisin piimasegu anda tassist, sülitas välja ja ütles, et joo ise, kui tahad. Üldiselt ta sööb kõike, mida kätte antakse ja harva, kui kaussi midagi alles jääb. Kui keegi midagi sööb silmapiiril, siis vaatab väga näljase näoga ja loeb suutäisi, kuni talle ka antakse. Kihvt on vaadata, kuidas ta söögilaualt oma kohmakate sõrmekestega väikesi hommikusöögihelbeid taga ajab, tegevust jätkub pikaks ajaks, aga kätte ta need saab. Muist pannakse muidugi söögitooli mustadeks päevadeks ootama. Mõnus on ka peoga kausist putru võtta. Ja kui vett enam ei taha, siis teeb suuga purskkaevu. Hambaid endiselt ei ole. Ja see, et ta enam öösel ei söö, ei tähenda sugugi, et ta kauem magaks järjest. Rekord on vist senini 6 tundi. Keskmiselt ärkab mingi 3 korda öö jooksul. Päeval magab enamasti 2 korda. Kasvu on minuarust ikka pigem vähevõitu: eilsetel andmetel 7,73 kg ja 70 cm. Nüüd saab Sander juba rohkem tegutseda ja mängida ning Karl on ka temast rohkem huvitatud. Kuigi Karli käitumises on ka kadedust märgata: ikka on seda mänguasja just vaja, mis venna käes on. Ja oma asjad paneb ta ikka laua peale, et Sannu kätte ei saaks. Samas on ta väga hoolitsev ja kaitsev: korjab Sandri käest asju ära, mida ta suhu ei tohi panna, paneb õueukse kinni, et ta välja ei saaks, poti ja pardi tema eest ära. Ja kui vendadel peituse mänguks läheb, siis Sander lõkerdab valju häälega naerda. Peitu minnakse teki alla ja kui venna või Sander ise välja tuleb, siis on nii naljakas.

Vennad jaanilõkke ääres:

Karl ise on juba suur mees. Vahel päeva jooksul ma õieti ei näegi teda, toimetab õues teistega koos ja muudkui jookseb ringi. Isegi kartuleid käis meiega koos rohimas! Viimasel ajal on kangesti mängima hakanud ja siin on muidugi paarilist vaja, kelleks peab enamasti emme olema. Võetakse mänguloomad või autod ja siis nad räägivad omavahel, teevad süüa, magavad, mängivad jne jne. Laste fantaasia on ikka lõputu ja sellistel puhkudel mul on tunne, et ma jään talle alla ja et tal oleks mõne omaealisega palju lõbusam mängida.

Uus hoolealune

Viimasel ajal on mul kummalised kombed. Käin lauda aknalt kärbseid ja sääski korjamas ning maast korjan ka surnud putukaid ja vihmausse üles. Ma siiski ei söö neid ise, vaid viin need oma uuele hoolealusele, pardipoeg Peebile. Lauda kärbeste ja sääskede populatsioon on igal juhul kõvasti vähenenud. Juba mitu-mitu aastat on ema juures pesitsenud üks pardipaar, küll vanas kanalas, küll lakapeal. No ma ei tea muidugi, kas see on koguaeg üks ja sama paarike olnud, aga arvata võib. Ka paar aastat tagasi jäi neil üks pojake maha, aga see kadus meil kastist ära. Seekord jäi jälle üks õnnetuke maha. Ja nüüd ta on mul siin kööginurgas kastis. Lödistab veest leiva- ja saiapuru, muna ja putukaid süüa ning piiksub. Praeguseks ta on u nädal vana, võib-olla et läheb isegi õnneks tal. Kuigi veekogu meil siin pole ja part on ikkagi veelind. Eks näis, mis temast saab. Kuigi kõik nõuanded on teretulnud, kuidas pardipoja eest hoolitseda.

3-aastane mees

Karl Markus saab juba 3-aastaseks! Sel puhul väärib ta igati eraldi sissekannet. Ja arvestades seda, et Sandri 6-kuu postitust tegin ma nädal aega, siis seda postitust alustasin 2 nädalat enne sünnipäeva.

Alustuseks meenutuseks.

Sünnipäevahommikul 2006:

1. sünnipäev (2007):2. sünnipäev (2008): Karl on ikka täitsa suur poiss juba (kohati vähemalt). Milline mees siis Karl on?

Karl muusikamees

Karlile meeldib hirmsasti laulda. Pea koguaeg ümiseb endamisi oma laulukesi, aga tal on ka mitu "päris" laulu peas. "Kes elab metsa sees" on tal nii peas, et päkapiku asemel küpsetab vahel saia "nebane", vahel "auh". Veel on repertuaaris "Põdra maja," "Minu väike hani," "Süda tuksub," "Mutionu pidu," "Meie kiisul kriimud silmad," "Rongisõit," "Juba linnukesed" ja kindlasti veel mõni, mis praegu pähe ei tule. Ja vahel ta ikka päris ametlikult esineb: võtab puuoksa mikrofoniks kätte, seisab kivi peal ja laulab.

Muusikat kuulata meeldib Karlile ka. Oma lastelaulude plaati, aga ka näiteks Dagöt, Jäääärt (plaati, kus onu räägib, nagu Karl ütleb) ja teisi. Juba ammu oskab ta ise pleieri ja kõlarid mängima panna.

Karl jutumees

Karl räägib pikad jutud maha ja talle jäävad asjad väga hästi meelde. Ja fantaasiat on tal ka parasjagu. Näiteks jutt teatris käivast põdrast või sinisest elukast. Endiselt on jutust puudu R, K ja kohati V täht, mis muidugi teeb jutust arusaamise natuke keeruliseks. Aga emme saab alati aru. Või peaaegu alati, vahel ta vahetab nii järsku teemat ja vahel on järsku uus sõna, nii et tükk aega läheb, enne kui taipan. Vahel ta oskab ikka nii vaimukalt öelda, et naera puruks.

Karl lugeja

Karlile meeldib hirmsasti, kui talle raamatuid loetakse. Ja peale paari korda lugemist on tal raamat praktiliselt peas. Issi püüab ikka muid sõnu sisse lugeda, aga ta parandatakse iga kord ära. Ise ta ikka vaatab ka raamatuid ja siis "loeb" peast juttu juurde. Varem ei saanud teda ilma unejututa kuidagi voodisse, viimasel ajal aga Sander juba magab ja sosinal on raske lugeda ning Karl ise on ka nii väsinud, et nii kui voodisse saab, siis magab.

Karl, Jänku Juss ja arvuti

Karlile meeldib väga Jätu Jussi vaadata. Varem oli ikka: "Emme, pane uus jutt siis", aga emme muidugi ei viitsinud alati sellepärast tulla ja alati pole ka emmet võtta, nii õppis ta ise ära. Emme teeb Lastekas.ee lehekülje lahti ja siis ta ise valib multikaid. Kui multikas läbi, vajutab Back nuppu ja valib uue. Ning kui vahepeal on vaja klikkida, siis saab ka ise hakkama tavaliselt. Seal multikates päris tihti tahetakse, et laps ise kaasa teeks, varem pidi ikka emme appi tulema, sest enne multikas edasi ei lähe. Aga nüüd saab ise. Nii et ta võiks ikka päris kaua multikaid vaadata, kui lubataks. Ja multikad on tal ka muidugi üsna peas. Vahel omaette jutustab neid, eriti enne magamajäämist.

Aga tegelikult on see multikavaatamine kasulik ka. Esiteks keeleliselt. Päris palju uusi sõnu saab sealt. Ja teiseks on need õpetlikud ka. Kas teie ikka teate, et eesti väikseim lind pöialpoiss kaalub samapalju kui lusikatäis suhkrut, või et hiidpanda ehk bambuskaru sööb 13 kg bambuselehti päevas ja mõnikord võib süüa lausa ööpäev läbi! Karl teab. Ja kolmandaks muidugi kasulik ka lapsevanemale, kes sel ajal võib ka natuke hinge tõmmata.

Muidugi reklaami on seal ikka ka, aga Karl õnneks ei oska Legosid tahta, mis nad seal reklaamivad.

Ja ega Karl emmel arvutis olla eriti ei lase. Ikka on tal ka vaja kui mitte Jussi vaadata, siis "nummit panna" või pilte vaadata. Mõnda aega tagasi meeldis talle kangesti koduvideosid endast vaadata, aga selle on ta ära unustanud praegu.

Telekat vaatab ka, lastesaadet ja peale seda hakkab "Südameasi". Loodussaated meeldivad ka.

Karl "söömamees"

Söömisega on Karlil kehvad lood. Kui ta lisatoitu kunagi ammu saama hakkas, siis ta sõi kõik ära, mis anti. Nüüd aga peab ikka meelitama või riidlema, et ta sööks. Ma ei teagi, mida teha. Endal on ka juba kopp ees sellest pidevast hurjutamisest, et Karl söö nüüd, Karl söö nüüd. Olen ära jätnud igasugused vahepealsed näksimised, et lõpuks peab ju kõht tühjaks minema, aga ka see nagu ei tööta eriti. Ei saa aru, kas tal tõesti isu ei ole või on see mingi tähelepanu vajamise teema. Muidugi see ka, et ta ise söödud ei saa, ikka "emme, aita natute". See ilmselt sellest, et Sandrit söödetakse. Põlle tahab ta ka ette nüüd:)

Suur venna Karl

Suure vennana on Karl väga asjalik. Muretseb, kui Sander midagi suhu tahab panna või kuhugi minna tahab, kuhu ei tohiks. Või: "Emme, Sannu nutab! Võta Sannu sülle!" Samas oskab ta juba natuke kade ka olla. "Emme, võta Sannu ära!" kui ta puzzle tükkide või klotside kallale kipub. Ja ikka on seda asja vaja, mis teise käes. Aga kui need kaks kord koos jooksma hakkavad, siis vist küll maja väriseb.

Karl mängumees

Ega Karl eriti ei mängi, klassikalisest mõttes, et tegutseb kusagil omaette mänguasjadega. Klotsidega ehitab vahel ja autoga sõidab ka. Puzzlesi meeldib kokku panna. Talle meeldib näiteks kõiksugu väikseid asju kotti toppida. Või mänguloomadele kingitusi teha.

Liivakastis mängib ka. Seal ta teeb peamiselt süüa. Kui teised õues toimetavad, siis ta aeg-ajalt toob neile suppi, "ühepalatoitu", pitsat, pärast "tohvi" või "taud" ka, magustoiduks torti või jäätist. Ja küünlaid peab ka ikka tordi pealt puhuma.

Õues käies korjab alati puuoksi ja koorib neid, lihtsalt istub vaikselt ja nokisteb:) Kivid meeldivad ka, taskud on alati kive, puutükikesi või käbisid täis.

Karl kunstimees

Karlile meeldib joonistada, nii pliiatsite kui värvidega. Emadepäevakaardile tegi ta nüüd juba peaaegu ringi, enne olid ikka niisama kriipsud. Ise ta teab väga hästi, mis ta joonistab: päike, auh, auto, tee jne. Murdjalapsukese sünnipäeval avastas ta Play-Doh-nimelise voolimismassi, millest ta nüüd "musimahla" teeb (ärge küsige, kust see nimi neil tuli:)). Kääridega tükke õieti lõigata ei oska veel, liimida meeldib küll.

Karl abimees
Karl on ikka tööde juures abiline. Kaevamas, riisumas, käruga vedamas, lambaid lauta ajamas, põssadele süüa viimas, kanadele saia andmas, mesilastele juua viimas, tainast segamas jne jne.

Vot selline mees on lühidalt kokkuvõttes kolmene Karl. Üldiselt ta toimetab ikka rohkem omapead, selles mõttes, et emme on ikka enamasti Sandri jagu. Käib õues memme, papa või issiga, toas käib söömas ja potil "tatal". Paar korda on muidugi omapead jalutama ka läinud. Aga ma arvan ja loodan, et ta päris ära ikka ei kao siin metsa sees, käib ikka mööda teed.

Samas ikka meeldib süles olla ja kui valida on, siis peab emme aitama. Riidesse ise ei saa veel päris või tegelikult saab küll, aga ei taha alati. Kuigi riided ja jalanõud kipuvad tagurpidi minema ning lukke ja nööpe ta kinni ei saa.

Ja mürada ning hüpata meeldib kangesti.

Küll te ise sünnipäeval näete!

PALJU ÕNNE, KALLIS POJA!!!

Poole-aastane mees

Sander on juba märkamatult 6 kuud vanaks saanud. Minu arust on see kõige raskem titeiga möödas, nüüd ta teeb ja oskab juba märksa rohkem ning temaga koos saab teha.

Mida siis 6-kuune Sander oskab ja teeb?

-sööb 2 korda päevas tahket toitu: kõrvitsa-, kartuli-, lillkapsa-, porgandi-, õuna-, pirni-, banaani-, virsiku- või aprikoosipüreed, hommikuti siis köögivilju ja õhtul puuvilju. Piima veel peale.

-keerab endiselt seljalt kõhule üle parema õla

-ajab ennast käpuli, kõigutab edasi-tagasi

-liigub edasi: tal on peamiselt mingi kombineeritud stiil, ei rooma ega käputa õieti, aga natuke tõmbab end kätega edasi kõht maas, siis ajab end käpuli ja jälle kõhu peale tagasi ning sellega on ka jupike maad edasi saanud. Tõstab käpuli olles käsi ka maast õhku või sibab jalgadega, aga ilmselt koordinatsioon ei luba veel mõlemat korraga teha, mistõttu ta käpuli edasi ei saa ja kõht vajub maha. Aga ta saab kõik asjad kätte, mis põrandal huvi pakuvad ja liigub juba üsna kiiresti.

Võrreldes selle video tegemisega on ta käpuli märksa osavamaks läinud. Ükspäev hoolega harjutasime: tema tõstis käsi ja mina jalgu ning hoidsin kõhtu üleval, nüüd proovib ise ka. Meetrikese saab juba edasi nii.

-käpuli olles ajab ka põlved maast lahti ja seisab siis nii, pepu upakil

-käpakil olles on end selili keeranud ja nii pea ka ära löönud

-meeldib kangesti vennaga koos joosta

-meeldib süntesaatorit mängida

-meeldib palli ja venna autode järgi roomata põrandal

-õhupalliga meeldib hirmsasti mängida

-öösel sööb endiselt 3 korda, ärkab aga rohkemgi

-magab 3 korda päeva jooksul: hommiku- ja õhtupoole toas 45 minutit, päeval õues paar, max 4 tundi (kahjuks enamasti ikka vahepealsete ärkamistega)

-ila tuleb ikka meeletult, hambaid näha pole veel

-süles vagusi ei seisa, meeldib ronida süles ja lauataga istudes peab lauapealne suures ulatuses lage olema, muidu tehakse puhas vuuk, mis põrandale, mis suhu

-jutustab hea tujuga palju ja magama jäädes jorutab omale unelaulu

-uinub enamasti ise, vahel on vaja kätt kõhu peal hoida või vahel õhtupoolsel ajal lausa süles kiigutada

-kui on hea tuju, siis naeratab suure suuga kõigile, kahjuks aga hea tuju saab kiiresti otsa ja siis on ainult üks virin ja jorin

Kõige suurem lemmik on tal ikkagi suur venna. Aga ka issit õhtul läbi akna vaadates hakkavad käed-jalad siplema ja kukub jutustama. Lemmikajaviide on siiski perekondlik jooks: Karl jookseb ees ja Sannu järel, emme või issi süles muidugi. Aga siis tal ka käed-jalad käivad nagu ise jookseks.

Tiu-tiu

Kevad on käes, olete märganud? Peesitan praegu õues päikese käes ja kuulan linnulaulu. Karl läks memme-papaga sõitma, Sander magab kõrval vankris ja koristamata tuba ootab natuke. Täna on esimene tõsiselt soe ilm. Ja tundub, et kõik linnukesed on kohal ning siristavad hoolega. Kuldnokka nägin juba 25. veebruaril, aga kured kruugutasid ja metsvindid ja musträstad ja kes kõik veel laulavad. Liblikad lendavad, sipelgad sibavad pesas ja mesilased sumisevad. Mul on muidugi selline tunne, et nii kui natuke päikest paistab ja lumi sulanud on, tahaks ära visata mütsid, joped ja sallid ning lipata metsaalla sinililli korjama. Aga ei saa ju veel. Natuke läheb veel aega, nagu Karl ütleks. Aga küll see kevad tuleb, kus ta pääseb. Praegu on mul tõsiselt hea meel, et ma ei pea kusagil kontori nelja seina vahel istuma, vaid suure osa päevast võin õues olla ja iga päev vaadata, kuidas kevad edeneb. Kui veel natuke soojemaks läheb ja õues rohkem teha on, siis me vist hakkamegi õues elama. Sander linasse ja minek.

Vahepeal olime paar nädalat ema juures, kus mehed meie vanale Fordile uue südame installeerisid. Läks tööle lausa esimese korraga, aga natuke tahab veel nokkimist. Ehk saab vähemalt ühe vanaraua õue pealt ära (kuigi nojah, selleks et meie oma korda teha, tõi vend mootori koos kerega, nii et teeb sama välja).

Sander maitseb nüüd päris toitusid, esialgu kõrvitsat, kartulit ja lillkapsast. Esimesed paar korda ei läinud midagi alla, aga nüüd täitsa läheb see söök. Käpuli ajab ennast ka, aga edasi ei saa.

Karl on lihtsalt Karl, jutustab palju, näiteks täna hommikul põdrast nii (emme tõlkes): "Elas kord auto. Pisikene punane auto. Põder oli metsas ja läks tee äärde vaatama, kas auto sõidab juba. Autos sõitsid mamma, onu Matu ja onu Juujuu. Põder vaatas, auto sõidabki. Mamma sõitis teatrisse. Põder läks ka teatrisse." Enne on see jutt natuke teisiti lõppenud: "Auto sai ai-ai ja põder sai ai-ai. Onu Juujuu läks metsa vaatama, kus põder on. Põtra polnudki."

Ilmselt kevade ja varajase päikese tõttu on ka meie poisid väga varajased, vahepeal ärgati juba enne 7. Nüüd tänu kellade keeramisele venitatakse 7-ni välja. Ei tea, kus neil nii kiire on.

Meie tüüpiline päev

Mõtlesin, et võiks siia kirja panna, kuidas kulgeb meie rutiinne elu.

Emme tööpäev algab hiljemalt kell 8, enamasti aga varem. Ja see on raudpolt kindel, et kui üks poistest magabki kauem, siis teine on ikka üleval. Enne oli Karl alati varajasem, viimastel hommikutel on Sander. Eks väljas on kella 6-st juba valge ka, mis sa ikka põõnad.

Kui me korraga ärkame, siis me "pitutame" voodis veel natuke. Siis Sandri mässuvahetus, Karl pissile ja riidesse (ta saaks ise ka enam-vähem riidesse, aga emme peab ikka aitama) ning Sandri hommikusöök. Kui Sandril kõht täis, siis otsime meie Karliga omale süüa. Sööme putru, erinevaid hommikusöögihelbeid või siis võileibu. Karlile meeldib hirmsasti saia röstida ja veekeetjat tööle panna. Sander istub sel ajal turvahälliga laua taga ja mängib mänguasjade või ka oma varvastega ning unistab, millal tema laua pealt midagi suhu saaks.

Kui kõhud täis, siis läheme mängima. Aa, hambad peseme ka mingi aeg ja teeme tule ahju. U 10 ajal teeb Sander esimese uinaku. Panen ta voodisse, luti suhu, teki peale ja tulen ise ära. Tema siis muidugi hakkab keerama ja varsti hüüab emmet appi. Ja nii mitu korda, enne kui raatsib magama jääda. Magab oma 30-45 minutit ära, hüüab siis jälle emmet ja võtab mind nägu naerul vastu. Siis sööb jälle kõhu täis ja võib jälle mängima minna.

Sandri mängimine tähendab muidugi seda, et kui ta raatsib selili natuke rahulikult olla, siis ta mängib oma varvastega, püüab mängukaare küljest mänguasju või üritab kõike, mis kätte juhtub, suhu panna. Aga selili ta eriti ei taha enam olla, kohe keerab kõhuli. Siis ta tahaks kangesti edasi saada, ega veel ei saa. Ma siis vahel aitan teda käpuli olla, see meeldib talle. Muidugi kõige rohkem meeldib hüpitamine. Eriti koos vennaga emme-issi voodis hüpata.

Kõige selle juures tuleb muidugi ka Karli lõbustada ja talle tegevust pakkuda ning vahel potile aidata. Karl vahel joonistab, klotsidega meeldib ehitada, päris kõrgeid torne teeb. Vahel emme lubab tal arvutist Jätu Jussi multikaid vaadata. Kõige rohkem meeldib talle aga see, kui talle raamatuid ette loetakse. Ikka ja jälle, "loe veel üs jutt".

Kella 12-13 ajal läheme õue. See on üsna keeruline ettevõtmine. Kõigepealt tuleb Karl riidesse toppida. Ja ta siis ootab "esitus". Siis emme riidesse ja lõpuks Sander. Õues sõidutame Sandri kõigepealt magama, see tähendab, et võtan vankri ette ja kelgu järele ning jalutame natuke. Õnneks Sander jääb kergesti magama. Ja magab rahulikult pool tunnikest. Siis peab teda mitu korda kiigutama, enne kui ta oma 3-4 tundi täis magab. Karliga me käime laudas "Oosit, Muudit, utesid ja nossut" vaatamas, vahel anname leiba utedele. Siis kiigume, Karl võib lõputult kiikuda. Siis vaatame veel, kas on miskit huvitavat teha: Reksiga mürada, lumesõda teha, lumememme ehitada, liivakastis toimetada, aidad, kuurid ja kelder üle vaadata jne.

Karliga müttame õues u 1-1,5 tundi, siis tuleme tuppa ja otsime/teeme midagi süüa omale. Sander jääb õue magama. Peale söömist teeme Karliga, mis ta teha tahab. Sander ärkab 4 või 5 ajal ja siis ta sööb jälle. Karlil on päeva peale ainult üks oluline kellaaeg: kell 5 hakkab ETV-s lastesaade. Ja talle meeldib seda vaadata, kuigi lastesaateks ta peab ainult seda Tommi ja Anni osa, ütleb, et kui vahepealsed multikad läbi saavad, "siis attab lastesaade" (nujah, ega te vist ei tea Tommist ja Annist midagi:)). Karl oli Sõrves mamma juures esimene päev väga üllatunud, kui ma ütlesin, et varsti hakkab lastesaade. "Siin, Mamma juures lastesaade?" Kella 6 ajal jõuab issi koju ja siis me sööme õhtust. Muidugi kui mina vahel harva süüa teen, siis eelneb sellele söögitegemine, mille kõrvalt tuleb ka Sandri ja Karliga tegeleda, muidu aga müttame Sandriga sel ajal.

Kella 6 ajal läheb Sander veel kord magama oma 30-45 minutiks. Siis saab Karl mõlema vanema tähelepanu endale, muidugi kui emme just arvutis ei ole või vardaid ei klõbista. Karl saab siis issiga mürada ja jälle loetakse raamatuid. Sander peale ärkamist järjekordselt sööb ja siis saame kõik koos mängida. Kuni kella poole 9, siis hakkame enamasti magama sättima, vahel, kui Sander on varem ärganud, läheb tema ka varem magama. Magamaminekuks tuleb kõigepealt hambad ära pesta, pissil käia, tuduriided selga panna, Sandril mässu vahetada. Siis Sander sööb veel ja panen ta voodisse, kus ta peale mõningat keerutamist magama jääb. Karl poeb meie voodisse, kus issi talle unejuttu loeb ja siis läheb oma voodisse Oosi kaissu magama. Karl nüüd praktiliselt kohe peale voodisse minekut ka uinub. Enne, kui ta lõunaund veel magas, siis ta vahel sahmis mitu tundi veel üleval. Sander ärkab enamasti söögipausiks kella 1, 3 ja 6 ajal kui hästi läheb, kui nii hästi ei lähe, siis vahepeal veel mitu korda.

Ja nii päevast päeva. Igav ja üksluine, eks? Mulle endale tundub ka, et päevad on jube pikad ja nädalad ka kuni laupäevani, nädalavahetus aga lausa lendab. Ja tegelikult kuud ka, kui mõtlema hakata. Sest Sander saab juba 5-kuuseks, alles ta sündis.

Et nädalad natukenegi lühemad oleksid ja väike vaheldus oleks, siis ma olen püüdnud ikka iga nädal mõnel päeval midagi teistmoodi teha. Paari nädala tagant oleme linnas käinud, Sander arsti juures ja Karl Mammaga mängutoas või Mamma töö juures. Karl peab siis ka tingimata linnas poes käima. Muidugi 2 lapsega linnas käimine polegi nii kerge. Vahel käime ka Sõrves Mamma juures. Ja siis ikka pikemalt. 2 lapse jaoks asjad pakkida, autosse tassida ja lapsed ise ka autosse pakkida on muidugi veel suurem ettevõtmine. Vahel harva käib meil ka külalisi või käime ise külas. Reedeti on Karl paar korda issiga trennis kaasas käinud. See meeldib talle vist väga, sest peale esimest korda hakkas ta vist juba esmaspäeval "tenniasju" pakkima. Emme jaoks toovad natuke vaheldust pühapäevad, kus mul lubatakse rohkem oma asjadega tegeleda. Kõige suurem vaheldus on aga emme jaoks kord kuus toimuv Isetegijate kokkusaamine. Viimane kord sain isegi üksi käia. Oleme ka kohalikus raamatukogus ja postkontoris käinud, kui asja on. Vahel on lihtsalt tunne, et mine kasvõi niisama autoga sõitma, et vähekenegi kodust välja saada.

Muidugi leiab igas päevas ka midagi omamoodi uut. Kas Sander teeb uusi häälitsusi või liigutusi, Karl üllatab uue jutuga või tegevusega. Või laudas on talled sündinud. Või nüüd kasvõi õues kevadet oodates (muidugi kellele seda pea 20 cm lund nüüd vaja oli, päris kevade moodi oli juba).

Nii me siis elame ja kasvame. Ja nii veel vähemalt 1,5 aastat...

Sander 5 kuud

Sander saab kohe 5-kuuseks juba.

Sander keerab nüüd seljalt kõhuli, küll ainult ühele poole ehk siis üle vasaku õla. Mis teeb magamamineku jällegi keerulisemaks. Enne ta ikka jäi ise voodis magama, aga nüüd pole enam aega, peab keerama kogu aeg. Aga kuna tagasi ei saa ise ja kõhuli magama ei jää ning käed-jalad kipuvad ka pulkade vahelt läbi tulema, siis varsti kostab hädakisa. Ja nii peab ikka mitu korda käima, enne kui ta magama jääb. Õhtuti oleme ka harjutanud teda ise voodis magama jääma. Pikima une magab ta endiselt enamasti päeval õues vankris, kuigi see ei lähe ka nii lihtsalt. Ikka peab vahepeal kiigutamas käima. Öösel ärkab vähemalt iga 3 tunni tagant. Ja keerab ka vahel. Ühel ööl vaatas mulle eriti võiduka näoga kõhuli voodist vastu, lutt peos.

Suurim meelelahutus on Sandrile venna Karl. Jälgib teda kogu aeg ja naeratus on alati näol. Venna käib teda ikka kallistamas ka. "Talli-talli!"

Sander isegi naerab häälega ainult venna üle. Ise kiikus, venna hüppas sealsamas ja Sander naeris selle peale. Tundub, et kiikuda meeldib talle samuti nagu vennalegi. Karl juba räägib, et "Sande tasvab suueks, siis akkab tiituma. Emme teeb mulle oodu ja issi teeb Sannule oodu."

Sannule ei meeldi enam selili olla. Nii kui selili põrandale panen, hakkab nutma ja siis keerab end ruttu kõhuli. Kõige rohkem meeldib talle hüpitamine, eriti veel siis, kui venna ka hüppab.

Sander ilastab meeletult. Karlil küll nii palju ila ei tulnud. Sannul on kogu aeg ilakett järgi ja vahel tulevad eriti uhked ilamullid. Kuna riideid ei jõua vahetada, veel vähem ila ära pühkida, siis olime sunnitud ilapõlle kasutusele võtma. Ja see on ka tunni ajaga lige märg. Mina mingeid tulevaid hambaid pole küll tuvastanud. Kuigi kõik asjad, mis Sander kätte saab, topib ta ka suhu. Eriti meeldib emme sõrmedega igemeid sügada.

Sander üritab end ikka istuli punnitada, aga ei õnnestu.
Üritab roomamisasendisse ka saada, pepu saab püsti, aga käed ei kanna veel piisavalt. Jutustab ka, eriti õrna häälega "äää". Mänguasjad saab täitsa hästi kätte ja kohe suhu. Kui hea tuju on, siis naerab laia suuga.

"Silmad suued nadu tõllatattad!"

... ütles Karl ükskord Sandrit vaadates. Ja tõepoolest, kui ta parajasti oma lühikest unekest ei tee või ei virise, siis uudistab Sander suurte silmadega maailma, isegi suu jääb vahel imestusest paokile. Eriti meeldib talle venna tegevust jälgida.

Mis me siis vahepeal teinud oleme? Haiged olime. Järjekorras issi, Karl, Sander ja emme. Emmel möödus kõige kergemalt, kuna viirus sai ilmselt aru, et mul pole aega haige olla. Sandril võiks öelda, et kõige raskemalt. Ta on niigi väheldase unega, haiguse ajal läks asi päris hulluks. Ja kogu ärkveloleku virises ning tahtis ainult süles olla. Õnneks oleme praegu terved ja loodetavasti selleks hooajaks lõplikult.

Karl harrastas haiguse ajal ja -järgselt päeval magamist:

Ja Sander magas nii, seda ka ainult siis, kui emme püsti oli:

Sõrves olime nädal aega, kus ka vastlaliug sai siiski ära lastud. Karl käis koos naistega mäel. Emme sai pikima liu, kuigi tegelikult oli see teiste naiste viisakas vihje mu kehakaalule:)

Vastlakukleid küpsetasime ka. Ja nii häid kukleid ma polegi vist varem söönud.

Karl ütleb nüüd enda kohta mina. Enne oli ikka poiss tahab, poiss läheb jne, nüüd mina tahan, mulle meeldib, tõsta mind jne. Ja Karl on armastama hakanud:) "Ma ammastan Sannut, ammastan emmet ka ja issit ammastan." Üldse on tal juttu paljuks läinud, kogu aeg patrab. Ja fantaasia on täitsa olemas. Näeb ikka mingit "sinist metslooma"ja helistab mängult issile.

Karlile meeldib meeletult, kui talle raamatuid ette loetakse. Tal on pooled raamatud sõna-sõnalt peas, kui issi üritab viilida või mõne sõna valesti loeb, siis parandab kogu aeg. Ja ta võib ühtesid samu jutte kuulda ikka ja jälle. Saad jutu just läbi: "Loe veel!" Ja raamatutest tellib ta ikka oma kindlaid jutte. Aga samas tuleb tõdeda, et see ettelugemine ongi sõnavara tohutult arendanud, kust ta muidu teaks tõllaratastest. Ja Jussi multikas on ka aidanud, mida Karlile meeldib ikka vaadata. Sealt on tulnud nt "Palju õnne!" Mälu on ka Karlil väga hea. Ikka ja jälle räägib ta jõuluvanast ja sellest, kuidas "pautu lasime tädi Pille ja Maisega."

Karlile meeldib joonistada. Enne ta pani kõik värvid üksteise peale ja tuli üks sodi-podi välja, nüüd aga on eraldi värvid. Ja ise ütleb, et joonistas päikese või puu või "uhuutulli" (öökulli).

Karl on meil suur muusikamees ka. Muusika mängib tal pea päev läbi, laulude järjekord plaadil on peas ja laulusõnad ka kohati. Näiteks laulu päkapikust metsas, kes saiu küpsetab, laulab ta üksi otsast lõpuni, kuigi "patapitust" saab vahel hoopis "nebane". Ja kohati peab täitsa viisi. "Podamaja" lauab ka.

Kelguga meeldib sõita, aga ainult raudkelguga. Ja käib papaga koos traktoriga metsast puid toomas. Paneb ise puid (oksraokesi) peale.

Oeh, kogu aeg on pea mõtteid täis, millest kõigest võiks kirjutada, aga kui lõpuks arvuti taga olen, on pea tühi. Eks mõni teine kord jälle.

Veel üks pilt sellest, kuidas poisid vaatavad, kuidas emme ahju alla tuld teeb. Tuba on ju külm:)