"Silmad suued nadu tõllatattad!"

... ütles Karl ükskord Sandrit vaadates. Ja tõepoolest, kui ta parajasti oma lühikest unekest ei tee või ei virise, siis uudistab Sander suurte silmadega maailma, isegi suu jääb vahel imestusest paokile. Eriti meeldib talle venna tegevust jälgida.

Mis me siis vahepeal teinud oleme? Haiged olime. Järjekorras issi, Karl, Sander ja emme. Emmel möödus kõige kergemalt, kuna viirus sai ilmselt aru, et mul pole aega haige olla. Sandril võiks öelda, et kõige raskemalt. Ta on niigi väheldase unega, haiguse ajal läks asi päris hulluks. Ja kogu ärkveloleku virises ning tahtis ainult süles olla. Õnneks oleme praegu terved ja loodetavasti selleks hooajaks lõplikult.

Karl harrastas haiguse ajal ja -järgselt päeval magamist:

Ja Sander magas nii, seda ka ainult siis, kui emme püsti oli:

Sõrves olime nädal aega, kus ka vastlaliug sai siiski ära lastud. Karl käis koos naistega mäel. Emme sai pikima liu, kuigi tegelikult oli see teiste naiste viisakas vihje mu kehakaalule:)

Vastlakukleid küpsetasime ka. Ja nii häid kukleid ma polegi vist varem söönud.

Karl ütleb nüüd enda kohta mina. Enne oli ikka poiss tahab, poiss läheb jne, nüüd mina tahan, mulle meeldib, tõsta mind jne. Ja Karl on armastama hakanud:) "Ma ammastan Sannut, ammastan emmet ka ja issit ammastan." Üldse on tal juttu paljuks läinud, kogu aeg patrab. Ja fantaasia on täitsa olemas. Näeb ikka mingit "sinist metslooma"ja helistab mängult issile.

Karlile meeldib meeletult, kui talle raamatuid ette loetakse. Tal on pooled raamatud sõna-sõnalt peas, kui issi üritab viilida või mõne sõna valesti loeb, siis parandab kogu aeg. Ja ta võib ühtesid samu jutte kuulda ikka ja jälle. Saad jutu just läbi: "Loe veel!" Ja raamatutest tellib ta ikka oma kindlaid jutte. Aga samas tuleb tõdeda, et see ettelugemine ongi sõnavara tohutult arendanud, kust ta muidu teaks tõllaratastest. Ja Jussi multikas on ka aidanud, mida Karlile meeldib ikka vaadata. Sealt on tulnud nt "Palju õnne!" Mälu on ka Karlil väga hea. Ikka ja jälle räägib ta jõuluvanast ja sellest, kuidas "pautu lasime tädi Pille ja Maisega."

Karlile meeldib joonistada. Enne ta pani kõik värvid üksteise peale ja tuli üks sodi-podi välja, nüüd aga on eraldi värvid. Ja ise ütleb, et joonistas päikese või puu või "uhuutulli" (öökulli).

Karl on meil suur muusikamees ka. Muusika mängib tal pea päev läbi, laulude järjekord plaadil on peas ja laulusõnad ka kohati. Näiteks laulu päkapikust metsas, kes saiu küpsetab, laulab ta üksi otsast lõpuni, kuigi "patapitust" saab vahel hoopis "nebane". Ja kohati peab täitsa viisi. "Podamaja" lauab ka.

Kelguga meeldib sõita, aga ainult raudkelguga. Ja käib papaga koos traktoriga metsast puid toomas. Paneb ise puid (oksraokesi) peale.

Oeh, kogu aeg on pea mõtteid täis, millest kõigest võiks kirjutada, aga kui lõpuks arvuti taga olen, on pea tühi. Eks mõni teine kord jälle.

Veel üks pilt sellest, kuidas poisid vaatavad, kuidas emme ahju alla tuld teeb. Tuba on ju külm:)