Koduperenaise rõõmud

Üks asi, milles väga hästi annab tunda suurenenud pere, on musta pesu hulk. Kui me kunagi ammu veel kahekesi Tartus elasime, siis sai praktiliselt hakkama kord kuus kodus Saaremaal käimise ja pesu pesemisega. Siis tuli Karl ja oma pesumasinaga korter ning pesupesemine ja triikimine kasvas märgatavalt. Ka siis sai ikka Karli riided vähemalt ära triigitud. Ainult lõputöö kirjutamise aegu läksid riided otse pesurestilt selga, isegi kappi polnud aega ja ega ka eriti mõtet neid panna. Nüüd tuleb praktiliselt terve nädalavahetus pesumajandusega tegeleda. Laupäeviti pesen vähemalt 2 masinatäit pesu, aga kui on voodipesu vahetamine, siis isegi 4 masinatäit. Ja pühapäevane päev kulub siis triikimisele. Enda koduseid T-särke ma enam triikida ei viitsigi ja ega mul suurt muud ju polegi, aga issi esindusriided, laste riided ja voodipesud tuleb ikka triikida. Kuna meil üleval on nüüd ikka lai madrats, siis selle lina triikimine on päris tüütu. Päris sooja naha saab triikimisega. Voodipesude vahetamisega ka kusjuures.

Suurenenud laste arvust ja laienenud põrandapindalast tulenevalt on pikenenud ka koristamisele kuluv aeg. Mänguasju on rohkem mööda põrandat laiali ja laupäeviti on nüüd vaja 2 toa põrand kõigepealt mänguasjade hulga alt vabastada ja siis ära pühkida-pesta. Õnneks Sander tolmuimejat ei karda, nii saab temaga koos ka edukalt koristada. Karl hakkas titest peast nutma, kui emme tolmuimeja välja võttis, issi võis küll pühkida.

Söögitegemine kuulub ka muidugi perenaise kohustuste juurde. Õnneks õhtusöögid valmistab enamasti ämm, kuid kuna Sandril on oma eraldi menüü veel, siis temale tuleb igal hommikul putru ja õhtuks aedviljapüreed keeta. Nädalavahetusel üritan ise midagi vaaritada või küpsetada. Nii et tegemist ikka jätkub ka köögis.