Meie pere pesapuu

15. juuni 2009

Uus hoolealune

Viimasel ajal on mul kummalised kombed. Käin lauda aknalt kärbseid ja sääski korjamas ning maast korjan ka surnud putukaid ja vihmausse üles. Ma siiski ei söö neid ise, vaid viin need oma uuele hoolealusele, pardipoeg Peebile. Lauda kärbeste ja sääskede populatsioon on igal juhul kõvasti vähenenud. Juba mitu-mitu aastat on ema juures pesitsenud üks pardipaar, küll vanas kanalas, küll lakapeal. No ma ei tea muidugi, kas see on koguaeg üks ja sama paarike olnud, aga arvata võib. Ka paar aastat tagasi jäi neil üks pojake maha, aga see kadus meil kastist ära. Seekord jäi jälle üks õnnetuke maha. Ja nüüd ta on mul siin kööginurgas kastis. Lödistab veest leiva- ja saiapuru, muna ja putukaid süüa ning piiksub. Praeguseks ta on u nädal vana, võib-olla et läheb isegi õnneks tal. Kuigi veekogu meil siin pole ja part on ikkagi veelind. Eks näis, mis temast saab. Kuigi kõik nõuanded on teretulnud, kuidas pardipoja eest hoolitseda.

5 kommentaari:

tb ütles ...

kogemused lastekasvatamise alal pardipoja puhul ei toimi? :)

saarlanna ütles ...

Kahjuks mitte:) Ma ei ole ka oma lapsi nädalaselt vette ujuma pannud...

Anonüümne ütles ...

Vanni ei ole teinud nädalaselt lastele?

saarlanna ütles ...

Nujah, vanni küll, aga mitte nii, et viskan lapse kaussi ja vaatan, kas ujub või upub:) Aga kärbseid ikkagi lastele ei sööda.

tb ütles ...

mis pardipojast vahepeal saanud on?