Tiu-tiu

Kevad on käes, olete märganud? Peesitan praegu õues päikese käes ja kuulan linnulaulu. Karl läks memme-papaga sõitma, Sander magab kõrval vankris ja koristamata tuba ootab natuke. Täna on esimene tõsiselt soe ilm. Ja tundub, et kõik linnukesed on kohal ning siristavad hoolega. Kuldnokka nägin juba 25. veebruaril, aga kured kruugutasid ja metsvindid ja musträstad ja kes kõik veel laulavad. Liblikad lendavad, sipelgad sibavad pesas ja mesilased sumisevad. Mul on muidugi selline tunne, et nii kui natuke päikest paistab ja lumi sulanud on, tahaks ära visata mütsid, joped ja sallid ning lipata metsaalla sinililli korjama. Aga ei saa ju veel. Natuke läheb veel aega, nagu Karl ütleks. Aga küll see kevad tuleb, kus ta pääseb. Praegu on mul tõsiselt hea meel, et ma ei pea kusagil kontori nelja seina vahel istuma, vaid suure osa päevast võin õues olla ja iga päev vaadata, kuidas kevad edeneb. Kui veel natuke soojemaks läheb ja õues rohkem teha on, siis me vist hakkamegi õues elama. Sander linasse ja minek.

Vahepeal olime paar nädalat ema juures, kus mehed meie vanale Fordile uue südame installeerisid. Läks tööle lausa esimese korraga, aga natuke tahab veel nokkimist. Ehk saab vähemalt ühe vanaraua õue pealt ära (kuigi nojah, selleks et meie oma korda teha, tõi vend mootori koos kerega, nii et teeb sama välja).

Sander maitseb nüüd päris toitusid, esialgu kõrvitsat, kartulit ja lillkapsast. Esimesed paar korda ei läinud midagi alla, aga nüüd täitsa läheb see söök. Käpuli ajab ennast ka, aga edasi ei saa.

Karl on lihtsalt Karl, jutustab palju, näiteks täna hommikul põdrast nii (emme tõlkes): "Elas kord auto. Pisikene punane auto. Põder oli metsas ja läks tee äärde vaatama, kas auto sõidab juba. Autos sõitsid mamma, onu Matu ja onu Juujuu. Põder vaatas, auto sõidabki. Mamma sõitis teatrisse. Põder läks ka teatrisse." Enne on see jutt natuke teisiti lõppenud: "Auto sai ai-ai ja põder sai ai-ai. Onu Juujuu läks metsa vaatama, kus põder on. Põtra polnudki."

Ilmselt kevade ja varajase päikese tõttu on ka meie poisid väga varajased, vahepeal ärgati juba enne 7. Nüüd tänu kellade keeramisele venitatakse 7-ni välja. Ei tea, kus neil nii kiire on.

Meie tüüpiline päev

Mõtlesin, et võiks siia kirja panna, kuidas kulgeb meie rutiinne elu.

Emme tööpäev algab hiljemalt kell 8, enamasti aga varem. Ja see on raudpolt kindel, et kui üks poistest magabki kauem, siis teine on ikka üleval. Enne oli Karl alati varajasem, viimastel hommikutel on Sander. Eks väljas on kella 6-st juba valge ka, mis sa ikka põõnad.

Kui me korraga ärkame, siis me "pitutame" voodis veel natuke. Siis Sandri mässuvahetus, Karl pissile ja riidesse (ta saaks ise ka enam-vähem riidesse, aga emme peab ikka aitama) ning Sandri hommikusöök. Kui Sandril kõht täis, siis otsime meie Karliga omale süüa. Sööme putru, erinevaid hommikusöögihelbeid või siis võileibu. Karlile meeldib hirmsasti saia röstida ja veekeetjat tööle panna. Sander istub sel ajal turvahälliga laua taga ja mängib mänguasjade või ka oma varvastega ning unistab, millal tema laua pealt midagi suhu saaks.

Kui kõhud täis, siis läheme mängima. Aa, hambad peseme ka mingi aeg ja teeme tule ahju. U 10 ajal teeb Sander esimese uinaku. Panen ta voodisse, luti suhu, teki peale ja tulen ise ära. Tema siis muidugi hakkab keerama ja varsti hüüab emmet appi. Ja nii mitu korda, enne kui raatsib magama jääda. Magab oma 30-45 minutit ära, hüüab siis jälle emmet ja võtab mind nägu naerul vastu. Siis sööb jälle kõhu täis ja võib jälle mängima minna.

Sandri mängimine tähendab muidugi seda, et kui ta raatsib selili natuke rahulikult olla, siis ta mängib oma varvastega, püüab mängukaare küljest mänguasju või üritab kõike, mis kätte juhtub, suhu panna. Aga selili ta eriti ei taha enam olla, kohe keerab kõhuli. Siis ta tahaks kangesti edasi saada, ega veel ei saa. Ma siis vahel aitan teda käpuli olla, see meeldib talle. Muidugi kõige rohkem meeldib hüpitamine. Eriti koos vennaga emme-issi voodis hüpata.

Kõige selle juures tuleb muidugi ka Karli lõbustada ja talle tegevust pakkuda ning vahel potile aidata. Karl vahel joonistab, klotsidega meeldib ehitada, päris kõrgeid torne teeb. Vahel emme lubab tal arvutist Jätu Jussi multikaid vaadata. Kõige rohkem meeldib talle aga see, kui talle raamatuid ette loetakse. Ikka ja jälle, "loe veel üs jutt".

Kella 12-13 ajal läheme õue. See on üsna keeruline ettevõtmine. Kõigepealt tuleb Karl riidesse toppida. Ja ta siis ootab "esitus". Siis emme riidesse ja lõpuks Sander. Õues sõidutame Sandri kõigepealt magama, see tähendab, et võtan vankri ette ja kelgu järele ning jalutame natuke. Õnneks Sander jääb kergesti magama. Ja magab rahulikult pool tunnikest. Siis peab teda mitu korda kiigutama, enne kui ta oma 3-4 tundi täis magab. Karliga me käime laudas "Oosit, Muudit, utesid ja nossut" vaatamas, vahel anname leiba utedele. Siis kiigume, Karl võib lõputult kiikuda. Siis vaatame veel, kas on miskit huvitavat teha: Reksiga mürada, lumesõda teha, lumememme ehitada, liivakastis toimetada, aidad, kuurid ja kelder üle vaadata jne.

Karliga müttame õues u 1-1,5 tundi, siis tuleme tuppa ja otsime/teeme midagi süüa omale. Sander jääb õue magama. Peale söömist teeme Karliga, mis ta teha tahab. Sander ärkab 4 või 5 ajal ja siis ta sööb jälle. Karlil on päeva peale ainult üks oluline kellaaeg: kell 5 hakkab ETV-s lastesaade. Ja talle meeldib seda vaadata, kuigi lastesaateks ta peab ainult seda Tommi ja Anni osa, ütleb, et kui vahepealsed multikad läbi saavad, "siis attab lastesaade" (nujah, ega te vist ei tea Tommist ja Annist midagi:)). Karl oli Sõrves mamma juures esimene päev väga üllatunud, kui ma ütlesin, et varsti hakkab lastesaade. "Siin, Mamma juures lastesaade?" Kella 6 ajal jõuab issi koju ja siis me sööme õhtust. Muidugi kui mina vahel harva süüa teen, siis eelneb sellele söögitegemine, mille kõrvalt tuleb ka Sandri ja Karliga tegeleda, muidu aga müttame Sandriga sel ajal.

Kella 6 ajal läheb Sander veel kord magama oma 30-45 minutiks. Siis saab Karl mõlema vanema tähelepanu endale, muidugi kui emme just arvutis ei ole või vardaid ei klõbista. Karl saab siis issiga mürada ja jälle loetakse raamatuid. Sander peale ärkamist järjekordselt sööb ja siis saame kõik koos mängida. Kuni kella poole 9, siis hakkame enamasti magama sättima, vahel, kui Sander on varem ärganud, läheb tema ka varem magama. Magamaminekuks tuleb kõigepealt hambad ära pesta, pissil käia, tuduriided selga panna, Sandril mässu vahetada. Siis Sander sööb veel ja panen ta voodisse, kus ta peale mõningat keerutamist magama jääb. Karl poeb meie voodisse, kus issi talle unejuttu loeb ja siis läheb oma voodisse Oosi kaissu magama. Karl nüüd praktiliselt kohe peale voodisse minekut ka uinub. Enne, kui ta lõunaund veel magas, siis ta vahel sahmis mitu tundi veel üleval. Sander ärkab enamasti söögipausiks kella 1, 3 ja 6 ajal kui hästi läheb, kui nii hästi ei lähe, siis vahepeal veel mitu korda.

Ja nii päevast päeva. Igav ja üksluine, eks? Mulle endale tundub ka, et päevad on jube pikad ja nädalad ka kuni laupäevani, nädalavahetus aga lausa lendab. Ja tegelikult kuud ka, kui mõtlema hakata. Sest Sander saab juba 5-kuuseks, alles ta sündis.

Et nädalad natukenegi lühemad oleksid ja väike vaheldus oleks, siis ma olen püüdnud ikka iga nädal mõnel päeval midagi teistmoodi teha. Paari nädala tagant oleme linnas käinud, Sander arsti juures ja Karl Mammaga mängutoas või Mamma töö juures. Karl peab siis ka tingimata linnas poes käima. Muidugi 2 lapsega linnas käimine polegi nii kerge. Vahel käime ka Sõrves Mamma juures. Ja siis ikka pikemalt. 2 lapse jaoks asjad pakkida, autosse tassida ja lapsed ise ka autosse pakkida on muidugi veel suurem ettevõtmine. Vahel harva käib meil ka külalisi või käime ise külas. Reedeti on Karl paar korda issiga trennis kaasas käinud. See meeldib talle vist väga, sest peale esimest korda hakkas ta vist juba esmaspäeval "tenniasju" pakkima. Emme jaoks toovad natuke vaheldust pühapäevad, kus mul lubatakse rohkem oma asjadega tegeleda. Kõige suurem vaheldus on aga emme jaoks kord kuus toimuv Isetegijate kokkusaamine. Viimane kord sain isegi üksi käia. Oleme ka kohalikus raamatukogus ja postkontoris käinud, kui asja on. Vahel on lihtsalt tunne, et mine kasvõi niisama autoga sõitma, et vähekenegi kodust välja saada.

Muidugi leiab igas päevas ka midagi omamoodi uut. Kas Sander teeb uusi häälitsusi või liigutusi, Karl üllatab uue jutuga või tegevusega. Või laudas on talled sündinud. Või nüüd kasvõi õues kevadet oodates (muidugi kellele seda pea 20 cm lund nüüd vaja oli, päris kevade moodi oli juba).

Nii me siis elame ja kasvame. Ja nii veel vähemalt 1,5 aastat...

Sander 5 kuud

Sander saab kohe 5-kuuseks juba.

Sander keerab nüüd seljalt kõhuli, küll ainult ühele poole ehk siis üle vasaku õla. Mis teeb magamamineku jällegi keerulisemaks. Enne ta ikka jäi ise voodis magama, aga nüüd pole enam aega, peab keerama kogu aeg. Aga kuna tagasi ei saa ise ja kõhuli magama ei jää ning käed-jalad kipuvad ka pulkade vahelt läbi tulema, siis varsti kostab hädakisa. Ja nii peab ikka mitu korda käima, enne kui ta magama jääb. Õhtuti oleme ka harjutanud teda ise voodis magama jääma. Pikima une magab ta endiselt enamasti päeval õues vankris, kuigi see ei lähe ka nii lihtsalt. Ikka peab vahepeal kiigutamas käima. Öösel ärkab vähemalt iga 3 tunni tagant. Ja keerab ka vahel. Ühel ööl vaatas mulle eriti võiduka näoga kõhuli voodist vastu, lutt peos.

Suurim meelelahutus on Sandrile venna Karl. Jälgib teda kogu aeg ja naeratus on alati näol. Venna käib teda ikka kallistamas ka. "Talli-talli!"

Sander isegi naerab häälega ainult venna üle. Ise kiikus, venna hüppas sealsamas ja Sander naeris selle peale. Tundub, et kiikuda meeldib talle samuti nagu vennalegi. Karl juba räägib, et "Sande tasvab suueks, siis akkab tiituma. Emme teeb mulle oodu ja issi teeb Sannule oodu."

Sannule ei meeldi enam selili olla. Nii kui selili põrandale panen, hakkab nutma ja siis keerab end ruttu kõhuli. Kõige rohkem meeldib talle hüpitamine, eriti veel siis, kui venna ka hüppab.

Sander ilastab meeletult. Karlil küll nii palju ila ei tulnud. Sannul on kogu aeg ilakett järgi ja vahel tulevad eriti uhked ilamullid. Kuna riideid ei jõua vahetada, veel vähem ila ära pühkida, siis olime sunnitud ilapõlle kasutusele võtma. Ja see on ka tunni ajaga lige märg. Mina mingeid tulevaid hambaid pole küll tuvastanud. Kuigi kõik asjad, mis Sander kätte saab, topib ta ka suhu. Eriti meeldib emme sõrmedega igemeid sügada.

Sander üritab end ikka istuli punnitada, aga ei õnnestu.
Üritab roomamisasendisse ka saada, pepu saab püsti, aga käed ei kanna veel piisavalt. Jutustab ka, eriti õrna häälega "äää". Mänguasjad saab täitsa hästi kätte ja kohe suhu. Kui hea tuju on, siis naerab laia suuga.

"Silmad suued nadu tõllatattad!"

... ütles Karl ükskord Sandrit vaadates. Ja tõepoolest, kui ta parajasti oma lühikest unekest ei tee või ei virise, siis uudistab Sander suurte silmadega maailma, isegi suu jääb vahel imestusest paokile. Eriti meeldib talle venna tegevust jälgida.

Mis me siis vahepeal teinud oleme? Haiged olime. Järjekorras issi, Karl, Sander ja emme. Emmel möödus kõige kergemalt, kuna viirus sai ilmselt aru, et mul pole aega haige olla. Sandril võiks öelda, et kõige raskemalt. Ta on niigi väheldase unega, haiguse ajal läks asi päris hulluks. Ja kogu ärkveloleku virises ning tahtis ainult süles olla. Õnneks oleme praegu terved ja loodetavasti selleks hooajaks lõplikult.

Karl harrastas haiguse ajal ja -järgselt päeval magamist:

Ja Sander magas nii, seda ka ainult siis, kui emme püsti oli:

Sõrves olime nädal aega, kus ka vastlaliug sai siiski ära lastud. Karl käis koos naistega mäel. Emme sai pikima liu, kuigi tegelikult oli see teiste naiste viisakas vihje mu kehakaalule:)

Vastlakukleid küpsetasime ka. Ja nii häid kukleid ma polegi vist varem söönud.

Karl ütleb nüüd enda kohta mina. Enne oli ikka poiss tahab, poiss läheb jne, nüüd mina tahan, mulle meeldib, tõsta mind jne. Ja Karl on armastama hakanud:) "Ma ammastan Sannut, ammastan emmet ka ja issit ammastan." Üldse on tal juttu paljuks läinud, kogu aeg patrab. Ja fantaasia on täitsa olemas. Näeb ikka mingit "sinist metslooma"ja helistab mängult issile.

Karlile meeldib meeletult, kui talle raamatuid ette loetakse. Tal on pooled raamatud sõna-sõnalt peas, kui issi üritab viilida või mõne sõna valesti loeb, siis parandab kogu aeg. Ja ta võib ühtesid samu jutte kuulda ikka ja jälle. Saad jutu just läbi: "Loe veel!" Ja raamatutest tellib ta ikka oma kindlaid jutte. Aga samas tuleb tõdeda, et see ettelugemine ongi sõnavara tohutult arendanud, kust ta muidu teaks tõllaratastest. Ja Jussi multikas on ka aidanud, mida Karlile meeldib ikka vaadata. Sealt on tulnud nt "Palju õnne!" Mälu on ka Karlil väga hea. Ikka ja jälle räägib ta jõuluvanast ja sellest, kuidas "pautu lasime tädi Pille ja Maisega."

Karlile meeldib joonistada. Enne ta pani kõik värvid üksteise peale ja tuli üks sodi-podi välja, nüüd aga on eraldi värvid. Ja ise ütleb, et joonistas päikese või puu või "uhuutulli" (öökulli).

Karl on meil suur muusikamees ka. Muusika mängib tal pea päev läbi, laulude järjekord plaadil on peas ja laulusõnad ka kohati. Näiteks laulu päkapikust metsas, kes saiu küpsetab, laulab ta üksi otsast lõpuni, kuigi "patapitust" saab vahel hoopis "nebane". Ja kohati peab täitsa viisi. "Podamaja" lauab ka.

Kelguga meeldib sõita, aga ainult raudkelguga. Ja käib papaga koos traktoriga metsast puid toomas. Paneb ise puid (oksraokesi) peale.

Oeh, kogu aeg on pea mõtteid täis, millest kõigest võiks kirjutada, aga kui lõpuks arvuti taga olen, on pea tühi. Eks mõni teine kord jälle.

Veel üks pilt sellest, kuidas poisid vaatavad, kuidas emme ahju alla tuld teeb. Tuba on ju külm:)

Sander 4-kuune

Sandril jälle üks kuu juures. Selle kuu uued oskused:

• tõstab selili olles pead, nagu tahaks istuma tõusta
• keerab seljalt külili, viimane nõks jääb puudu, et kõhuli saaks
• naerab häälega, kui lõua alt kõditada
• keerab ringiratast ümber oma telje nii selili kui kõhuli, voodist leian ma ta enamasti risti või 180 kraadi teistpidi, kui ma ta voodisse panin
• oskab ise magama jääda, kui tahab: panen luti suhu, rätiku kaissu, teki peale, tema võtab teki kaissu, keerab küljeli ja jääb magama. Alati muidugi mitte esimese korraga, vaid korra peab veel lutti suhu panemas käima.

Sander jutustab palju, põristab ka venna eest R-tähte. Oskab mänguasju paremini kätte võtta ja suhu panna. Ilastab metsikult, põll peab kogu aeg ees olema, muidu on pluus märg. Ööd on endiselt rasked. Ärkab vähemalt iga kahe tunni tagant ja tahab süüa, tihtipeale aga ärkab vahepeal veel ja peab lutti suhu panema. Nii et hommikul olen veel rohkem väsinud kui õhtul olin... Sander on üldse kuidagi väga nõudlik, omaette mänguasjaga maadelda talle ei meeldi, keegi peab aktiivselt temaga võimlema, et ta selili olles rahul oleks. Vennat meeldib talle kangesti vaadata. Silmad jälgivad kogu aeg teda, kui ta toas ringi tuuseldab. Tädidele naeratab laia suuga.

Kellelgi teisel maailmas pole mind nähes vist niiii hea meel, kui Sandril. Terve ta nägu on üks suur lai naeratus, kui ma peale ärkamist teda voodist välja tõstma lähen.

Lisatoitu pole enam mingi nädal aega andnud, kuna öösiti ta sellest pikemalt magama ei hakanud. Pigem vastupidi, mingi aeg ta ärkas pea iga poole tunni tagant ja muudkui vigises, peale pudeli ärajätmist läks nagu isegi paremaks. Arst arvas, et praegu on täitsa mõõdus: pikkus 61 cm ja kaal 6,110 kg. Süsti jälle ei saanud, kuna õnnestus visiidi ajaks nohu saada.

Suured ja väikesed sõbrad

Eilne sõbrapäev möödus meie peres kahjuks tõbiselt. Mu kõige suurem kodune sõber on juba nädal aega köhinud, keskmine sõber jäi ka eile palavikku ja kõige väiksemal sõbral on ka juba nädal aega nohu. Karlil on see juba kolmas haigus sel hooajal, täitsa ära tüütab juba. Ja kusjuures me ju ei käi väljas viiruseid korjamas, mis siis veel saaks, kui ta lasteaias käiks? Emme on ainukesena terve õnneks, keegi peab ju tõbiseid poputama. Millegipärast on Karl haigest peast suur jutupaunik, muudkui vatrab.

Aga mul on uus suur sõber ka: issi tõi Tartust uue pildimasina. Eelmises postituses küll unistasin digipeeglist, aga arvestades majanduslikku olukorda ning minu pildistamisoskusi ja -vajadusi, siis ma leidsin, et minu klõpsude jaoks piisab "seebikast" küll. Kunagi kui rikkaks saan ja fotograafiast natuke rohkem tean, siis ostan peegli ka. Aga targem ja parem on uus fotokas küll, näiteks on tal selline programm, mis tunneb ära inimese naeratuse ise ja teeb sellest siis pilti:) Ma küll ei tea, milleks see vajalik on...

Tänane pilt minu tõbistest sõpradest:

Esimene kuu aastast juba läbi. Täitsa edukalt olen suutnud juba 2 uusaastalubadust täita. Nimelt sai pühapäeval viimaks ometi Maailmaparandajat ja Mpsi külastatud. Kuigi saarlasi on ju täitsa palju, siis elame me üksteisest nii kaugel, et aasta aega läks peaaegu, enne kui soolaleivale jõudsime. Nüüd siis on käidud. Maailmaparandaja oli väga head kala teinud ja tema blogi lugedes sain aru, et Mps toad ka ära koristanud:) Väga tore päevake oli, ainult tee oli hirmus libe. Ja see on ka Karli mittemagamise juures positiivne asi, et enam ei pea arvestama, et Karl tahab magama minna ja selleks ajaks peab kodus olema, saab vabamalt reisida. Kusjuures autos ta jäi magama ikkagi:)

Teisest täidetud lubadusest kunagi käsitööblogis. Kunagi, kui uue fotoka saan... Nimelt minu kallis fotokas ühel päeval enam lihtsalt pilti ette ei võtnud. Nii kurb:( Justkui ihuliige oleks puudu... Issi juba naeris, et Sander 3-... kuud on nüüd tühi auk, kuna lihtsalt pole millegagi pilti teha. Eks ma vaikselt unistan digipeeglist, aga kas see kunagi täitub...

Ahjaa, eilsest algas mul lapsehoolduspuhkus! Puhkus my a... võiks selle kohta öelda:) Enda toimetusteks ja hobideks peab aega varastama nüüd une- või laste arvelt. Ja enamasti, kui otsustan varakult ärgata, et miskit teha, teeb seda ka emb-kumb poistest. Sander on ka viimasel ajal nii viril. Peaks ta rohkem tädide seltskonda viima, sealt ta ainult naeratas:)

Karl käis vanaemaga mängutoas, sellel ajal, kui emme Sandriga KKT matustel käis. Karl lubas tädile seal, et juba homme tuleb tagasi ja võtab emme ja venna ka kaasa:)

Karl käis eskalaatori ja liftiga ka sõitmas kohalikes kaubanduskeskustes. Esialgu tahtis liikuva trepi pealt maha hüpata, teinekord juba sõitis rahulikult ja liftis täitsa meeldis. Käisime riideid ostmas ja kui lasin Karlil valida, kumbi pükse ta tahab, ei suutnud ta vist otsustada ja arvas, et mõlemad peaks ostma:) Pikast linnapäevast väsis ka mees nii ära, et tagasisõidul oli mul autos kaks magavat last, vanemal neist veel poolik jäätis käes:) Kodus ta muidugi ei tunnistanud, et ta magas. Kusjuures peale viimast haigust juhtus ka minu juuresolekul see, mida ma teiste käest kuulnud olen, aga ise näinud polnud: Karl jäi mul arvuti taga süles istudes magama:) Aga ilmselt oli see tingitud haigusest ja sellest, et tegelikult oleks lõunaune aeg olnud.

Lühidalt mõned mõttekesed.

Rase naine ei tohi eriti midagi tõsta, see-eest emal, eriti veel kahe lapse emal võiks olla mitu hobujõudu. Ma ei räägigi enam turvahälli ja poekoti tassimisest või vankri autosse tõstmisest või sellest, et ikka 2 korraga sülle kipuvad, viimase aja saavutus on korraga vankrit lükata ja kelku vedada. Ja mitte kerget salvokat, vaid rauast jalastega kelku. Ja läbi poolsulase lume. Küll ma olen tubli!

Karlil kulus ilma lõunauneta harjumiseks ainult 1 päev, emmel natuke rohkem:). Isegi kõrge palavikuga haige olles ei jäänud ta magama. Lutti pole ka taga igatsenud enam ja nüüd tundub, nagu poleks seda kunagi olnudki. Õhtuti nüüd enamasti jääb Karl enne kella 10 magama, enne oli tihti 12-ni üleval.

Pole ammu lumememme ehitanud, nüüd õnnestus.

Muidugi issi pidi pärast ikka veel suurema tegema:)

Karli võib päris palju juba muliseda, muudkui räägib! Sellest, kuidas Sander suureks kasvab ja kõike ise tegema hakkab. Õhtune kohustuslik jutuvoor, kui emme Sandrile süüa annab, on autodest: "Issi auto nimi on Pesoo, emme auto nimi on Tia, onu Ju-ju auto nimi on Opel," jne jne. Ja tundub ka, et küsimuste aeg on alanud. Aga oleks need siis mõistlikud küsimused, muudkui kordab ühte sama. "Mis selle nimi on?" "Komm." "Mis tommi nimi on?" "Lehmakomm." "Mis lehmatommi nimi on?" jne. Ära tüütab selline asi, kuna pole ju midagi mõistlikku vastata.

Sandrist peab ikka ka rääkima. Kuna viimasel arstilkäigul selgus, et ta oli kaalus liiga vähe juurde võtnud, soovitas arstitädi pudelist juurde anda. Lutipudel oli Karli ajal igaks juhuks ostetud, nüüd siis leidis kasutust ka. Esimesel õhtul oli ta natuke imestunud, et mis see siis nüüd on, aga kuna sealt lihtsalt ja kiiresti söögi kätte saab, siis ta ei protesteerinud. Teisel õhtul juhtus, et issi pidi pudelit hoidma, siis oli küll täielik hämming. Lootsin, et ta lisatoitu saades ehk magab ka öösel natuke rohkem, aga erilist efekti märgata pole olnud, ärkab ikka 2 tunni tagant.

Heh, avastasin, et olen ühe pildi blogisse kaks korda üles pannud. See on see, kui ei mäleta, millest viimati kirjutasin.

Sander on vahepeal 3-kuuseks saanud. Asjalik maailma-avastaja ja jutustaja juba. Tõin talle mängukaare tuppa ja kus oli vaatamist ja imestamist. Mähkimisaluse kohal ripub meil CD-plaat, mille värve on ka põnev jälgida.

Nagu juba öeldud, jutustab. Üritab kilgata, aga see jääb kuhugi kurku kinni:) Mänguasjad pakuvad huvi, st vaatab, aga kätte ei võta veel. Samas haarab küll asju poolkogemata: riideid, rätikut, mässut, emme juukseid, lutti. Ja topib suhu muidugi. Eriti magusad on oma sõrmed, need on koguaeg võtta ka. Ila jookseb juba meeletult, ei tea, kas tal tulevad varem siis hambad? Esimene haigusepisik on ka üle elatud. Issi siin alustas meil haigusega ja nüüd on kõik nohu-köha läbi põdenud, Karl veel oksendas ja palavik oli ka. Sandri puhul on nohu muidugi kõige raskem, kuna ei saa süüa ega magada õieti, kui läbi nina hingata ei saa. Ja õues magada ei saa. Aga kuna ta toas üle tunni ei maga (enamasti hoopis vähem), siis on ta ka suht väsinud ja tujutu. Esimesed paar ööd ja päeva magas ta padjahunniku otsas nagu kuninga kass, et ta püstisemas asendis oleks ja nina kinni ei läheks. Täna tundub, et hakkab terveks saama.

Karl astus meil ka suure sammu suureks saamise poole. Juba tükk aega üritame teda meelitada lutist ja tudurätikust loobuma. Et suur poiss juba ja titadel on lutt jne. Aga need olid ikka liiga armsad. Ta kasutas neid küll peamiselt magamajäämisel, aga kui muul ajal kätte sattus, siis ikka ei suutnud ka vastu panna.

Viimasel ajal hakkas ta päevase magamise vastu protesteerima. Ühel päeval ähvardasin ma, et kui ta magama ei jää, siis ma võtan ta luti ja rätiku ära ja viskan minema, sest tal pole ju neid enam vaja, kui ta ei maga. Tavaliselt see aitab ja ta läheb magama. Seekord tuli ta aga ikka alla ja magamisest ei tulnud midagi välja. Ja aumehe kohaselt tõi oma luti ja rätiku ning viskaski luti pliidi alla! Ma veel viimase hetkeni arvasin, et ta mõtleb ringi, aga ei, viskas ära. Rätikut tahtis ka, aga ütlesin, et selle anname vennale parem. Ise veel ütles ka, et tal pole vaja enam. Esimesel õhtul ta muidugi küsis magamaminnes nende järele ja natuke tuli ka jonni, ning järgmisel hommikul ka (talle meeldib hommikuti veel voodis emmega koos "pitudada"), aga rohkem polegi küsinud. Nii saimegi lahti lutist, mis on muidugi väga hea, aga lutiga koos läksid ilmselt ka lõunased magamised, sest sel nädalal ta polegi rohkem päeval maganud. Ja see on emme jaoks muidugi natuke kurb, sest seega pole mul nüüd päeva jooksul ühtegi vaba hetke endale. Nii et karta on, et nii arvutis olemiseks kui ka käsitööks ei jää nüüd üldse aega:(. Ja natuke igavaks läheb ka terve pikk päev Karlil. Aga noh, ikkagi suur mees juba, mis sa enam magad.

Uuel aastal uue hooga

Paljud on teinud eelmisest aastast kokkuvõtteid. Vaatasin siis ka, mis ma lubasin.

Uue aasta lubadused ja soovid?
Ikka parem ema, abikaasa, tütar, õde, minia, sõber olla.
Mossitan vähem.
Olen virgem ja usinam perenaine.
Tööle tahaks minna.
Oma elamist tahaks.

Nujah, hea, et ma konkreetseid lubadusi ei andnud. Mossitamist tuli ikka ette, perenaise kohustused jäid seoses tööleminemise ja hiljem Sandri sünniga suht unarusse, kuigi üritan ikka vähemalt pühapäeviti kogu perele süüa teha. Tööl sai ka käidud. Oma elamise suhtes täitus nii palju, et meil on täiesti oma katusekambrike, tänu kallile kaasale. Ja esimene lubadus, ma ei tea, oleks vist võinud igas valdkonnas rohkem pingutada, tuleb tõdeda...

Kui aastat kokku võtta, siis ma jõudsin palju. Käisin üle pika aja tööl. Õnneks elasin seal ruttu sisse, töö meeldis ja kollektiiv oli veel parem. Kahjuks (või pigem siiski õnneks) jäi mu karjäär seekord lühikeseks, sest meid õnnistati Sandri sünniga. Materiaalsetest asjadest rääkides, siis on meil uus auto ja juba eelnimetatud uus tuba. Nii et pole nagu põhjust kurta. Omavahelised suhted võiksid paremad olla... Ja samuti käi eelmisesse aastasse vanaema surm...

2009. aastaks lubadused ja plaanid? Võib eelmise aasta omad ka julgelt üle tuua, seega:

- olen parem ema, naine, tütar, minia, lapselaps, sõber

- mossitan vähem

- olen virgem ja usinam perenaine (Sander kasvab suuremaks, siis on ehk ka aega süüa teha jälle, samuti tuleb ülemine tuba paremini sisse seada)

- kuna oma elamist nii pea ilmselt ei saa, siis tuleks siin natuke toimetada: üleval põrand lakkida, maja aknad ära värvida, aeda üht-teist istutada

- mahtuda oma raseduse-eelsetesse teksadesse ehk siis u -13 kg oleks ideaalne

- kududa valmis vähemalt üks pitsiline sall või veel parem õlarätt

- õpetada Karl jalgrattaga sõitma

EDIT: Jõuda Maailmaparandajale-Mpsile külla

PS Tean küll, et see aasta polegi enam nii uus, aga draft oli kirjutatud juba varem, postitamiseni ei jõudnud kuidagi...