Sander on vahepeal 3-kuuseks saanud. Asjalik maailma-avastaja ja jutustaja juba. Tõin talle mängukaare tuppa ja kus oli vaatamist ja imestamist. Mähkimisaluse kohal ripub meil CD-plaat, mille värve on ka põnev jälgida.

Nagu juba öeldud, jutustab. Üritab kilgata, aga see jääb kuhugi kurku kinni:) Mänguasjad pakuvad huvi, st vaatab, aga kätte ei võta veel. Samas haarab küll asju poolkogemata: riideid, rätikut, mässut, emme juukseid, lutti. Ja topib suhu muidugi. Eriti magusad on oma sõrmed, need on koguaeg võtta ka. Ila jookseb juba meeletult, ei tea, kas tal tulevad varem siis hambad? Esimene haigusepisik on ka üle elatud. Issi siin alustas meil haigusega ja nüüd on kõik nohu-köha läbi põdenud, Karl veel oksendas ja palavik oli ka. Sandri puhul on nohu muidugi kõige raskem, kuna ei saa süüa ega magada õieti, kui läbi nina hingata ei saa. Ja õues magada ei saa. Aga kuna ta toas üle tunni ei maga (enamasti hoopis vähem), siis on ta ka suht väsinud ja tujutu. Esimesed paar ööd ja päeva magas ta padjahunniku otsas nagu kuninga kass, et ta püstisemas asendis oleks ja nina kinni ei läheks. Täna tundub, et hakkab terveks saama.

Karl astus meil ka suure sammu suureks saamise poole. Juba tükk aega üritame teda meelitada lutist ja tudurätikust loobuma. Et suur poiss juba ja titadel on lutt jne. Aga need olid ikka liiga armsad. Ta kasutas neid küll peamiselt magamajäämisel, aga kui muul ajal kätte sattus, siis ikka ei suutnud ka vastu panna.

Viimasel ajal hakkas ta päevase magamise vastu protesteerima. Ühel päeval ähvardasin ma, et kui ta magama ei jää, siis ma võtan ta luti ja rätiku ära ja viskan minema, sest tal pole ju neid enam vaja, kui ta ei maga. Tavaliselt see aitab ja ta läheb magama. Seekord tuli ta aga ikka alla ja magamisest ei tulnud midagi välja. Ja aumehe kohaselt tõi oma luti ja rätiku ning viskaski luti pliidi alla! Ma veel viimase hetkeni arvasin, et ta mõtleb ringi, aga ei, viskas ära. Rätikut tahtis ka, aga ütlesin, et selle anname vennale parem. Ise veel ütles ka, et tal pole vaja enam. Esimesel õhtul ta muidugi küsis magamaminnes nende järele ja natuke tuli ka jonni, ning järgmisel hommikul ka (talle meeldib hommikuti veel voodis emmega koos "pitudada"), aga rohkem polegi küsinud. Nii saimegi lahti lutist, mis on muidugi väga hea, aga lutiga koos läksid ilmselt ka lõunased magamised, sest sel nädalal ta polegi rohkem päeval maganud. Ja see on emme jaoks muidugi natuke kurb, sest seega pole mul nüüd päeva jooksul ühtegi vaba hetke endale. Nii et karta on, et nii arvutis olemiseks kui ka käsitööks ei jää nüüd üldse aega:(. Ja natuke igavaks läheb ka terve pikk päev Karlil. Aga noh, ikkagi suur mees juba, mis sa enam magad.