Eilne sõbrapäev möödus meie peres kahjuks tõbiselt. Mu kõige suurem kodune sõber on juba nädal aega köhinud, keskmine sõber jäi ka eile palavikku ja kõige väiksemal sõbral on ka juba nädal aega nohu. Karlil on see juba kolmas haigus sel hooajal, täitsa ära tüütab juba. Ja kusjuures me ju ei käi väljas viiruseid korjamas, mis siis veel saaks, kui ta lasteaias käiks? Emme on ainukesena terve õnneks, keegi peab ju tõbiseid poputama. Millegipärast on Karl haigest peast suur jutupaunik, muudkui vatrab.
Aga mul on uus suur sõber ka: issi tõi Tartust uue pildimasina. Eelmises postituses küll unistasin digipeeglist, aga arvestades majanduslikku olukorda ning minu pildistamisoskusi ja -vajadusi, siis ma leidsin, et minu klõpsude jaoks piisab "seebikast" küll. Kunagi kui rikkaks saan ja fotograafiast natuke rohkem tean, siis ostan peegli ka. Aga targem ja parem on uus fotokas küll, näiteks on tal selline programm, mis tunneb ära inimese naeratuse ise ja teeb sellest siis pilti:) Ma küll ei tea, milleks see vajalik on...
Tänane pilt minu tõbistest sõpradest: 
1 kommentaar:
Väga armas pilt :) Head paranemist suurematele ja väiksematele!
Postita kommentaar