Kuidas aru saada vananemisest

Neljas aastakümme teadagi on hirmuäratavalt lähedal juba. Olen täheldanud paari märki saabuvast vanadusest:
Olin kontoritarvete poes, üks noormees (vanuses kuni 20 välimuse järgi) uuris erinevaid pliitseid müüja juures. Kuna tal läks valimisega aega, aga minul oli kaup välja valitud, ütles ta viisakana, et makske TEIE enne ära. Tänapäeval väga harva üldse teietatakse, seda enam see üllatas mind ja hakkasin mõtlema, et järelikult olen ma piisavalt vana, et ta mulle võiks öelda TEIE.
Teine asi, mis ma olen märganud, et vanuste grupeerimisel pannakse ikka ühte patta vanused 20-30 ja 30-40 ning nii mõnelgi pool on defineeritud noor kui kuni 30-aastane.

Kolmas asi on see, et kuigi tundub, et mitte väga ammu käidi minu pärast lastevanemate koosolekul, siis nüüd teen ma seda ise, Karli lasteaias nimelt. Ja kuidagi õnnestus mul ka hoolekogusse sattuda, eks paistab, mis seal tehakse...

Aga ega ei maksa põdeda, paar aastakest veel noorena olemist aega ja räägitakse ka, et keskiga on parim aeg elus.

Suur poiss

Sander vist sai ise ka aru, et 2-aastane pole enam mingi titt, vaja suure venna moodi asju teha.
Juba u kuu aega tagasi keeldus ta söögilaua ääres oma söögitooli istumast, istub tavalise tooli peal, kuigi nina eriti üle kausi ääre ei ulatu. Viisime siis söögitooli köögist hoopis minema, saigi ruumi juurde.
Üks hetk ei tahtnud ta enam oma voodisse minna. Puges ruttu venna voodisse, tõmbas teki omale peale ja oli seal sellise nunnu näoga, nagu olekski see tema koht. Egas midagi, ostsime talle ka samasuguse voodi nagu vennal. Ainult see on ühe astme võrra lühem, kuna Sannu ka pisem ja arvasime, et äkki pudeneb maha voodist. Sannu aga puges ikkagi venna voodisse:) Ilmselt polnudki asi niivõrd titevoodis, vaid tahtis lihtsalt venna voodis olla. Võib-olla ka harjub alles. Aga kartus, et ta magamamineku asemel rändama läheb pole siiani tõeks osutunud, kui ta lõpuks ikka oma voodisse suudame meelitada, siis ka sinna jääb. Kuigi "laulab" veel tunnikese vähemalt.
Ainuke asi, mida me tõeliselt ootame, et ta suure venna järgi tegema hakkaks, on potil käimine. Seda ta aga teha ei taha või ei oska. Vahepeal juba tundub, et teeb edusamme. Eile õhtul saime paari püksitulnud tilga hinnaga 2 korda pissi potti, seal samas aga soristas põrandale. Eks peab ikka harjutama veel. Karl selles vanuses käis minu arust pissil poti peal või õues, kaka kippus veel tükk aega püksi tulema.

Sander 2

Tõesti-tõesti, Sander Sindrinahk on kahene! Eelmise sünnipäeva puhul meenutuseks selline post.

Mida kahene Sander oskab ja teeb?

Sõnu paistab iga päevaga juurde tulevat. Peale emme-issi on sageduselt kolmas sõna oteii (okei). Emme vist kasutab seda liiga palju:) Aga veel näiteid sõnavarast: pai-pall, täta-tita, pada-padi, eija-venna, Mamma, Papa, Memm, mm mamma ja mm papa-muumimamma ja muumipapa, auh, opa, mää, pä-pä-part, titii-kukk, ii-hiir või siil, änn-auto (millegipärast on enamus mudelautodest mamma autod), pissi, aka- kaka või traktor, mõistata ise, kumb just, pass-kass (kõlab pigem nagu päss), buss, ei tea (kõlab eii teeaa), ei taa-ei taha, puud (kui õues küsida, mida me teeme, siis vastab imestunult, et puud, mis tähendab, et puid lapime muidugi, mis siin küsida üldse:) kakn- kartul, puua-piim, pott, süüa. Ilmselt on neid veel, mis praegu meelde ei tule.

Tahab ise kangesti riidesse panna ja on hirmus kuri, kui kogemata aidatakse, kisub uuesti ära ja paneb ise. Mis siis, et 2 jalga ühte püksisäärde lähevad. Saapad paneb ise jalga. Ise ronib voodisse ja välja (õnneks küll ainult siis, kui on magaminek ja magamast tulek). Peitust meeldib mängida. Joonistada meeldib, raamatuid meeldib vaadata, kõige rohkem aga autodega mängida. Potil ei meeldi eriti käia, kuigi paar korda on ta täitsa ise potile läinud, kui on juhuslikult paljalt olnud, samas aga soristab maha. Rattatoolis meeldib sõita. Aiakärus meeldib sõita. Ja kui teda traktoriga järel veetakse.

Vennaga võivad suured sõbrad olla ja koos mängida-mürada, samas kaklevad mänguasjade pärast, ikka on vaja seda, mis teisel. Ja Sannu võib vägagi oma õigust nõuda. Kui ei saa, siis nutt lahti ja kipub ka lööma venda. Aga venna eeskujul teeb paljusid asju, eriti muidugi lollusi:)

Vennad vaatavad rallit:
Igas töös on Sannu suur abimees, kui lastakse. Puid lapib, lehti riisub, kartuleid aitas korjata, kartuleid aitab koorida andes koorimata kartuli kätte ja kooritud kartuli paneb kaussi. Tainast segab, kassile annab süüa. Sööb enam-vähem kõike, kui just tahab, võib isegi Karlist rohkem süüa, samas ei taha peaaegu üldse, kuidas just tuju ja isu on. Viimasel ajal keeldub oma lastetoolis istumast ja istub suurte tooli peal, mis siis, et nina, suust rääkimata, üle kausi ääre ei ulata.

Üldiselt on naerusuine ja rõõmsameelne, kuigi kui ikka jonnib, siis mehiselt. Kallistada ja musitada meeldib. Meie väike naerupall! Palju õnne Sulle!

Nädalavahetuse saavutused

Peaaegu täiesti tavaline nädalavahetus, mille jooksul:

- saime lõpuks puud lapitud ja platsid korrastatud (saunapuud jäid veel tegelt, aga pole kuhugi panna).

- said valatud saunapuude kuuri aluspostid (ma ei tea ausalt öeldes, kuidas neid nimetatakse:))

- panin keldrisse peedid ja porgandid (liiva sisse).

- riisusime ja vedasime poistega 3 kärutäit pärna lehti.

- vaatasime rallit terve perega. Kui ikka ralli praktiliselt värava tagant läbi läheb ja peres on 2 juba autohuvilist poissi, siis ei saa võimalust kasutamata jätta. Täitsa äge oli ja poistele ka meeldis.

- käisime saunas.

- pesin 3 masinatäit pesu, millest 1 oli eelmisest hooajast pesemata villased asjad:) Küll ei olnud kuivatamise ilma, siis ei olnud pesemiseks vett ja nüüd nagu oli viimane aeg juba.

- korrastasin kasvuhoone. Üsna kahju oli tegelt tomateid välja sikutada, kuna need olid alles rohelisi punne üsna täis, aga ega nad valmis ikka enam ei saa. Kaevasin kasvuhoone ära ka.

- kaevasin maasikapeenrad ja porgandipeenra ära.

- keetsin 5 purki õunamoosi.

- panime aknad ette. Meie aknad on kahekordsed, millest teine kiht suveks eemaldatakse ja talvel tuleb need siis jälle ette panna ja ära tihendada. Kuigi tuleb tunnistada, et ega seal enam väga palju tihendada ei ole...

- avasime küttehooaja. Pliidi alla teeme küll iga päev tuld ja vahel ka mitu korda, aga ahju kütsime esimest korda soojaks laupäeval.

- saime peresse 2 tattnina ja 1 köhija, issi on siiani terve.

Seda kõike muidugi selle hinnaga, et Tallinnas sünnipäeval jäi käimata, millest oli muidugi väga kahju.

Ma olen piisavalt hea, ma olen piisavalt hea...

Hullumeelne nädal. Hästi ei julgegi enam meile lahti klõpsata, mine tea, mis jama sealt jälle tuleb. Aga õnneks tuleb nädalavahetus ja saab vähemalt mõneks ajaks tööjamad unustada.

Mis me vahepeal teinud oleme? Tartus käisin siuhvilks jälle, koolitusel. Natuke liig on ikka pea 12 tundi sõita selleks, et saaks 4 tundi koosolekul istuda. Aga noh, peamaja omad tahavad ka ju sõita. Järgmine koolitus, seekord 2-päevane, toimub lausa Jõgevamaal Endlas.

Mihklipäevaks oli vanarahval küll sügisesed toimetused tehtud, kuid meil veel neid jätkub. Kartulid said eelmisel reedel pimedusega võidu võetud. Ja väga õigel ajal, kuna laupäeva hommikul oli esimene öökülm. Porgandid-peedid võtsin ka ühe õhtuga üles, sest ega seal polnudki midagi. Nüüd on veel aiamaa kaevata, lillepeenrad korda teha, roosid talveks ette valmistada, õunad korjata, lehed riisuda ja kasvuhoone korda teha, see aga on (rohelisi) tomateid alles täis.

Laupäeval tegime teist korda õunamahla. Esimesel korral, nädal aega varem, ei tahtnud see töö kuidagi välja tulla. Kõigepealt oli vaja press ja purustaja Sõrvest meile saada, lõpuks isal oli reedel aega ja tõi ära. Siis muidugi tuli välja, et mahlapressi kast on mädanenud. Õigemini oli see juba eelmisel sügisel teada, aga ega kellelgi vahepeal siis meelde ei tulnud uut teha. Vennas õnneks laupäeva hommikul sai töö juures uued tükid teha ja kohapeal klopsisid kokku. Meil mõned korvid õunu juba korjatud, press töökorras, hakkame siis purustama. Ja masin hakkas kärssama! Kuna kõik muu oli valmis, siis ei jäänud muud üle, kui tuli vana hea inimjõul töötav puidust nui teha ja käsitsi purustada. Sai hakkama küll. Mahla tuli omajagu, aga ema viis enamuse endale. Eelmiseks nädalavahetuseks sai masin õnneks korda, aga Sannu otsustas haigeks jälle jääda (samamoodi 39,7 palavik vahepeal), seega tööjõudu jäi puudu. Aga isa õnneks tuli appi ja mingi 100 l mahla sai jälle valmis. Seekord jäi mulle kuumutamiseks pea 40 l. Ühe korra saab veel mahla teha. Aga selleks peaks vist endale ka veininõu muretsema, sest pudelid ja suured purgid on juba mahla täis.

Puudehunnik on ka tänu Sannu ja issi ühispingutusele peaaegu otsas. Saunapuud on veel jäänud.

Ega enam õhtuti suurt õues teha ei jõuagi, nii et jäävad ainult nädalavahetused.

Kodust välja ja sportlikult talvele vastu

Umbes nii kõlas hüüdlause kuulutuse peal. Kohaliku valla spordiorganisaator oli kusagilt välja ajanud natuke mingi Euroopa fondi raha projektiks, mille eesmärk oli: tervislikel põhjustel tööturult väljalangemise vähendamine ja ennetamine ja bla-bla-bla (väga pikk ja lohisev lause, mida ainult üks euroametnik välja suudab mõelda ning mida keegi meelde ei suudaks jätta). Ühesõnaga eraldati 2500 krooni, mille eest u 15 naist sõidutati linna, anti kepid kätte ja suunati terviserajale 2 km jalutama. Seejärel basseini, kus vehkisime vesiaeroobikat teha. Peale seda mõned ujulaotsad, saun, pesu ja bussiga koju tagasi. Kogu see lugu ei maksnud meile midagi. Vahel (harva) on maal elamisest kasu ka:) Aga jah, tuli tõdeda, et füüsilist vormi pole nagu eriti ollagi. Kepikõnni ajal mõlgutasin mõtteid, et ma polegi õieti kusagil trennis käinud (va Tartus Auras ujumas), nüüd piirdub kogu füüsiline aktiivsus kodu-, aia- ja õuetöödega. Ja kui muudkui loed ja kuuled, et teised teevad hoolega sporti, siis mõtlen küll, et peaks ju ka. Aastad muudkui tiksuvad ju, peaks tervise eest rohkem hoolt kandma:) Kuna linnas trennis ma kohe kindlasti käima ei hakkaks (kui just ei õnnestu samade naistega kampa hakata ja vesiaeroobikas nendega koos käia), siis peaks see olema midagi, mida kodus teha saaks. Aga kust see aeg võetakse? Nii peangi piirduma aiatöödega.

PS Sandri haigus kulges õnneks kiirelt, eile juba oli terve.

Harakale haigus...

Polnudki kaua vaja oodata, kui esimene haigusepisik end meie perre sisse poetas. Ja esimeseks ohvriks valis ikka kõige väiksema vastase, Sandri. Nii ebaaus temast. Aga eile kerkis Sannul palavik kohati üle 39 kraadi ja süles oli täitsa nagu sült. Õhtupoole õnneks juba natuke liikus ringi ka. Tänast seisu veel ei tea, hommikul magas magusalt.

Meie elust

Kostus nurinat, et pole ammu kirjutanud:) Ei ole jah, olen küll hoogu võtnud, aga tegudeni pole jõudnud. Kodus on EMT nett niiii aeglane, et sellega ei viitsi (reklaam lubab küll kogu Saaremaal 3G võrku, meieni see vist aga ei jõua) ja töö juures on kiire peale puhkuselt tulekut.

Aga mis me siis vahepeal teinud oleme? Maailmaparandaja ja Mps sai paari pandud, nüüdseks on nad juba vist nagu vana abielupaar. Vähil käisime, aga nägime u 10 alamõõdulist vähikest ja keeta ei saanud ühtegi. Augusti lõpus saime koju tagasi ka lõpuks, ainult pesupesemisega on kitsas ja saunas pidime Sõrves käima. Viimase aja vihmad aga andsid sel laupäeval juba ka meile sauna. Vähemalt nii palju kasu on sellest alatisena tunduvast vihmast.

Kui puhkuse esimesed nädalad kulusid niisama lulli lüües ja ringi sõites, siis viimased paar nädalat sai tõsiselt tööd vihutud. Lappisin hoolega puid, suur hulk sai kuuri alla (siinkohal suur aitäh abilistele!), kuid endiselt vettib hunnikuke ka õues (osa on tõepoolest vees ka, sest seal on suured veeloigud maa peal). Kartulid said võetud tänu "kartulivõtmismasinale" nimega ema. Tegelikult 3 vagu hilisemaid jäid veel põllule ja varsti on vaat et paati vaja nende kättesaamiseks. Praegu on käsil saunapuude kuuri ehitamine. Ja varsti peaks õunamahla tegema hakkama.

Karl pääses lõpuks lasteaeda ja oli selle üle väga õnnelik. Ja uskumatu aga tõsi - Karl õppis rattaga sõitmise ära! Ratas kingiti talle juba teiseks sünnipäevaks, aga senini ei osanud ta vändata ja kuna see välja ei tulnud, siis ta eriti ei tahtnud ka. Aga üks laupäev ajas ta ratta välja, istus peale ja natukese pusimise järgi sai juba ise edasi. Ja nüüd kihutab lasteaia õues nii kiiresti, et ei jõua järelegi. Pean nüüd hommikuti auto kaugemale jätma, et ta saaks lasteaeda sõita ja õhtul samamoodi tagasi saaks tulla. Kiivri ostsime ka, politsei kirjadega:)

Sannu on endiselt kodune, sest arvasime, et ta ei ole veel lasteaiakõlbulik. Enamus õpetajatest ajasid ikka peale, et tulgu ikka, küll ta õpib ja harjub, ainult üks arvas, et kui võimalik, siis tõesti kodus on veel parem. Nii et issi saab veel kodus olla. Võib-olla kevade poole proovime ja sügisel tal enam pääsu pole niikuinii. Sõnu tuleb vaikselt tal ikka juurde, "emme-issi" on aga nii tegu-, ase-, side- jne -sõnade eest. Sõnavarast: änn on auto, aka-kaka, tss-lennuk(!), paa-paat, t(r)aka-traktor, puu, seen, süüa, uua, tee, omm-komm, auh, titii tähendab kanu-kukkesid, mää, muu, need tulid praegu kohe meelde. Üks sõna, mille tähendusest keegi pole veel aru saanud on aua, seda saab klotsidest ehitada, aga mis see on, ei ole tuvastanud:). Sannu on suur autodefänn, pidevalt sõidab kas mänguautodega või siis oma pealeistutava autoga ringi, saatjaks väljuhäälne "ännn, ännn, ännn." Rattasõit meeldib talle, oleme niisama sõitmas käinud, aga ka seenel ja pohlal, seal on ta ka päris asjalik. Muudkui näitab "seen, seen, päh seen." Puude lappimises on ta täiesti asendamatu abimees: aitab puud hunnikust kärule panna, siis annab kärust emmele või paneb ise riita, kui ulatab, vahepeal peab muidugi käruga ka sõitma. Ja et kiiremini saaks, siis veab veel oma traktoriga ka. Kartuleid aitasid poisid ka võtta. Kuna me ajasime põkaga vaod enne lahti, siis nad muudkui korjasid kartuleid ära, mina vaatasin, et minu vaol polegi kartuleid:)

Üldiselt, kui poisid just mänguasjade pärast ei riidle, mida juhtub päris tihti, siis nad saavad omaette päris hästi mängitud, aeg-ajalt leidub häid hetki, kui ei pane tähelegi, et meil lapsed ka on:)

Suvilaromantika

Olles pea kogu elu maal elanud, välja arvatud mõningad ülikooliaastad Tartus, pole ma kunagi teadnud, mis tunne see on, kui pakitakse asjad kokku ja sõidetakse suvilasse. Olin täitsa kade oma naabritüdruku peale, kes muidu elas Tallinnas, aga suviti oli maal vanaema juures. Tal oli nagu 2 kodu, mina pidin aasta läbi ühega hakkama saama. Nüüd viimati kodus käies kangastus mullegi selline tunne, nagu läheks suvilasse. Või ma vähamalt kujutan ette, et sellline tunne võiks see olla. Ostsin kaasa ühe päeva söögivaru, midagi, mida kiiresti näksida ja joogivett. Kohale jõudes tegin tiiru aias, et näha, mis vahepeal muutunud oli ja mida kõigepealt tegema peaks. Roos oli õitsema hakanud ja kasvuhoone nõudis suuremat puhastustööd. Seal ma siis müttasingi, palju lagedam sai. Siis pesin end õues trepil vihmaveega ja võtsin väikese eine, ühekordselt kasutatavatel nõudelt. Hommikul jõin õues pikalt kohvi ja lugesin lehte. Vahepeal käisin suvepäevadel ja Looduskaitse 100 üritustel ja Maailmaparandaja tüdrukuteõhtul. Ülejäänud sündmustest vaba aja tegin ka tööd: rohisin peenraid, niitsin muru, koristasin. Et siis jälle asjad kokku pakkida ja raske südamega ära minna. Kurgid ootavad peenral, tomatid kasvuhoones ja lilled peenrapeal, aga pole kedagi, kes neid korjaks või vaataks. Hea uudis on vähemalt see, et peale kaevu tühjaks pumpamist ja puhastamist on sinna sama palju vett tagasi tulnud kui enne oli, nii et loota on, päris kuivale kaev ikka ei jää. Aga millal ükskord koju tagasi saab, kes seda teab...

Puhkuuus!!!

Lõpuks algab ka minul puhkus. Eelmisel esmaspäeval peale toredat nädalavahetust tööle minnes mõtlesin, et oh, polegi hullu, võiks veel tööl käia. Ja et saan kõik asjad tehtud. Ja siis hakkas tööd tulema uksest ja aknast. Vanad jamad pealegi. Aga ütleme, et viimasel sekundil sai kõik siiski tehtud.

Mis mind puhkuse ajal ootaks?

Palju seda: Ja ehk natuke seda:Kuna aga meie peamine veesüsteem näeb välja selline:siis ei jäänud meil muud üle, kui mõneks ajaks ema juurde kolida. Teine kaev nimelt sai ka tühjaks. Õigemini küll ämbriga natuke vett veel sai, aga nädal aega sõime papptaldrikute pealt ja vett tõin töö juurest:) Vahepeal on küll vihma sadanud, aga see natuke ilmselt kaevu veetaset veel ei mõjuta, nii et teadmata ajaks oleme asumisel (kardetavasti sügisvihmade alguseni). Kuna nii u 30000.- puurkaevu rajamise jaoks pole hetkel kusagilt võtta:( Kuidagi ei tahtnud kodust ära tulla, kuna niiiii palju tegemist on ja puhkus pealegi, aga mis teha. Nii et need, kes tahavad siiski riikliku püha puhul meile appi puid lappima tulla, võtke joogi- ja kätepesuvesi kaasa:)

Kui mõtlema hakata, siis tavaliselt kraani lahti keerates peetakse seda ju enesestmõistetavaks, et seal vesi tuleb. Ja ei loe iga piiska või liitrikest. Aga kui sealt kraanist äkki enam ei tule vett, siis sain aru küll, kui eluliselt vajalik see ikkagi on ja sugugi mitte enesestmõistetav. Üle pika aja ema juures nõusid pestes oli see täitsa meeldiv tegevus, ei pidanud kopsiku ja külma veega solberdama, iga tilka lugedes.

Mul oli puhkuse ajaks palju plaane tehtud, aga nüüd lendasid nad kõik uppi. Aga peamine on siiski see, et saan koos lastega olla.